1/4

Hetkel kipuvad tööpäevad algama pool 7 ja lõppema napilt pisut enne keskööd, mistõttu väga nagu kirjutada ei jõua. Aga selle väikse vahemärkuse tahaks küll ära mainida, et veerand ajast on tänase päeva seisuga ära istutud. Heh, nii edasi läheb, siis polegi enam väga palju jäänud :P....

£ 299

Täpselt sedapalju maksab aastane õigus kasutada enda nime taga tähelühendit MRCVS.
Palju või vähe sõltub loomulikult sellest, et mida selle eest saab. Antud juhul saab selle eest võimaluse... eeeee.... tegelt't ega väga midagi ei saagi. Kes tahab, tuhlaku www.rcvs.org.uk. Kui leiate midagi, millest mul kasu oleks, siis andke palun teada.

Ahjaa, tegelikult saab selle raha eest teada, et terve suure kauni maja täis paberinärilisi on sinu eest Londoni ühes kallimas piirkonnas vanas kenas luksuslikus majas hoolt kandmas. Või midagi sellist.

Ja nagu valamud on siin riigis traditsiooniliselt kahe eraldi kraaniga, on ka internet postihobusega ringi aetav (kuigi kõlakad räägivad, et pidi lähiaastatel uuendus tulema ning mindama üle eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel laialt kasutust leidnud vändaga käitatava interneti peale).

Nimelt on tänavu võimalik maksta seda liikmemaksu interneti kaudu. Logid lehele sisse, täidad andmed ära (siinkohal väikse kõrvalepõikena - tahtsin muuta oma aadressi nende registris, märkisin linnukese vastava "ei-ole-andmed-õiged" lahtri ette, ning klikkasin "jätka"- nuppu. Nagu tähelepanelik lugeja juba aimata võis, ei avanenud mul võimalust oma õigete andmete sisestamiseks) ja suundud online makse sooritamise lehele. Seal on ainus võimalus sisestada oma krediitkaardiandmed. Ainus võimalus. Mingit "mine-hansapanga-lehele-ja-maksa-ära" nuppu pole lootagi. Hea küll, maksan siis kredikaga (siinne kaart mul tegelikult vist küll deebet kaart, aga Visa ikkagi). Sisestan andmed, klikkan "edasi" nuppu ja.... no ma nüüd ei tea, kas mu makse läks minema või mitte. Eks ma siis pean lähipäevadel oma kontol käima ja kaema, et kas läks või mitte. Oleks, et siis oleks saadetud automaatne e-mail või midagi kinnitamaks mu makse edukat edastamistki.

Eks tegelikult ole alternatiivseid maksevõimalusi kah. Näiteks saab maksta ka tsekiga. Mul on tsekiraamat olemas küll, kuid kahjuks puudub igasugune kogemus, kuidas sellega ümber käia. Mul on tegelikult lükati kah olemas, aga ega ma seepärast ikkagi sellega arvutada mõista, kurat. Siis on veel võimalus ka krediitkaardiga maksta täites selleks ära vastava planketi ja selle neile faksida või postitada. Kusjuures eraldi on märkus juurde lisatud, et ärge palun faksige JA postitage kuna seetõttu võib minna topeltmakse. Vot. Ja ongi kõik maksevõimalused üles loetletud. Ootasite, et räägiksin ka näiteks pangaülekandest?! Tutkit, brat. Ilmselt saab tegelikult maksta ka faasanites või kuivatatud hobusepabulates.

Ning siis on lehe alaservas jämedas kirjas, et palun ärge helistage, et uurida, kas teie makse on laekunud, enne kui olete kontrollinud oma pangakonto väljavõted ning veendunud, et teie makse ei ole kontolt maha võetud. No tuvamaivõi.

Tõenäoliselt selle internetis täidetud vormi kirjutab keegi arvutiekraanilt käsitsi a4 formaadis planketile ümber, viib täidetud planketi panka ja palub seal võtta visa-makse mu kontolt maha. Ja poleks ka üldse üllatav, kui selle makse minu kontolt maha võtmiseks sõidab üks inimene rongiga LloydsTSB panga Potters Bar'i kontorisse (selles ma avasin oma konto) ning viiks raha kotiga teise kontorisse tagasi.

Siinkohal võiksin korrata oma prantslasest kaasvõitleja, kujutava diagnostika residendi FD sõnu - brittidele oleks ikka väga suuresti kasuks tulnud, kui Napoleon oleks nad ära vallutanud.

Aamen!

Mirakuloosne nädalavahetus

Oli siis nädalavahetuse valve. Nagu oletada võis, kartsin hullemat. Oli ka põhjust, sest pidin olema OG-ga valves. Ja jutud räägivad, et temaga valves olla on ühest küljest hea - aitavat asju teha ning seletavat plaani põhjalikult läbi. Teisest küljest aga tegevat kõik (loe: KÕIK) maailmas seni välja mõeldud testid ja uuringud ära. Ja maailmas on palju teste ja uuringud. Enamasti rohkem kui klientidel selleks raha on, isegi kui loomad kindlustatud on.

Siis aga hakkas päike pilve tagant välja tulema - sain kuskil nädala teises pooles teada, et olen hoopis SNga valves. Pidada olema lahe tegelane kellega suhteliselt kerge hakkama saada. Nii oligi. Väga hästi juhendatud, selged juhised ja konkreetsed põhjendatud tegevused.

Ja siis lähenes nädalavahetus. Reedel oli veel üks balloon valvuloplastia, ehk balloonkateetriga kopsuklapi lahtipumpamine. Kõik eeldused selleks, et asi untsu läheks - tore koer, meeldiv omanik ning saatev arst lubatud protseduuri vaatama. Lisaks veel mitte liitunud klapihõlmadest tingitud stenoos vaid klapialune ehk parema vatsakese väljavoolu trakti ahenemine (sellel juhul tulemuslikkus alati viletsam) ning lisaks veel ka dünaamiline vasaku vatsakese väljavoolutrakti ahenemine ja kergelt moondunud mitraalklapp. Aga võta näpust - läks nii ladusalt nagu minu nähes veel läinud ei ole. Pisut niperdamist, et paremast kojast pääseda paremasse vatsakesse, kuid sealt edasi läks nagu monteeritud populaarteaduslikus filmis. Seejärel reedeõhtune vahetuse üleandmine, mille käigus nädalavahetusel tööl olevale arstile kõik patsiendid üle antakse. Ning saldo - üks loom läheb laupäeva hommikul koju, kõik juhised ja asjad olemas, ning üks jääb sisse minu hoolde (võrdluseks - eelmine kord kui valves olin, jäi minu hoolde kahekohaline number patsiente). Laupäeva hommikul lähen kohale, et teada saada, mis siis öö jooksul sisehaigustesse edasi saatmiseks tulnud. Kaks patsienti juures :) Njah, tõsi, ühe kohta info, et omanik on "high maintenance" mis maakeelde pööratuna tähendab "paras persevest". Tegelikult tuli välja, et väga hullusti high ei olnudki see maintenance enam, kui ma temaga suhtlesin. Pühapäeva hommikul veel üks patsient lisaks. Ning homseks hommikuks jääb seega minu hoolde kolm patsienti, kellest ühe peaks saama koju saata, teise (sellesama high maintenance omanikuga) suunan edasi kirurgiasse ning kolmanda jaoks on diagnostikaplaan juba kokku sobitatud. Siinkohal võiksin kasutada väljendust, mida tegelikult siiralt jälestan: "elu on lill".

Pahupoolelt sedapalju, et kevad on mu kurgust üle käinud ja see pisut kraabib, kuid loodan, et suure teehulga ärajoomise tulemusel on see homme-ülehomme juba pea inimlik. Kolmapäeval olen seotud viimase kursuse praktilise eksami hindamisega (see pole midagi väga fafaad, sellega seotud praktiliselt kõik klinitsistid ja residendid) ning seetõttu tõenäoliselt ei panda mulle ka eriti patsiente teisipäevaks. Sest nagu sisehaigustes siin kord ette näeb, võetakse ühel päeval patsiente vastu ning järgmisel päeval tegeldakse diagnostikaga. Seega, kui väga hästi läheb, siis saab sellest tulema üks üsnagi inimlik nädal (siinkohal koputan vastu puud [maakeeli sülitatakse üle õla, aga sülitamine pole siin riigis sellist populaarsust või efektiivsust saavutanud]). Elame-näeme. Ehk jõuan isegi kuigipalju oma projektinärakaga tegeleda. Ja lugemis-õppimisvõlg on kah pisut ette kuhjunud, seega loodan ka seda pisut leevendada.

Ning kevad on kah kohekohe kohal. Kuigi siinse kevade tulekuga on nagu teistegi aastaaegade vaheldumisega - ega eriti ei märka. See on üks paljudest asjadest, mis mulle Eesti juures meeldib - 4 korralikku aastaaega, mida on üksteisest võimalik selgelt eristada. Ja seetõttu ka oodata (tähenduses omada ootust) järgmise tulekuks. Siin on üleminekud nii sujuvad, et seetõttu pole väga vahet kas on aastavahetus või kevade saabumine. Jah, lilled, põõsad ja puud lähevad õide ja lehte. Aga see toimub jooksvalt, töö käigus. Täna näiteks avastasin, et mingi lehtpuu on hoovis pea täies lehes. No krt, kuhu siis jäävad hiirekõrvad ja punguva kaselehe hõng?! Ja kuhu jääb sulava lume piiri taandumine teelt ja põlluservalt. Nii ei saa rallit sõita, mehed, ma ütlen...

Teadlane. Nohik noh...

Sai siis sünnipäevanädalal kodus käidud. Tore oli. Nagu oodata võiski. Suitsusaun, sõbrad, saun, sõbrad, saun, mootorsaan, krossitsikkel, sõbrad :) Ei teagi, miks peaks sellisest kohast ära tulema...

Siin ma siis nüüd olen. Kaks nädalat teadusrindel. Patsiente vastu ei võta ning üritan oma projekti käima lükata. Projekti sisu on laias laastus see, et üritan välja selgitada, et kas 24h EKG (Holter) räägib midagi arütmogeense kardiomüopaatiaga bokserite prognoosist. Vaja selle nädala lõpuks saada asi nii kaugele, et mingid paberid anda ära eetikakomisjonile ja siis hiljemalt uuel nädalal saata üht-teist ka juba Liverpooli ja Edinburgi, kust loodan saada täiendavat materjali, mida statistiliselt töödelda.

Järgmisel nädalal olen kardioloogias üle jupi aja taas. Ja järgmise nädala lõpus valvan. Juhendajaks on OG, kellest on teada, et tuleb teha ära kõik maailmas olemasolevad testid. Mis sageli on a) tarbetu ja b) kulukam kui omaniku finantsid võimaldavad. Siis peab resident omanikele seletama, et miks nii palju raha ära kulus. Eriti veel, kui saad teada, et tegelikult polegi enam midagi teha. Või millegi tegemine veel raha nõuab. Nuh, eks loodame sellegi üle elada.

Ning seejärel algab 12 nädalat sisehaigusi. Milles sisaldub veel täiendavalt kolm nädalavahetuse valvet. Kui see jama läbi saab, siis on juba praktiliselt aasta siin ära oldud ja lõpuks ometi hakkan lähenema sellele, milleks siia tuldud sai - kardioloogiale. Järgmisel aastal on vaid 4 nädalat sisehaigusi ja 5 nädalavahetuse valvet. Mine tea, ehk siis hakkab elule jumet tagasi tulema.

Lähiaegadel peaks selguma ka, et kes uueks residendiks võetakse. Loodan, et tuleb keegi, kes teadmiste ja oskuste poolest minuga suht samal pulgal on. Kuivõrd uus resident alustab ameerika programmi järgi oma õpinguid, siis mul kasud sees - saame koos kardioloogias olla, mistõttu on ehk jupike lihtsam õppida ja üheskoos patsiente arutada. Väike oht on, et hakkame pisut üksteisega patsientide pärast kaklema, kuid loodetavasti midagi väga hullu ei ole.

Üks kardio juhendajatest läks nüüd ära, mistõttu töökorraldust ümber sätiti. Nüüd hakkab olema uute patsientide vastuvõtt vaid ETN, K ja R jäävad protseduurideks ja teistest osakondadest tulevate patsientide jaoks. Mõneti võib see hea olla, kui (loodetavasti) tekib sellist aega, mida saab kasutada lugemiseks-õppimiseks-teaduse tegemiseks. Eks see paistab sügisel, mis saama hakkab, aga loodan küll, et pisut sedalaadi aega "normaalse" tööaja sisse jääks.

Elust-olust: vaikselt hakkab kevad kätte jõudma - nartsiss juba õitseb ning mõned tiirud ka tsikliga saanud teha - Cambridges ja Oxfordis ära käidud. Ja eks ole kenam töölegi minna, kui ei pea pilkases pimeduses sinna tüürima.

Selline väike vaheraport siia sedakorda. Nüüd tagasi raamatu rüppe. Ehk siis saan pisut targemaks kah. Ning ehk saab kuidagi selle aja siin kiiremini kulgema meelitatud. Kuigi, jõulust edasi on isegi märkimisväärselt ladusalt seda kalendrit kruvinud. Kuu aja pärast jääb juba veerand kogu ajast selja taha. Polegi ehk päris võimatult lootusetu see olukord selliselt vaadates.

Emergency

Onko teine nädal möödus kiirelt. Läks nagu enam-vähem. Kui vaid neljapäev välja arvata. Lihtsalt üks neid päevi, mil kõik, mis viltu minna saab, sinna ka läheb. Asi algas sellest, et oli kemoteraapia päev. Idee on lihtne - võtad patsiendi vastu, küsid kuidas on läinud (tavaliselt nädala-kahe tagant käivad kliinikus), võtad vereproovi, kui see ok, kõmmutad keemia soonde, ja ongi tehtud. Minu probleemid algasid sellest, et oli eelmisest päevast üks koer jäänud kompuutertomograafiat ootama, kuna omanik oli hommikul koerale süüa andnud. Sellest tulenevalt jooksid kõik asjad kokku ning loomulikult nii mõnegi "lihtsalt" kemoteraapia jaoks tulnud patsiendi olukord polnud sugugi mitte nii stabiilne. Lisaks veel üks omanik, kellega kõik asjad tikkusid nihu minema (detailidesse laskumata, aga ikka väga viltu läks mul kogu see kliendisuhtlus). Päeva lõpetasin sellega, et viimast patsienti koju andes vastasin, et apteek oli pannud ravimipurgile peale vale omaniku nime. Hea et niigi läits...

Nüüd olen emergency osakonnas. Esimene nädal selja taga ning muljed täitsa rahuldavad. Ei ole olnud väga hullu ning esimesed paar päeva olid suisa vaiksekesed. Hea, et klinitsistideks on nooremad inimesed, kelle suhtumine ja suhtlemine on igati toredad ning kellelt on võimalik nõu ja abi saada igal hetkel kui see vajalikuks osutub. Nagu olen aru saanud, on osad vanemad klinitsistid emergency osakonnas parajad pe-sevestid. Loodetavasti neil nädalail kui ma seal olen, on ikka needsamad nooremad tööl.

Täna sai pisike tiir tsikliga tehtud ja käidud ära Cambridges - täitsa kena väike linnake. Tagasi tulles sai gpsule öeldud, et ärgu mind kiirteedele ajagu ning tulemus oli suurepärane - need pisikesed külad-linnad, kaunid maastikud ja võrratud käänulised teed... nii võib isegi mingi osa inglismaast mulle veel meeldimagi hakata. Loodetavasti kevadel ikka mõni hetk vaba aega trehvab jääma, et pisut ringi rallida...

200 päeva

...ehk 1/5 läbi

Ilmselt paljud, kes on käinud vahel siia kiikamas, on juba käega löönud, et nagunii midagi ei kirjutata enam. Päris nii see pole.

Muist lugejaist on võtnud vaevaks helistada või hõigata, et kas kõik ikka kenasti laabumas. Ja see on tore :) Aitäh neile.

Ah et miks ma siis vahepeal kirjutanud pole? Lihtsalt on pisut hullupööra kiiresti see maakera pöörelnud ning pole olnud lihtsalt mahti/jaksu kirjutada. Eks ma siis üritan mõne reaga rääkida.

Aastavahetuse eelne valve läks kiiresti. Olin vaid kuulnud legende, et OG-ga valves olemine on piin ja eks ta oli kah seda. Ühest küljest küll väga õpetlik - mitte midagi ei jäeta kahe silma vahele. Kuid samas - tulemuseks on kohutav ajapuudus, sest absoluutselt kõiki teste ja uuringuid ära tehes ei ole reaalne eriti kiiresti ühtegi patsienti käsitleda. Eriti kui on veel valveaeg ja vähem abistavat kaadrit tööl.

Uuel aastal olin algatuseks kaks nädalat kardioloogias. Tudengeid ei olnud, mistõttu laabusid päevad ladusamalt. Tuli ise teha rohkem asju, kuid ega tegelikult see nii hullu olnudki - vähemalt ei pidanud midagi teiste tehtut üle tegema. Ka oli kardioloogia esimene nädal küllaltki patsientiderohke. Õnneks olin koos DC-ga mistõttu mingit mökutamist ei toimunud ja asjad pidigi kiiresti tehtud saama. Ja nagu ehk juba kuskilkohas olen kirjutanud on DCga seski mõttes lihtne, et kui miskit valesti teed, siis ei hakka tema vaeva nägema inglasliku ridadevahele kirjutamisega vaid ütleb otse. Ja nii on elu oluliselt lihtsam.

Kahe kardionädala vahele oli veel valve kah. Kokku käis mu nimekirjast läbi 19 patsienti. Mõni küll lihtsam kah, kuid ikkagi paras kuhi. Positiivne oli, et millaski eelmise aasta tagumises otsas otsustati, et kui nädalavahetuse järel ei ole sisehaiguste osakonnas, siis annad oma patsiendid teistele edasi. Õnneks. Sest kui oleksin pidanud vana süsteemi järgi talitama, siis oleks olnud praktiliselt võimatu midagi kardioloogias teha, kuna oleksin möllanud prakt kogu nädala nende nädalavahetusest jäänud patsientidega. Vaid paar tükki neist jäid minu hingele ja seega kõige hullem ei olnudki.

Kardioloogia teine nädal oli pisut lihtsam ning paaril viimasel päeval õnnestuski suurem osa paberitööd ära klaarida kuivõrd patsiente oli minimaalselt.

Sealt edasi olen onkoloogias. Esimene nädal selja taga ja teine tulekul. Onkoloogia on põnev küll, kuid ikka üksjagu karm on rääkida klientidega asjadest, millest tegelikult väga head ülevaadet ei oma. Seega vaja võimalust pidi eelneval päeval ette lugeda et olla valmis kõiksugusteks küsimusteks. Ja ikka oskavad nii kliendid kui ka juhendajad küsida asju, millest kunagi kuulnud pole. Õnneks on Angela, esimese aasta onko resident, kah rindel ja aitab päris kenasti suurematest jamadest välja. Igatahes olen talle vääääga suure šokolaadi sees. Positiivse noodi pealt - kui algav nädal jääb selja taha, siis järgmise 65 aasta jooksul enam loodetavasti onkoloogiaga tegelema ei pea :P

Oma projektiga pole ma vahepeal praktiliselt mitte midagi teinud. Kuigi peaksin. Ja eks juhendajadki ole vahepeal koridori peal mul sabast kinni haaranud ja näppu vibutanud. Eks ilmselt pean täna ja homme üksjagu aega töö juures veetma - valmistumaks järgmise nädala patsiente vastu võtma ning katsuma ka pisut taas projekti edasi veeretada.

Siis veel - üha enam süveneb tunne, et britid on nõmedad ja üha enam jõuan veendumusele, et on vähetõenäoline, et tahaksin tulevikus siiamaile pidama jääda. Palju pisikesi ja suuremaid asju selle tunde taga. Näiteks lume puudumine. Või kehv kliima. Või nõmedavõitu inimesed. Või elurütm. Või mõttetult kallid kuid see-eest halvasti ehitatud ja väikesed elamispinnad. Ja Omadest Inimestest eemal olemine (jah, loomulikult võiksin tekitada siin endale mingeid uusi sõpru-tuttavaid, kui milleks. Pealegi, lugedes seda lõiku uuesti võite ehk ridade vahelt välja lugeda, et britid on nõmedad).

1/5 on juba selja taga. Seega ei tohikski ehk asi niiväga hull olla. 4/5 veel ja siis peakski olema tehtud. (Kui just varem sulge sappa ei panda :P - Eh ei pane nad siin midagi, sest siis peaksid nad ju ise minu töö ära tegema). Seega ilmselt ei aita muu, kui lihtsalt hambad ristis edasi pressida. Ja loodetavasti satub siiakanti ikka toredaid inimesi kah tulema. Mõned on - näiteks eelmisel laupäeval Londoni Eesti Koori üritus oli väga lahe ja hinge kosutav. Kaks tundi proovi ja seejärel 4-5 tundi kitarr-bass-klaver-laul-paar õlut. Tõesti tore oli. Siis näiteks tore uudis, et aprillis Mõmm & Co plaanivad nädalaks siia riiki tulla. Sobilikult sellisel hetkel, kus mulgi peaks õnnestuma puhkust pidada pisut. Siis loodetavasti ka mõni Eestlane trehvaks tulevaks aastaks siia internatuuri pääsema. Eks paistab. Sel nädalal trehvasin veel ühe eestlasega põgusa kohvipausi pidama ning seegi oli tore. Seega - kui trehvate siiamaile sattuma, siis andke ikka teada :)

Tuleb välja, et ma vist olen rohkem patrioot kui ma ise arvasingi. Või siis lihtsalt on Eesti megatore koht. Ja sellest aru saamiseks on vaja sealt mõnda aega eemal olla. YMMV (Your Mileage May Vary - sinu kogemus võib olla teistsugune).

Hetkel väga selle pärast ei muretsegi, et 1/4 esimese eksamini ajast on kah selja taga. Lõpeks - kui ei õnnestu, ei õnnestu. Kuigi tõenäolisem on, et nutan pisut punaseid pisaraid ja õnnestub ikka...

Täpselt pool aastat täis...

Mõtlesite, et hakkan detailset raportit esitama.... Mõelge uuesti!

Lihtsalt avastasin, et jõudsin praegu (23.06) koju, pean lugema homsete patsientide kohta paar sõna ning olema homme 7.00 rindel tagasi. Mõelge tõesti uuesti.

Lähen hoopis joon ühe kiire tee ning asun lugema, et homme vähedegi adekvaatne olla. Tööni jäänud napid 8 tundi, ärkamiseni veelgi vähem. Tahaks magama kah minna veel tänase päeva numbri sees. Ehk isegi õnnestub, kui väga kiiresti tegutsen.

Kuid tegelikult on täna täitsa rahuldav meeleolu - enamus asju jõudsin ära teha, vaid 2 ultraheliraportit jäi homsesse päeva ripakile. Eks näis, mis homsest päevast juurde kuhjub. Kuid pean arvestama, et ega enne 15.01.11 pole pausikestki loota, kuivõrd sel nädalavahetusel olen valves. Seega uus nädal tuleb suuresti lisakoormusega, kuna nädalavahetusest koguneb tavaliselt paras kuhi paberitööd. Eks ma's ürita olla efektiivne....