Puhkusel käidud...

... ja nagu ikka, on peale puhkust pisut raske ennast töörindele tagasi säädida.

Kuid mis siis sai puhkusel tehtud? Lühidalt öeldes - puhatud.

Tallinnasse jõudes kohe poest läbi, kuna mulle oli küll lubatud, et on 30 kraadi sooja ja päike on ka keset ööd seniidis. Aga võta näpust - hoopis uputati Tallinnat. Ja kuivõrd pidin edasi minema loomaarstide suvepäevadele, oli vaja miskit vähe poripidavamat jalanõud. Mõtsin, et ostan miskid tennised mida kõlbaks trööbata, kuid tuli välja, et ei olegi see nii lihtne ülesanne, leida sobiva hinnaga (loe: odavaid) tenniseid. Õnneks leidsin esimesest ettejuhtuvast poest, milleks osutus Timberland, soodukaga madalad matkajalatsid. Võtsin siis vastu otsuse, et neid säästma ei hakka vaid lähen sirgelt porri nendega. Ja kui mustaks saavad, siis panen kohe pesumasinasse kah. Poemüüjale see mõte väga ei meeldinud, kuid mis ta ikka teha sai - raha ju tahtis saada.

Seejärel, nagu ennist hõigatud, sai mindud suvepäevadele. Oli tore - sai sauna, ujuda, natu napsi võtta, tantsida, lämiseda niisama maast ja ilmast toredate inimestega. Nagu üks korralik suvepäev olema peabki.

Edasi Tartusse (loomulikult ei õnnestunud päris kohe suvepäevadelt ära sõita :P). Õhtul üritati mind veenda krossitsiklitega vurama, kuid loobusin. Ei olnud veel sellist tugevat tunnet kerel sees. Selle asemel sai hoopis grillitud ja tšillitud.

Edasi sai veedet pisut aega vanemate juures, kus ka kõige suuremat hingekosutust - suitsusauna - pakuti. Sealt edasi viisid eksirännakud mind korraks Lätist läbi - vaja ju ikka vahel veenduda, et neil kõik kuus varvast alles on. Olidki :P .Tagasi tulles põikasin läbi Antsu-Lilli man't. Kohe kena on kaeda, kuidas ikka karjakoer tööd teeb. Ja rõõm näha, et Rõõmu talus ka majaehitus üsna ladusalt laabumas.

Tagasi Tartus sai peale ühe kohvitamise käigus tulnud mõtet väike tiir tsiklitega tehtud. Otepääle, seal päikeseloojangul üks eine ning seejärel edasi vuratud. Kusjuures oleks varem teadnud, et Otepää-Kanepi tee nii tore tsiklitee on. Isegi pimedas täitsa nupi. Soovitan soojalt.

Tuur kujunes lõpuks pealt 100 km-seks ja sai kenasti ajusid tuulutella. Seda ikka vahel vaja ju.

Hakkaski siis puhkus otsakorrale saama ja vaja tagasi põhjaosariikidesse tüürida. Seal veel toredate inimestega aega veedet ning siis tagasi uduse Albioni poole teele. Mitte et siis oleks seiklused päris otsakorral olnud. Nimelt lennujaama jõudes selgus, et lennuk hilineb tehniliste probleemide tõttu vähemalt paar tundi. Ega's midagi - sai helistet sõpradele, et vaja aega pisut surnuks lüüa. Läksingi linna peale laiama. Napilt oleks lennukist maha jäänud, kuna oli teine otsustanud siiski pisut kiiremini kohale jõuda. Peale ma igatahes sain ja jõudsin kenasti Stanstedi lennuväljale. Kuid seal esmalt ei tulnud lennuki uks lahti, seejärel ei saadud silda lennuki külge ning kui juba oli trepp välja sebitud, selgus, et ka terminalidevaheline rong oli läinud sinna, kuhu valgus ei paista. Siis ootasime veel pisut, et saada buss, mis meid terminali veaks. Sealt edasi laabus kõik juba kui lep'se reega. Kuid koju jõudsin kesköö asemel umbes pool 3. Ja 7ks tööle minnes oligi puhkus läbi.

Igatahes tore oli puhata. Nagu alati. Ja mul on maailma kõige toredamad sõbrad. Aitäh, et olemas olete!

Ja tagasi Londoni suunas lennates oli mõte peas, et võtaks lihtsalt garaažist tsikli ja sõidaks koju ära. Aga noh, seekord siis veel mitte.

Järgmine puhkus on õnneks juba oktoobri keskpaigas. Kui just enne mind siit minema ei aeta.

Peatse kohtumiseni, sõbrad!

PS: ja kuna nüüd kohekohe kolin uude kohta elama, kuhu lausa metrooga tulla õnnestub, siis olge te teretulnud külla. Isegi kui juhtub nii, et töö tõttu väga mahti ei ole, siis linna peale turistama saate ikka minna.

PPS Londoni märul meie juurde ei ole jõudnud ja seega ärge muretsege, minuga on kõik korras.

Lühikesi mõtteid...

Oli aastaaruandekoosolek - tuleb uus kolme kuu pärast, vaja pisut selle nimel rahmeldada. Lühiülevaade: ingliskeel s--t, baasteatmised s--tad. Tegelikult asi ilmselt nii hull ei ole (ilmselt need kes teavad võivad kommenteerida mu keeleoskust ja baasteadmisi). Lihtsalt siin riigis tikubki olema tagasiside sama positiivne nagu ilm või ehituskvaliteet.

Imke, kolmanda aasta resident, lõpetab homme residentuuri. Täna oli õhtusöök. Seega olen mina alates uuest nädalast kõige vanem (hierarhiliselt) kardioloogiaresident ja kõige vanem (ealiselt) resident. Staarost ne raadost. Või ehk siiski.

Kaks nädalat veetsin neuroloogias ja siinkohal võin ainult positiivset tagasisidet anda - selgelt on näha, et see osakond on ühemõtteliselt suunitletud residentide eksamist läbisaamiseks ettevalmistamisele. Oleks teised osakonnad (k.a. kardioloogia) samasugused. Siis oleks ilmselt see koht väga tore. Kuid igatahes olen selle kahe nädalaga üksjagu õppinud. Ja seda mitte niivõrd neuroloogia valdkonnas (kuigi ka seda), vaid just ses plaanis, et kuidas oma õppimist ja tegevust siin rohkem eksami suunas ajada.

8 päeva pärast pakin asju, et lennata nädalaks puhkama. Ja usutavasti kulub puhkus kenasti marjaks ära. Seega, sõbrad, õlled külma, paluks - peatselt kohtume!

Ja siia tagasi jõudes loodan peatselt kolida uude elukohta. Sellisesse kohta, kust saab soovi korral ja vaba hetke olemasolul metrooga Londonisse sõita. Ja ka Londonisse tulles metrooga mulle külla sõita. Tere tulemast!

Aastaaruanne

Huvitav, kas aruanne on see koht, kus viimanegi aru ära antakse. Või koht kus hakkatakse aru saama, kui andetu sa oled.

Okok, ei hakka siin väntsutama neid sõnu ühtigi. Aga jah, siinkohal oleks sobilik teha võike aruanne, mis muljed sellest aastast jäänud. Ja päriselt tuleb mul kah aastaaruanne töö juures, ja seda juba esmaspäeval.

Lühidalt siis (juhuslik järjekord, nii nagu asjad meelde turgatavad):

* kodust (sõbrad ja värgid, noh; loe alguse otsa blogisid) eemal olemine - algatus oli üsna räme. Oletasin, et minus on jupike rohkem seda mustlaseverd. A noh, ju siis selleks korraks ei jagunud. Nüüdseks olen selle olukorraga sõlminud vaherahu. Ja eks ole see eemalolek ka lakmuspaberiks, et kes kui palju ja kuidasmoodi hoolib. Mõni ikka veel mäletab... (ja mina mäletan kah mõnda :)

* transport: ühe hingetõmbega siia sõitmine, oli hull ettevõtmine. Samas, eks millaski tuleb siit sama moodi tagasi sõita. Ja seda lausa kahel korral - tsikkel ja auto mõlemad ju siin. Kui auto muidugi vastu peab - on teine üsna ebainglaslikult suitsema hakanud. Kuid eks sinna veel sedapalju aega. Transport UK-s: sõita nad siin ei mõista - ringristmikel (mida siin on meeeeletult palju), võivad nad näiteks täiesti tuimalt sisemisest reast otsustada välja keerata ilma, et vaevuks peegli või suunatulede olemasolust enda pühalikku sõidumeeleolu häirida laskma. Vasakpoolne liiklus - pole hullu, harjub ära. Nii umbes kolme päevaga. Kuni harjumiseni kandsin käekella valel käel - see harjumatus meenutas (eriti kurvidesse-ringristmikele minnes), et vaadata tuleb valele poole. Vasakpoolses liikluses on ka õigepoolse autoga teoreetiliselt ohutum, kui peaks midagi juhtuma - ristmikule välja sõites ning ka sirgel teel laubaka puhul on tõenäoliselt kaardilugeja iste see, mis paugu kirja saab.

Elamine: kinnisvara on siin riigis kallis, aga seevastu viletsasti ehitatud :P. No on noh! Näiteks ei ole nad tulnud selle peale, et vannituppa tasub üks auk seina sisse puurida, et sinna niiskust ei koguks ja kogu krempel hallitama ei hakkaks. Või siis näiteks seda, et topeltaknast (jah, see on siin kõva argument, kui üüripinda otsid) ei ole suuremat kasu, kui akna põsed pole korralikud. Või siis näiteks seda, et kui kompuutriruum toodab kuhjas soojust, siis selle ventilaatoriga (ma tegelikult kahtlustan, et seal on lausa konditsioneer, mitte lihtsalt ventikas) niigi lämbesse koridori juhtimine võib küll säästa kompuutrit, kuid ilmselgelt mõjutab koridori ja lähedal asuvate ruumide temperatuuri...jubedalt. "Kodu": aastakese olen elanud Welham Green'is . ilmselt maailma igavuselt teine küla. Omamoodi on see hea - kui tahad midagi ette võtta, siis lähed mujale, sest hunt kodu lähedalt ei murra, vaid pigem üritab kodus õppida-lugeda-või-muud-asjalikku teha.Kõige selle asjaliku tegemise juures on pisut nadi muidugi, et ega eriti mingit sotsiaalset elu ei ole siin ja seega saab motivatsioon aegajalt ikka üsna tugevalt kahjustada. Ja pisike pime tuba kõrge aknaga (näen siin arvuti taga istudes vaid puulatvu, paari pilve ning ühe kolmekorruselise maja katusenurka), ei aita kah sugugi kaasa. Kuid sellele on lahendus (loodetavasti) - umbes kuu aja pärast kolin siit minema. Sellisesse kohta, kuhu näiteks saavad soovijad külla tulla isegi metrooga; kus on ruumi jupikene rohkem ja maja avaram; kus minu tuba saab olema esimesel korrusel, kust avaneb uks pisikesse hoovi; kuhu kolime koos kahe kolleegiga, kellega maailmavaated mitmeti ühte langevad... usun (kuid eks aeg näitab), et see on päris hea investeering vaimsesse tervisesse, õppeedukusse ja paljusse muusse.

* teadmised: nende lisandumisest ise väga aru ei saa. Samas tuleb ikka ette selliseid toredaid hetki, kus järsku avastad, et:'kurat, sedan'd küll aasta tagasi ei oleks teadnud...'. Seega ilmselt ikka väga palju lollimaks pole jäänud ja ehk on miskit lausa külgegi hakanud. Samas tean ka seda, et ikka piiiiikkkk maa on minna enne kui teadmised sellele tasemele saavad, et eksamid ära saavad tehtud. Loodetavasti ikka õnnestub esimese raksuga diplomieksamid (neid mul kaks, esimene on 2012 septembris, teine, juhul kui esimene edukas, 2014 aprillis) ära teha.

* teaduse tegemine: siinkohal on pisut kahju, et varasemast järjest erilist teaduse tegemise kogemust ei ole. Algatuseks hirmutas ära, ja ega ma praegugi veel täitsa hirmuvaba ole. Aga eile näiteks, olles kaks päeva lihvinud andmeid oma hirmsuures tabelis, hakkasin ühtäkki leidma seoseid ja üllatavaid tulemusi - see kohe kisub statistikat tegema, et kas ikka on tõepoolest asjadel mingi seos omavahel või on tegu lihtsalt üksikute juhuslike leidudega. Õnneks mu projekt selline, et olgu tulemus kummas suunas tahes, avaldamiseks kõlbab ikkagi, sest see on üks üsna oluline jupikene Bokserite elust, mida ei ole keegi seni trehvanud uurima :)

* inimsuhted UK-s: eeeeee...eeeeeee...eeeeee, seda et kummalisel kombel suhtlen (peaaegu ainult) mandri-inimestega. Ja sama tikuvad tegema kõik mandri-inimesed. Ei tea kas viga on 'meis' või 'neis'. Või siis on lihtsalt kultuuriline taust niipalju erinev, et kujuneb nii. Või tuleb see hoopis sellest, et mandriinimesed on kõik oma keskkonnast välja kistud/viskunud. Ei tea, aga ega sellest väga miskit kurvastust ei ole sest kohalikud ongi ju ....:P. Ja õnneks on siin piisavalt mandriinimesi, kellega teinekord koos üks õlu teha või niisama maailma asju arutada.

Selline ta sai, see lühikene ülevaade sel kaunil varahommikul - hommikune magamine ei ole kunagi mul suuremat asja edukalt välja tulnud. Kuid siis ongi ju hea midagi siia kribada. Nüüd aga kerge hommikueine ja siis peaks minema maanteele ajusid tuulutama. Näiteks: http://bit.ly/mTtOoT , aga ega siis tsikliga kunagi ette tea, kuhu minemise plaan järsku pähe kargab - sõita tuleb sinna, kuhu esimene ratas parajasti näitab.

(ahjaa, teemasid, mis veel meelde turgatasid, ning millest ehk kunagi rääkida võiksin: health-and-safety, tervislik toitumine

Peaaegu kolmandik...

... aga jubedalt lääpas olemine hetkel.

Kallis raadiolugeja on ilmselt juba hakanud kahtlema lainete levikus ning asunud järgima näiteks eurohittraadiot. Aga nii hull see asi kah pole. Katsun siis siinkohal paar rida ekraanile laduda, et poleks vaja kuuulda, et viimati kirjutasin pea kaks kuud tagasi.

Mis siis vahepeal juhtunud? Sisehaigused olid. Ja see oli tõepoolest karm. Sisuliselt kogu see periood (mida jagus kokku 12 nädalat - tõsi küll, vahepeal oli nädal kardioloogiat ja nädal puhkust, kuid ilma selleta vist polekski ellu jäänud) 15-18 tunniseid tööpäevi sai murtud. Ja mitte, et töölt oleks ära läinud selle pärast, et kõik asjad tehtud said, vaid pigem selle pärast, et lihtsalt enam ei jõudnud ning teadmine kohekohe algavast uuest päevast sundiski lõpetama.

Sisehaigustes olime kolmekesi - kaks esimese aasta siseresidenti ja mina. Ja tegime ära kogu selle töö, mis tavaliselt kuue inimese peale jaguneb. Eriti karmid olid need kaks nädalat, mil OG juhendajaks. Ilmselgelt korrektset inglise kirjakeelt sai lihvitud kõvasti, ja meditsiiniliseltki üksjagu teadmisi juurde nopitud. Aga kui ikka ühe raporti valmis kirjutamine võtab kolm redaktsiooni ja summa summaarum 6-8 tundi, siis pole asi enam naljakaski mitte. Eriti, kui on suur tõenäosus, et enamus edasisaatvatest arstidest vaevalt jõuab seda 5-8 leheküljelist üllitist läbi lugeda oma kiire tööpäeva raames.

Kuid eks sai ka mitmesuguseid uusi asju tehtud. Näiteks luuüdi proove võetud. Või uusi ja huvitavaid haigusi nähtud. Näiteks mitmesugust immuunvahenduslikku kammaijaad. Hetkel ilma keissloogi vaatamata ei tule päris meeldegi kohe, mida kõike nägintegin, aga tunne on selline, et ikka päris palju asju, millega varem kokku puutunud polnud, sai ära nähtudtehtud.

Peale seda suurt vaimset kihutamist suutsin endale teha ühe väikse preemiareisi ning käisime kaguinglismaal tsiklitega vuramas. Üks semu koorist ning kaks tema kolleegi - üks britt ja üks lätlane. Heh, ei hakka siinkohal pikemalt peatuma, kuid ikka:"igasse korralikku eesti kodusse vähemalt üks...". Aga reis oli tore, olgugi, et ilm oli esimesel päeval kohutav ning öösel telgis magades üsna külm hakkas. Kuid vaheldus ajutööle (või -pesule) missugune.

Nüüd olen tagasi kardioloogias. Ja esimesed kaks päeva on olnud õnnistavalt lihtsad - mõistlikud (mitte väga keerulised) haigused, toredad kliendid ning flegmaatilised patsiendid. Kuid optimistina võib öelda, et ei ole hullu, küll see mööda läheb...

Vahepeal sisehaigustes olles jõudsin isegi ühe eksami läbi kukkuda. Mitte et see mind nüüd eriliselt morjendaks - uuel aastal saab seda uuesti teha. Loodetavasti siis pisut rohkem mahti. Sedakorda läksin nagunii mütsiga lööma, sest parajasti muud käeulatuses ei olnud. Nimelt oli vaja kirjutada essee aines "õpetamine kõrgkoolis" või miskit muud sellist. Aga olles OG-ka kliinikus, võib tähelepanelik lugeja juba isegi aru saada, et selleks erilist valmidust ega aega ei ole. Nii sagi siis miski soperdis kokku kritseldet poole tunniga ning sain 20 punkti. Maksimum on 100 ja läbi pääsemiseks oleks 40 vaja. Ehk siis järgmisel aastal saan need teised 20 punkti kah juurde :P

Kohekohe on aasta täis ning seega 'appraisal' (iga-aastane vahearuandlus) tulemas. Selleks vaja miskid paberid kokku otsida/korda teha/esitada. Ehk ei ole hullu. Ja kui on, eks nad siis aja mind koju ära ;) (ps. vaevalt küll - kes siis orjatööd tegema jääb).

Vot sellised madala motivatsiooniga lood said siis selleks korraks kirja. Ehk järgmisel korral õnnestub pisut positiivsemat noodivõtit leida.

Olge tublid! Head ööd!

PS: ennist ununes lisada, et selle tsiklituuri ajal üks linnake - Rye - sattus sellesse, suhteliselt tühjana seisvasse, nimekirja, kuhu saab panna need asjad, mis inglismaa juures meeldivad. Tõesti oli armas linnake

Hõissaa pulmad

Mitte, et mul kuninglikust perekonnast sooja või külma oleks, aga aitäh vaba päeva eest ikkagi. Jõuan ehk pisut miskit kasulikku teha. Näiteks niitsin muru. Või õigemini lasin võsaniiduki sarnase riistaga suuremad varred siruli, et päris džungliks hoov kätte ei läheks. Nüüd ilmselt töö juurde, et pisut oma projekti kallal nokitseda. Sain ka just sel nädalal eetikakomisjonist kinnituse, et võin möllata küll.

Eelmisel nädalal oli puhkus. Võrratu selline. Mõmm ja Tiina siin ning käisime Lõuna-Inglismaal Ray'l ja Aline'l külas. Nädala sisse mahtus meeletult tegevusi - kanuu, süst, kaljuronimine, jalgsimatkamine, päevake Londonit, ookeanivaatega koopas ööbimine, pisut autoga kauneid paiku kaemas käimist, pisut napsu ja lihtsalt toredat olemist. Ilm oli kah sedapalju võrratu, et pidi kogu aeg päiksekreemi kasutama, muidu oleks ilmselt süsimusta suitsuga põlenud. Päikesekreem faktoriga 25 ja ikkagi selline päevitus peal, et vähe ei ole. Ilmselt olen hetkel töö juures üks tumedamaid tegelasi kartuliidusiniste residentide keskel. Aga mis seal ikka - selle puhkusega kogutud energivarudest peab jätkuma kuni Augusti alguseni, mil järgmine nädalake puhkust tulemas. Ja mis veelgi hullem - uuest nädalast alates olen taas sisehaigustes. Ja seda tervelt seitse nädalat järjepanu. Sinna sisse jääb veel 2 nädalavahetuse valvet kah. Pisut hirm on. Või selline vastikustunne unetuse ees. Või on see õige termin magamatus hoopis. Ah, mis seal ikka vinguda - lõuad pidada ja edasi teenida.

See nädal, olgugi, et lühike, olin kardioloogias. Tore on vahelduseks teha seda, mille pärast siia sai tuldudki. Üksjagu raske on vaid osakonnast teise hüpata, sest lähenemised on ikkagi üksjagu radikaalselt erinevad.

Vot selline lühiülevaade vahepeal toimunust. Nagu ilmselt märgata on olnud, olen viimasel ajal vähem kirjutama hakanud. Põhjuseid ilmselt mitu - pisut vähem uusi emotsioone, kuivõrd ikkagi suuresti juba sisse elatud; oluliselt vähem vaba aega (eriti sisehaigustes olles), kuna päevad kipuvad vägisi 13-15 tunnisteks kiskuma töö juures misjärel veel vaja lugeda kah (mida viimasel ajal pisut kasinalt kahjuks jõudnud teha).

Väike puhkus tulekul. Ja seda väga vajagi....

Heh, ühest küljest nagu, et alles see oli, kui sai Eestis käidud. Teisest küljest juba jupike aega läinud kah. Tunded siinse olemise suhtes on muutunud. Ei oska isegi täpselt öelda, kuidas. Ilmselt seetõttu, et pole väga mahti olnud mõelda, et kuidas läinud on. Kiiresti.

Mõneti olen juba ära harjunud selle tiheda tempoga. Samas - tore oleks, kui igapäevane paberitöö nii palju aega ei võtaks ja pisut rohkem jääks aega lugeda. Vahel tundub, et isegi tore oleks, kui üldse jääks aega lugeda. Eriti sellistel nädalatel nagu see oli. On ikka mõni päris ogar. Ei räägi siinkohal endast vaid OGst. No krt, kui kirjutan, et see-ja-teine oli väga tore patsient, siis mille kuradi pärast on vaja sõna 'väga' ära kustutada. Tahaks kohe näha seda teaduslikku artiklit, milles on ära toodud patsientide toreduse skaala ja seda mõjutavad tegurid. Aga noh, mõni kohe lihtsalt oskab akadeemiliselt onaneerida.

Samas on ikka toredat kah. Mis siis, et ma sellest hetkel väga rõõmu tunda ei oska, aga olen omamoodi veendunud, et on tore Vogt-Koyanagi-Harada-like sündroomi diagnoosida. Eino päriselt kah. Sest see tegelikult vägagi harva esinev asi. Ja mingi nipiga ei usuks, et oleks seda suutnud aasta tagasi välja nuputada. Ega praegugi see lihtsalt tulnud, kuid väga tore on, et on teised osakonnad, kellelt nõu küsida. See konkreetne sai lahenduse suuresti tänu dermatoloogiale. Kusjuures kõige suuremat probleemi antud haiguse puhul põhjustab silmahaigus. Ning kui arvestada, et meie majas oftalmoloogi polegi, siis on täitsa tore sellise asja kallal pusserdada. Kuid kui siis lõpuks tuleb selle kohta raport kirjutada, pole see sugugi enam naljakaski mitte.

Nüüd aga (kui homme oma viimased paberitöö otsad kokku suudan kraapida), hakkab puhkus. Terve nädal kohe. Tore, et sõberid võtavad vaevaks siiamaile tulla. Ja veelgi toredam, et nendega tükkis kuskile lõunainglismaale saab minna. Tegelikult üsna ükskõik kuhu. Ühest küljest seepärast, et nende sõberitega võibki minna ükskõik kuhu ja teisest küljest seetõttu, et kuhuiganes on vahelduseks parem pääseda, kui see pidev orav-rattas tüüpi elu Welham Green'i ja RVC vahel.

Positiivset veelgi - sain täna lõppeks oma katse paberid eetikakomisjoni ära saadetud. Ehk siis õnnestub seegi vanker peatselt korralikult veerema õlitada. Eks pisut kardan, et sisehaigustes olles see õlitamine väga ladusalt ei kulge, aga eks pressima peab. Sest mis siis, et aeg reaalajas tundub üksjagu venivat, tagasi vaadates läheb ikka kurjama kiiresti. Kui nii edasi läheb, siis saabki ehk varsti otsa.

Oma Elust tunnen pisut puudust. Heh, mis pisut. Õigupoolest pole teist ollagi. Hommikul rindele, õhtul (loe: peaaegu öösel) rindelt tagasi. Ei jõua sageli poodigi minna ja siis jätad külmkapi ukse irvakile, et vähemalt hallitust seina pealt kraapida oleks.

No nii hull ehk ikka ei ole, aga ega palju puudu kah jää.

Aga jah - nüüd nädalake puhkust, seejärel nädal kardioloogiat ning siis tagasi sisehaigustesse. Ja siis ühes jadas kuni juuni tagumise otsani välja. Kerge see olema ei saa, ma ütlen.

Varsti tuleks ka järgmiseks puhkuseks lennupiletid ehk ära osta. See ju juba augustis...

1/4

Hetkel kipuvad tööpäevad algama pool 7 ja lõppema napilt pisut enne keskööd, mistõttu väga nagu kirjutada ei jõua. Aga selle väikse vahemärkuse tahaks küll ära mainida, et veerand ajast on tänase päeva seisuga ära istutud. Heh, nii edasi läheb, siis polegi enam väga palju jäänud :P....