Peaaegu kolmandik...

... aga jubedalt lääpas olemine hetkel.

Kallis raadiolugeja on ilmselt juba hakanud kahtlema lainete levikus ning asunud järgima näiteks eurohittraadiot. Aga nii hull see asi kah pole. Katsun siis siinkohal paar rida ekraanile laduda, et poleks vaja kuuulda, et viimati kirjutasin pea kaks kuud tagasi.

Mis siis vahepeal juhtunud? Sisehaigused olid. Ja see oli tõepoolest karm. Sisuliselt kogu see periood (mida jagus kokku 12 nädalat - tõsi küll, vahepeal oli nädal kardioloogiat ja nädal puhkust, kuid ilma selleta vist polekski ellu jäänud) 15-18 tunniseid tööpäevi sai murtud. Ja mitte, et töölt oleks ära läinud selle pärast, et kõik asjad tehtud said, vaid pigem selle pärast, et lihtsalt enam ei jõudnud ning teadmine kohekohe algavast uuest päevast sundiski lõpetama.

Sisehaigustes olime kolmekesi - kaks esimese aasta siseresidenti ja mina. Ja tegime ära kogu selle töö, mis tavaliselt kuue inimese peale jaguneb. Eriti karmid olid need kaks nädalat, mil OG juhendajaks. Ilmselgelt korrektset inglise kirjakeelt sai lihvitud kõvasti, ja meditsiiniliseltki üksjagu teadmisi juurde nopitud. Aga kui ikka ühe raporti valmis kirjutamine võtab kolm redaktsiooni ja summa summaarum 6-8 tundi, siis pole asi enam naljakaski mitte. Eriti, kui on suur tõenäosus, et enamus edasisaatvatest arstidest vaevalt jõuab seda 5-8 leheküljelist üllitist läbi lugeda oma kiire tööpäeva raames.

Kuid eks sai ka mitmesuguseid uusi asju tehtud. Näiteks luuüdi proove võetud. Või uusi ja huvitavaid haigusi nähtud. Näiteks mitmesugust immuunvahenduslikku kammaijaad. Hetkel ilma keissloogi vaatamata ei tule päris meeldegi kohe, mida kõike nägintegin, aga tunne on selline, et ikka päris palju asju, millega varem kokku puutunud polnud, sai ära nähtudtehtud.

Peale seda suurt vaimset kihutamist suutsin endale teha ühe väikse preemiareisi ning käisime kaguinglismaal tsiklitega vuramas. Üks semu koorist ning kaks tema kolleegi - üks britt ja üks lätlane. Heh, ei hakka siinkohal pikemalt peatuma, kuid ikka:"igasse korralikku eesti kodusse vähemalt üks...". Aga reis oli tore, olgugi, et ilm oli esimesel päeval kohutav ning öösel telgis magades üsna külm hakkas. Kuid vaheldus ajutööle (või -pesule) missugune.

Nüüd olen tagasi kardioloogias. Ja esimesed kaks päeva on olnud õnnistavalt lihtsad - mõistlikud (mitte väga keerulised) haigused, toredad kliendid ning flegmaatilised patsiendid. Kuid optimistina võib öelda, et ei ole hullu, küll see mööda läheb...

Vahepeal sisehaigustes olles jõudsin isegi ühe eksami läbi kukkuda. Mitte et see mind nüüd eriliselt morjendaks - uuel aastal saab seda uuesti teha. Loodetavasti siis pisut rohkem mahti. Sedakorda läksin nagunii mütsiga lööma, sest parajasti muud käeulatuses ei olnud. Nimelt oli vaja kirjutada essee aines "õpetamine kõrgkoolis" või miskit muud sellist. Aga olles OG-ka kliinikus, võib tähelepanelik lugeja juba isegi aru saada, et selleks erilist valmidust ega aega ei ole. Nii sagi siis miski soperdis kokku kritseldet poole tunniga ning sain 20 punkti. Maksimum on 100 ja läbi pääsemiseks oleks 40 vaja. Ehk siis järgmisel aastal saan need teised 20 punkti kah juurde :P

Kohekohe on aasta täis ning seega 'appraisal' (iga-aastane vahearuandlus) tulemas. Selleks vaja miskid paberid kokku otsida/korda teha/esitada. Ehk ei ole hullu. Ja kui on, eks nad siis aja mind koju ära ;) (ps. vaevalt küll - kes siis orjatööd tegema jääb).

Vot sellised madala motivatsiooniga lood said siis selleks korraks kirja. Ehk järgmisel korral õnnestub pisut positiivsemat noodivõtit leida.

Olge tublid! Head ööd!

PS: ennist ununes lisada, et selle tsiklituuri ajal üks linnake - Rye - sattus sellesse, suhteliselt tühjana seisvasse, nimekirja, kuhu saab panna need asjad, mis inglismaa juures meeldivad. Tõesti oli armas linnake

Hõissaa pulmad

Mitte, et mul kuninglikust perekonnast sooja või külma oleks, aga aitäh vaba päeva eest ikkagi. Jõuan ehk pisut miskit kasulikku teha. Näiteks niitsin muru. Või õigemini lasin võsaniiduki sarnase riistaga suuremad varred siruli, et päris džungliks hoov kätte ei läheks. Nüüd ilmselt töö juurde, et pisut oma projekti kallal nokitseda. Sain ka just sel nädalal eetikakomisjonist kinnituse, et võin möllata küll.

Eelmisel nädalal oli puhkus. Võrratu selline. Mõmm ja Tiina siin ning käisime Lõuna-Inglismaal Ray'l ja Aline'l külas. Nädala sisse mahtus meeletult tegevusi - kanuu, süst, kaljuronimine, jalgsimatkamine, päevake Londonit, ookeanivaatega koopas ööbimine, pisut autoga kauneid paiku kaemas käimist, pisut napsu ja lihtsalt toredat olemist. Ilm oli kah sedapalju võrratu, et pidi kogu aeg päiksekreemi kasutama, muidu oleks ilmselt süsimusta suitsuga põlenud. Päikesekreem faktoriga 25 ja ikkagi selline päevitus peal, et vähe ei ole. Ilmselt olen hetkel töö juures üks tumedamaid tegelasi kartuliidusiniste residentide keskel. Aga mis seal ikka - selle puhkusega kogutud energivarudest peab jätkuma kuni Augusti alguseni, mil järgmine nädalake puhkust tulemas. Ja mis veelgi hullem - uuest nädalast alates olen taas sisehaigustes. Ja seda tervelt seitse nädalat järjepanu. Sinna sisse jääb veel 2 nädalavahetuse valvet kah. Pisut hirm on. Või selline vastikustunne unetuse ees. Või on see õige termin magamatus hoopis. Ah, mis seal ikka vinguda - lõuad pidada ja edasi teenida.

See nädal, olgugi, et lühike, olin kardioloogias. Tore on vahelduseks teha seda, mille pärast siia sai tuldudki. Üksjagu raske on vaid osakonnast teise hüpata, sest lähenemised on ikkagi üksjagu radikaalselt erinevad.

Vot selline lühiülevaade vahepeal toimunust. Nagu ilmselt märgata on olnud, olen viimasel ajal vähem kirjutama hakanud. Põhjuseid ilmselt mitu - pisut vähem uusi emotsioone, kuivõrd ikkagi suuresti juba sisse elatud; oluliselt vähem vaba aega (eriti sisehaigustes olles), kuna päevad kipuvad vägisi 13-15 tunnisteks kiskuma töö juures misjärel veel vaja lugeda kah (mida viimasel ajal pisut kasinalt kahjuks jõudnud teha).

Väike puhkus tulekul. Ja seda väga vajagi....

Heh, ühest küljest nagu, et alles see oli, kui sai Eestis käidud. Teisest küljest juba jupike aega läinud kah. Tunded siinse olemise suhtes on muutunud. Ei oska isegi täpselt öelda, kuidas. Ilmselt seetõttu, et pole väga mahti olnud mõelda, et kuidas läinud on. Kiiresti.

Mõneti olen juba ära harjunud selle tiheda tempoga. Samas - tore oleks, kui igapäevane paberitöö nii palju aega ei võtaks ja pisut rohkem jääks aega lugeda. Vahel tundub, et isegi tore oleks, kui üldse jääks aega lugeda. Eriti sellistel nädalatel nagu see oli. On ikka mõni päris ogar. Ei räägi siinkohal endast vaid OGst. No krt, kui kirjutan, et see-ja-teine oli väga tore patsient, siis mille kuradi pärast on vaja sõna 'väga' ära kustutada. Tahaks kohe näha seda teaduslikku artiklit, milles on ära toodud patsientide toreduse skaala ja seda mõjutavad tegurid. Aga noh, mõni kohe lihtsalt oskab akadeemiliselt onaneerida.

Samas on ikka toredat kah. Mis siis, et ma sellest hetkel väga rõõmu tunda ei oska, aga olen omamoodi veendunud, et on tore Vogt-Koyanagi-Harada-like sündroomi diagnoosida. Eino päriselt kah. Sest see tegelikult vägagi harva esinev asi. Ja mingi nipiga ei usuks, et oleks seda suutnud aasta tagasi välja nuputada. Ega praegugi see lihtsalt tulnud, kuid väga tore on, et on teised osakonnad, kellelt nõu küsida. See konkreetne sai lahenduse suuresti tänu dermatoloogiale. Kusjuures kõige suuremat probleemi antud haiguse puhul põhjustab silmahaigus. Ning kui arvestada, et meie majas oftalmoloogi polegi, siis on täitsa tore sellise asja kallal pusserdada. Kuid kui siis lõpuks tuleb selle kohta raport kirjutada, pole see sugugi enam naljakaski mitte.

Nüüd aga (kui homme oma viimased paberitöö otsad kokku suudan kraapida), hakkab puhkus. Terve nädal kohe. Tore, et sõberid võtavad vaevaks siiamaile tulla. Ja veelgi toredam, et nendega tükkis kuskile lõunainglismaale saab minna. Tegelikult üsna ükskõik kuhu. Ühest küljest seepärast, et nende sõberitega võibki minna ükskõik kuhu ja teisest küljest seetõttu, et kuhuiganes on vahelduseks parem pääseda, kui see pidev orav-rattas tüüpi elu Welham Green'i ja RVC vahel.

Positiivset veelgi - sain täna lõppeks oma katse paberid eetikakomisjoni ära saadetud. Ehk siis õnnestub seegi vanker peatselt korralikult veerema õlitada. Eks pisut kardan, et sisehaigustes olles see õlitamine väga ladusalt ei kulge, aga eks pressima peab. Sest mis siis, et aeg reaalajas tundub üksjagu venivat, tagasi vaadates läheb ikka kurjama kiiresti. Kui nii edasi läheb, siis saabki ehk varsti otsa.

Oma Elust tunnen pisut puudust. Heh, mis pisut. Õigupoolest pole teist ollagi. Hommikul rindele, õhtul (loe: peaaegu öösel) rindelt tagasi. Ei jõua sageli poodigi minna ja siis jätad külmkapi ukse irvakile, et vähemalt hallitust seina pealt kraapida oleks.

No nii hull ehk ikka ei ole, aga ega palju puudu kah jää.

Aga jah - nüüd nädalake puhkust, seejärel nädal kardioloogiat ning siis tagasi sisehaigustesse. Ja siis ühes jadas kuni juuni tagumise otsani välja. Kerge see olema ei saa, ma ütlen.

Varsti tuleks ka järgmiseks puhkuseks lennupiletid ehk ära osta. See ju juba augustis...

1/4

Hetkel kipuvad tööpäevad algama pool 7 ja lõppema napilt pisut enne keskööd, mistõttu väga nagu kirjutada ei jõua. Aga selle väikse vahemärkuse tahaks küll ära mainida, et veerand ajast on tänase päeva seisuga ära istutud. Heh, nii edasi läheb, siis polegi enam väga palju jäänud :P....

£ 299

Täpselt sedapalju maksab aastane õigus kasutada enda nime taga tähelühendit MRCVS.
Palju või vähe sõltub loomulikult sellest, et mida selle eest saab. Antud juhul saab selle eest võimaluse... eeeee.... tegelt't ega väga midagi ei saagi. Kes tahab, tuhlaku www.rcvs.org.uk. Kui leiate midagi, millest mul kasu oleks, siis andke palun teada.

Ahjaa, tegelikult saab selle raha eest teada, et terve suure kauni maja täis paberinärilisi on sinu eest Londoni ühes kallimas piirkonnas vanas kenas luksuslikus majas hoolt kandmas. Või midagi sellist.

Ja nagu valamud on siin riigis traditsiooniliselt kahe eraldi kraaniga, on ka internet postihobusega ringi aetav (kuigi kõlakad räägivad, et pidi lähiaastatel uuendus tulema ning mindama üle eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel laialt kasutust leidnud vändaga käitatava interneti peale).

Nimelt on tänavu võimalik maksta seda liikmemaksu interneti kaudu. Logid lehele sisse, täidad andmed ära (siinkohal väikse kõrvalepõikena - tahtsin muuta oma aadressi nende registris, märkisin linnukese vastava "ei-ole-andmed-õiged" lahtri ette, ning klikkasin "jätka"- nuppu. Nagu tähelepanelik lugeja juba aimata võis, ei avanenud mul võimalust oma õigete andmete sisestamiseks) ja suundud online makse sooritamise lehele. Seal on ainus võimalus sisestada oma krediitkaardiandmed. Ainus võimalus. Mingit "mine-hansapanga-lehele-ja-maksa-ära" nuppu pole lootagi. Hea küll, maksan siis kredikaga (siinne kaart mul tegelikult vist küll deebet kaart, aga Visa ikkagi). Sisestan andmed, klikkan "edasi" nuppu ja.... no ma nüüd ei tea, kas mu makse läks minema või mitte. Eks ma siis pean lähipäevadel oma kontol käima ja kaema, et kas läks või mitte. Oleks, et siis oleks saadetud automaatne e-mail või midagi kinnitamaks mu makse edukat edastamistki.

Eks tegelikult ole alternatiivseid maksevõimalusi kah. Näiteks saab maksta ka tsekiga. Mul on tsekiraamat olemas küll, kuid kahjuks puudub igasugune kogemus, kuidas sellega ümber käia. Mul on tegelikult lükati kah olemas, aga ega ma seepärast ikkagi sellega arvutada mõista, kurat. Siis on veel võimalus ka krediitkaardiga maksta täites selleks ära vastava planketi ja selle neile faksida või postitada. Kusjuures eraldi on märkus juurde lisatud, et ärge palun faksige JA postitage kuna seetõttu võib minna topeltmakse. Vot. Ja ongi kõik maksevõimalused üles loetletud. Ootasite, et räägiksin ka näiteks pangaülekandest?! Tutkit, brat. Ilmselt saab tegelikult maksta ka faasanites või kuivatatud hobusepabulates.

Ning siis on lehe alaservas jämedas kirjas, et palun ärge helistage, et uurida, kas teie makse on laekunud, enne kui olete kontrollinud oma pangakonto väljavõted ning veendunud, et teie makse ei ole kontolt maha võetud. No tuvamaivõi.

Tõenäoliselt selle internetis täidetud vormi kirjutab keegi arvutiekraanilt käsitsi a4 formaadis planketile ümber, viib täidetud planketi panka ja palub seal võtta visa-makse mu kontolt maha. Ja poleks ka üldse üllatav, kui selle makse minu kontolt maha võtmiseks sõidab üks inimene rongiga LloydsTSB panga Potters Bar'i kontorisse (selles ma avasin oma konto) ning viiks raha kotiga teise kontorisse tagasi.

Siinkohal võiksin korrata oma prantslasest kaasvõitleja, kujutava diagnostika residendi FD sõnu - brittidele oleks ikka väga suuresti kasuks tulnud, kui Napoleon oleks nad ära vallutanud.

Aamen!

Mirakuloosne nädalavahetus

Oli siis nädalavahetuse valve. Nagu oletada võis, kartsin hullemat. Oli ka põhjust, sest pidin olema OG-ga valves. Ja jutud räägivad, et temaga valves olla on ühest küljest hea - aitavat asju teha ning seletavat plaani põhjalikult läbi. Teisest küljest aga tegevat kõik (loe: KÕIK) maailmas seni välja mõeldud testid ja uuringud ära. Ja maailmas on palju teste ja uuringud. Enamasti rohkem kui klientidel selleks raha on, isegi kui loomad kindlustatud on.

Siis aga hakkas päike pilve tagant välja tulema - sain kuskil nädala teises pooles teada, et olen hoopis SNga valves. Pidada olema lahe tegelane kellega suhteliselt kerge hakkama saada. Nii oligi. Väga hästi juhendatud, selged juhised ja konkreetsed põhjendatud tegevused.

Ja siis lähenes nädalavahetus. Reedel oli veel üks balloon valvuloplastia, ehk balloonkateetriga kopsuklapi lahtipumpamine. Kõik eeldused selleks, et asi untsu läheks - tore koer, meeldiv omanik ning saatev arst lubatud protseduuri vaatama. Lisaks veel mitte liitunud klapihõlmadest tingitud stenoos vaid klapialune ehk parema vatsakese väljavoolu trakti ahenemine (sellel juhul tulemuslikkus alati viletsam) ning lisaks veel ka dünaamiline vasaku vatsakese väljavoolutrakti ahenemine ja kergelt moondunud mitraalklapp. Aga võta näpust - läks nii ladusalt nagu minu nähes veel läinud ei ole. Pisut niperdamist, et paremast kojast pääseda paremasse vatsakesse, kuid sealt edasi läks nagu monteeritud populaarteaduslikus filmis. Seejärel reedeõhtune vahetuse üleandmine, mille käigus nädalavahetusel tööl olevale arstile kõik patsiendid üle antakse. Ning saldo - üks loom läheb laupäeva hommikul koju, kõik juhised ja asjad olemas, ning üks jääb sisse minu hoolde (võrdluseks - eelmine kord kui valves olin, jäi minu hoolde kahekohaline number patsiente). Laupäeva hommikul lähen kohale, et teada saada, mis siis öö jooksul sisehaigustesse edasi saatmiseks tulnud. Kaks patsienti juures :) Njah, tõsi, ühe kohta info, et omanik on "high maintenance" mis maakeelde pööratuna tähendab "paras persevest". Tegelikult tuli välja, et väga hullusti high ei olnudki see maintenance enam, kui ma temaga suhtlesin. Pühapäeva hommikul veel üks patsient lisaks. Ning homseks hommikuks jääb seega minu hoolde kolm patsienti, kellest ühe peaks saama koju saata, teise (sellesama high maintenance omanikuga) suunan edasi kirurgiasse ning kolmanda jaoks on diagnostikaplaan juba kokku sobitatud. Siinkohal võiksin kasutada väljendust, mida tegelikult siiralt jälestan: "elu on lill".

Pahupoolelt sedapalju, et kevad on mu kurgust üle käinud ja see pisut kraabib, kuid loodan, et suure teehulga ärajoomise tulemusel on see homme-ülehomme juba pea inimlik. Kolmapäeval olen seotud viimase kursuse praktilise eksami hindamisega (see pole midagi väga fafaad, sellega seotud praktiliselt kõik klinitsistid ja residendid) ning seetõttu tõenäoliselt ei panda mulle ka eriti patsiente teisipäevaks. Sest nagu sisehaigustes siin kord ette näeb, võetakse ühel päeval patsiente vastu ning järgmisel päeval tegeldakse diagnostikaga. Seega, kui väga hästi läheb, siis saab sellest tulema üks üsnagi inimlik nädal (siinkohal koputan vastu puud [maakeeli sülitatakse üle õla, aga sülitamine pole siin riigis sellist populaarsust või efektiivsust saavutanud]). Elame-näeme. Ehk jõuan isegi kuigipalju oma projektinärakaga tegeleda. Ja lugemis-õppimisvõlg on kah pisut ette kuhjunud, seega loodan ka seda pisut leevendada.

Ning kevad on kah kohekohe kohal. Kuigi siinse kevade tulekuga on nagu teistegi aastaaegade vaheldumisega - ega eriti ei märka. See on üks paljudest asjadest, mis mulle Eesti juures meeldib - 4 korralikku aastaaega, mida on üksteisest võimalik selgelt eristada. Ja seetõttu ka oodata (tähenduses omada ootust) järgmise tulekuks. Siin on üleminekud nii sujuvad, et seetõttu pole väga vahet kas on aastavahetus või kevade saabumine. Jah, lilled, põõsad ja puud lähevad õide ja lehte. Aga see toimub jooksvalt, töö käigus. Täna näiteks avastasin, et mingi lehtpuu on hoovis pea täies lehes. No krt, kuhu siis jäävad hiirekõrvad ja punguva kaselehe hõng?! Ja kuhu jääb sulava lume piiri taandumine teelt ja põlluservalt. Nii ei saa rallit sõita, mehed, ma ütlen...

Teadlane. Nohik noh...

Sai siis sünnipäevanädalal kodus käidud. Tore oli. Nagu oodata võiski. Suitsusaun, sõbrad, saun, sõbrad, saun, mootorsaan, krossitsikkel, sõbrad :) Ei teagi, miks peaks sellisest kohast ära tulema...

Siin ma siis nüüd olen. Kaks nädalat teadusrindel. Patsiente vastu ei võta ning üritan oma projekti käima lükata. Projekti sisu on laias laastus see, et üritan välja selgitada, et kas 24h EKG (Holter) räägib midagi arütmogeense kardiomüopaatiaga bokserite prognoosist. Vaja selle nädala lõpuks saada asi nii kaugele, et mingid paberid anda ära eetikakomisjonile ja siis hiljemalt uuel nädalal saata üht-teist ka juba Liverpooli ja Edinburgi, kust loodan saada täiendavat materjali, mida statistiliselt töödelda.

Järgmisel nädalal olen kardioloogias üle jupi aja taas. Ja järgmise nädala lõpus valvan. Juhendajaks on OG, kellest on teada, et tuleb teha ära kõik maailmas olemasolevad testid. Mis sageli on a) tarbetu ja b) kulukam kui omaniku finantsid võimaldavad. Siis peab resident omanikele seletama, et miks nii palju raha ära kulus. Eriti veel, kui saad teada, et tegelikult polegi enam midagi teha. Või millegi tegemine veel raha nõuab. Nuh, eks loodame sellegi üle elada.

Ning seejärel algab 12 nädalat sisehaigusi. Milles sisaldub veel täiendavalt kolm nädalavahetuse valvet. Kui see jama läbi saab, siis on juba praktiliselt aasta siin ära oldud ja lõpuks ometi hakkan lähenema sellele, milleks siia tuldud sai - kardioloogiale. Järgmisel aastal on vaid 4 nädalat sisehaigusi ja 5 nädalavahetuse valvet. Mine tea, ehk siis hakkab elule jumet tagasi tulema.

Lähiaegadel peaks selguma ka, et kes uueks residendiks võetakse. Loodan, et tuleb keegi, kes teadmiste ja oskuste poolest minuga suht samal pulgal on. Kuivõrd uus resident alustab ameerika programmi järgi oma õpinguid, siis mul kasud sees - saame koos kardioloogias olla, mistõttu on ehk jupike lihtsam õppida ja üheskoos patsiente arutada. Väike oht on, et hakkame pisut üksteisega patsientide pärast kaklema, kuid loodetavasti midagi väga hullu ei ole.

Üks kardio juhendajatest läks nüüd ära, mistõttu töökorraldust ümber sätiti. Nüüd hakkab olema uute patsientide vastuvõtt vaid ETN, K ja R jäävad protseduurideks ja teistest osakondadest tulevate patsientide jaoks. Mõneti võib see hea olla, kui (loodetavasti) tekib sellist aega, mida saab kasutada lugemiseks-õppimiseks-teaduse tegemiseks. Eks see paistab sügisel, mis saama hakkab, aga loodan küll, et pisut sedalaadi aega "normaalse" tööaja sisse jääks.

Elust-olust: vaikselt hakkab kevad kätte jõudma - nartsiss juba õitseb ning mõned tiirud ka tsikliga saanud teha - Cambridges ja Oxfordis ära käidud. Ja eks ole kenam töölegi minna, kui ei pea pilkases pimeduses sinna tüürima.

Selline väike vaheraport siia sedakorda. Nüüd tagasi raamatu rüppe. Ehk siis saan pisut targemaks kah. Ning ehk saab kuidagi selle aja siin kiiremini kulgema meelitatud. Kuigi, jõulust edasi on isegi märkimisväärselt ladusalt seda kalendrit kruvinud. Kuu aja pärast jääb juba veerand kogu ajast selja taha. Polegi ehk päris võimatult lootusetu see olukord selliselt vaadates.