täiendus eelmisele

täna sain kirja, et mu paberid tunnistatakse õigel ajal kohale jõudnuteks. nüüd saan ehk nädalakesega teada, kas kõik vajalikud paberid ikka olid kaasa pandud ning kui jah, siis pääsengi eksamile. tore!

Ei saa eksamile.... või midagi

Nagu tähelepanelik raadiolugeja on märganud, pole ma siia juba jupp aega midagi kirjutanud. Kas siis laiskusest, ajanappusest või mõnel muul põhjusel. Ilmselt ka see, et elukene on suht stabiilses (kiires) tempos kulgenud ning midagi väga põrutavat polegi nagu vahepeal juhtunud. Olid jõulud, käisin kodus, olen murdnud tööd teha jne. Ehk sedapalju mainiks, et sai siin enne jõule üks abstrakt saadetud ACVIMi kongressile, ehk saan lähihetkedel teada, et kas see ka seal ettekandmisele tuleb. Kui jah, siis mai lõpus või millas iganes see kongress nüüd toimuski, pean korraks jänkilas ära käima ning pisut esinema. Miks ka mitte. Oma artiklit peaksin kah kokku kirjutama, ehk seegi lähiajal õnnestub. Kevad on üldse kiire tulemas - paar ettekannet siinses koolis, mõned muud tööd ja tegemised pooleli, kevadisse perioodi mahub ka 6 nädalavahetuse valvet nelja kuu jooksul ning neli nädalat sisehaigusi (vaata varasemaid rõõmsaid postitusi sisehaiguste teemadel). Ja nendest neljast nädalast pealegi 2 veel OG-ga, mis elu sugugi mitte lihtsamaks ei muuda.

Tööväliselt on olnud kah aega pisut toredamatele asjadele pühenduda (koorilaul ja killukene eraelu või midagi). Plaan veel sellise hullu tembuga hakkama saada, et jaanipäeva paiku ehk purilennu kursustelt läbi põigata - krt, elame ju üks kord, onju.

Ja siis tuleb september. Septembris on esimene Euroopa spetsialistieksam - General Exam. Ning kuna mitut korda ei hakka ühte sama juttu sisse toksima, siis kopipeistin siia jupikese vestlusest ühe sõbraga:

tänavu septembris on siis esimene minu kahest Euroopa spetsialisti eksamist paberite saatmise tähtaeg oli enne 16 jaanuari (pidid kohal olema) panin kulleriga teele 10.01. pikk lugu lühikeseks - kohale jõudsid (kulleri cockup) 27.01 (sic!). tuli siis 3.02. kiri, et tänan paberite eest, aga tänavu me sind eksamile ei lase. järgmine võimalus 2014 aprillis. ikka päris karm info nii reede õhtuks või midagi. eks siis olen nüüd sel nädalal tegelenudki sellega, et asja õigeks ajada. kirjutasin kullerile, et nüüd kärmelt kogu tracking info palun mulle saata ning selline kiri kah, kus selge sõnaga välja ütlete, et teie puusse panite. õnneks saatsidki lahkelt selle info. täna saatsin siis ECVIMisse appellatsiooni ära. näis mis vastavad. loodan (ja usun), et ehk ikka tuleb positiivne otsus, sest mina sisuliselt ju omalt poolt tegin praktiliselt kõik mis minu võimuses, et asjad õigeks ajaks kohale saada (kasutasin 24h teenust). vot sellised põnevad lood siinpool sood

[20:39:05] Joff - Paul F. Mõtsküla: ja noh - kui juhtub nii, et ECVIM ütleb, et ikka ei saa küll, siis mul lihtsalt eksamiks õppimiseks palju aega. väga palju aega.

Eks ma's katsu mõni kord jälle kirjapulka kätte võtta.

Ei pea veel piletit ostma...

Väike vaheraport taas üle hulga aja. Kiire on olnud lihtsalt. Ja pole jõudnud kirjutada.

Mis siis kiiret põhjustanud? Statistikat olen üritanud selgeks saada. Ja üksjagu selgem ta ongi. Nüüd on veel selle kuu lõpuni aega, et oma projektikesega väikse vahefinišini jõuda. Nimelt vaja abstrakt saata järgmise aasta ACVIMile. Ehk isegi jõuan õigeks ajaks valmis.

Elus erilisi muudatusi pole. Ikka seesama tööle-koju elurütm. Väikseks vahelduseks pisut koorilaulu. Tuleval nädalavahetusel näiteks LES jõulupidu, kus ehk kah törtsukese laulu saab jorutatud. Ülejärgmisel nädalal Londoni Eesti Gildi jõulupidu - sealgi vist lõõritame.

Tsikliga pole ammu liikvele pääsenud. Lihtsalt õhtud juba pimedad ja muud tegemist sedapalju kaelas kah.

Transpordist veelgi - et ega ju siin tohi oma neljarattalist pidada jadas üle kuue kuu. Ning ülevaatusegi tegemine nõuaks Eestiskäiku... Aga et sellele lisaks ka veel kindlustus umbe lasta... Njah... Igatahes on tänapäev sedapalju tore, et saab vähemalt selle viimase interneti vahendusel ära teha. Hea seegi. Kui veel meelde tuleks, et töö juures välja prindit poliis autosse võtta, siis oleks juba peaaegu nagu päris.

Jõuluks pääsen sipsti kodus käima kah. Neljaks päevaks, aga asi seegi. Loodetavasti tagasi tuleku eel hakkab hullupööra lund sadama ning mu tagasijõudmine viibiks paar päeva. See oleks vägagi abiks, sest ega mul just teabmis kirge OGga jõulujärgset valvet teha pole. Aga kui lume tõttu ikka lennuk ei käi, siis mis ma ikka teha saan :P

Nüüd aga tagasi raamatute seltsi. Või ehk veelgi parem mõte - ära koti peale. Nina pisut tatiseks kiskunud ning hiljemalt reedeks peaksin olema täies töökorras tagasi.

Ja veel viimane vahemärkus - meil siin on Movember (krtteab mis mõttega kasvatatakse vuntse). Olgugi, et magusam kui mesi on vuntsidega musi, siis ikkagi on see suurima tõenäosusega minu elu viimaseid vuntse. Lihtsalt jube on see krdi šarpei näos.

Ahjaa veel tuli meelde. Millest selline pealkiri - küsite. Nimelt oli mul täna re-appraisal ja seal sain teada, et minule kolm kuud tagasi antud kohustus parandada oma inglise keelt ja baasteadmisi on osutunud üllatavalt hästi täidetuks. Jee-rait. Aga noh, vähemalt on see jama selleks korraks selja taga... Head ööd!

Killuke iseseisvust

Pealkirjast ärge sedakorda sisu otsige. Lihtsalt panin pealkirja, kuna väidetavalt peab pealkiri ikkagi olema.

Mis siis vahepeal toimunud on...? Elu ikka üsna ühes rütmis läinud. Toredat killukest sedapalju, et sai siis taas korraks Eestisse põigatud. Ja nagu oodata oligi, oli ootuspäraselt tore. Sõbrad-õlu-saun-sõbrad jne. Suutsin Gorebelli auto ära lagundada, korda teha ja uuesti ära lagundada. Kuid need ju lihtsalt asjad, küll need kas korda saab või uued hangitakse. (Ääremärkuse korras - sel korral küll piirdub asi ikkagi korda tegemisega). Ja siis muidugi korraks kliinikust läbi käies kaks toredat patsienti mulle pihku susati. Koer koeraks, sellel lihtsalt trikuspidaaldüsplaasia ja kolmanda astme AV blokk. Aga vasikas oma ectopia cordis cervicalis'ega oli küll põnev elamus.
Ja nüüd olen tagasi ning praegu käsil kaks õppenädalat. Nende jooksul peaks üsna suure koguse oma katsega seonduvat kraami suutma korda teha. Ehk siis praegu on käsil suuremat sorti statistika närimine. Nagu kuradi kõõluseline hakkliha, mida järad ja järad ning miski ei tundu sellest muutuvat. Aga eks ta laabub ikka tasapisi, ei usu mina, et ta laabumata jääb.

Täna sai ka üks pisike tiir Albionis tehtud üle hulga aja ning täitsa kenad kurvilised rajad sattusid mu esiratta alla. Ikka kena on kaarutada kui täiesti legaalsete (heaküllheaküll, eks vahel vist läheb törtsu üle kah) kiirustega saab mõnusa sõidutunde kätte. Ning üks tore koht trassil oli London Glider Club. Kes teavad, need teavad - kunagi oli mulgi selline mõte, toona jäi see sõit pidama selle taha, et almavüü asus lasnamäe servas ja üritus toimus uduumbe hilisõhtusel ajal. Olin toona vist 12 või miskit sinnakanti. Mine tea...

Ja siis ikkagi vastus küsimusele, et mis see pealkiri selline sai...? Nimelt oli reedel üks baloonkateteriseerimine (kopsuklapi stenoos), mille juures olin mina käsi number üks. Lahe. Kohe pärispäris lahe noh. Ja kõik läks suurepäraselt.

Muutusteta läänerindel

Lihtsalt mõtsin, et annaks vahelduseks elumärgikest. Midagi eriti põrutavat pole vahepeal toimunud ning elu läheb üsna ladusat rada. Töö juures stabiilne - CP juhtub positiivses meeleolus olema, siis on lausa tore; kui mitte niiväga, siis natuke vähem tore. See nädal oli näiteks täiesti positiivne.

Sel nädalal oli ka üks MVetMed kursus. Kui kõik kursused nii ladnad oleks, siis poleks väga vigagi. Kasside südamehaiguste kursus nimelt. Ja selle juures eriti positiivne see, et kogu kursus võttis ühe päeva. Eksam kaasa arvatud. Ainult vaja veel üks haiguslugu eksami osana kodus valmis kirjutada ning ongi tehtud.

Töö juures põnevatest asjadest kah - kui nüüd hästi läheb, siis saab ühele kassile Reveal'i ehk püsi-EKG panna. See pole väga levinud siin, mu siinoleku jooksul pole ette tulnud. Ja nagu ikka haruldased asjad tulevad paari kaupa - kui väga hästi läheb, siis mul ühele koerale kah vaja selline naha vahele sokutada.

Ja eriti positiivse noodiga siinkohal lõpetakski - nädala pärast samal ajal pakin asju, et nädalaks kodumaale lennata. Tore :)

Statistika on seks

Olen kuulnud, et kodumaal kõike kiputakse seksiga võrdlema. Siin, koledate inimeste riigis, seda ei tehta. Lihtsalt Naljakas oleks, kui Eestis näiteks jääkarude või flamingodega hakataks asju võrdlems :P

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tegelikult tahtsin vaid väheke elumärki anda ja tõdeda, et ei olegi hetkel olukord kõige hullem. Täitsa talutav (mõistuse piires, muidugi) on.

Uue elukohaga rahulolu olen ilmselt juba väljendanud. Ja teen seda veelgi. Nüüd ka internet täitsa toimivana olemas, siis on ju ok. Lisaks veel selliseid pisidetaile nagu näiteks kuskilt veidi eemalt hoovini kostuv metroorongi heli - täpselt selline nagu Raudtee uulitsas omal ajal. Hekel ilm kah selline Eesti sügis, siis tagahoovis olles tekibki tunne nagu oleks Kivimäel. Hmhh, lahe.

Töö juures laabub. Veidi igapäevast appänddauni, aga see kuulub ju asja juurde. Samas näiteks olen üha enam protseduurides oma käega urgitsenud. Eelmise nädala PDA puhul näiteks. Ja etskae imet - VLF küsis, kui haava kinni õmblesin, et kas mul on varasemast elust palju kirurgilist kogemust, et mul näikse see väga ladusalt välja tulevat. Need kes mind teavad, teavad nagunii mu suhtumist (mis ilmselgelt tuleb tegelikult kadedusest, et minu käelised oskused skalpelli ja nõela vibutamisel on eeee... väheldased).
Samuti on igapäevase töö juures mõningasi paranemise märke märgata. Ultraheli on ladusamaks läinud; aegajalt märkan, et olen omandanud uusi oskusi, vahel üllatab ennastki, et mõni teadmine ootamatult pea sisse on ilmunud; keeleoskus on kohati ladusamaks läinud (kuigi jah, füüsika ning matemaatika terminid (esimesed vajalikud kardio-füsioloogia ja teised statistika juures) on inglise keeles ikka väga rämedalt 'tuletatud'); paar ajakirjaklubi ettekannet on tekitanud tunde, et isegi hakkan vaikselt aru saama, millest neis artiklites juttu ning kuidas neid kriitiliselt hinnata.

Ja tegelikult ongi juba aeg, et midagi kuskilt koitma hakkaks - praegu on 40% residentuurist juba läbi. Mis on tõttöelda üksjagu palju. Ja tundub, et hakkab kiireks minema - varsti peaks juba mingeid tulemusi oma katsest tulema hakkama, vaja ju tulemused avaldada ja siinseal ka ette kanda; esimese eksamini on jäänud vähem kui aasta jnejne.

Ning statistikast rääkides - täna sain teist korda statistikatädiga kokku ning täitsa veider, aga statistika tundub ilmselt väga põnevaks kujuneda. Täitsa veider on näha, et oma (üsnagi märkimisväärsest) andmepatakast võib lõppkokkuvõttes midagi mõistlikku ja tuleviku tarvis ehk kasulikkugi tulla. Ootame-vaatame.

Imke - eelmine kardioresident, kes sel suvel residentuuri lõpetas - käis kah siin ja täitsa tore oli muljeid vahetada. Ning heameel, et ta mõned suunaviidad järgmise 'puhkuse' planeerimiseks andis. Sest see materjal, mis selleks vaja läbi lugeda (ja omandada), on ikka aukartust äratav küll. Tahaks ikka üritada enne järgmist augustit, kui on ette nähtud viis tuupimise nädalat, jõuda mingi paraja pataka sellest läbi närida, et siis pisutki lihtsamaks too arapp kujuneks.

Ning ääremärkusena veel kommentaariks eelmisele blogile - pdrlandia viitas Soomemaale. Ja uskuge või mitte, aga siit Helsinkisse minnes on tänavapildis kenade naishingede kontsentratsioon märkimisväärselt parem. Taustsüsteemide värk noh. Aga aru ma ei saa, kuidas nad siis siin ikkagi paljunevad :P (legal notice: viimases lõigus olevatesse väidetesse võib suhtuda teatud ettevaatusega ning interpretatsiooniks peab nii taustade kui süsteemidega tuttav olema).

Aga nüüd see tavaline - a cup of tea and a nice book. Olguolgu, just a book. Or one of the books.

Vanemad on kodust ära...

...siis ikka midagi juhtub. Nimelt on hetkel kõik täiskasvanud Sevillas kongressil ja meid on üksinda jäetud. Arvestusega, et ega vast midagi erilist ikka uksest sisse ootamatult ei tule. Aga võta näpust. Õhtul siis tuli anesteesia minu jutule, et tule kae, kas neil üks koer kodade värelusega (AF). Läksin kaema, ja oligi. Tegin paber-EKG kah, et kinnitada oma arvamust. Seejärel loomulikult küsimus, et mida edasi teha. Ei hakka pikka juttu siinkohal arutama, aga lühike versioon selline, et olid nemad anesteseerinud ühe koera pehmete kudede kirurgia jaoks. Vaja kuulmekanal ära lõigata. Lõikasidki. Ning alles ärkamise ajal hakkasivad kahtlustama, et AF. Toon siis koera ultrahelisse, et kaeda, kas ka miskit hullu südame mehhanika poolega lahti. Ei olnud. Aga oli hoopis suur kogus vaba vedelikku rinnaõõnes. Soovitasin nõela sisse torgata, et selgust saada, mis vedelikuga tegu. Küülus oli. Aga ilmne, et külotooraks ikka ühe anesteesia ajaga koguneda ei jõua. Seega oli ilmselt see kahe silma vahele jäänud. Ikka juhtub. Eks näis, mis homme saab. Tõenäoliselt tuleb pisut täiendavat diagnostikat teha, et selgusele jõuda, mis seda põhjustamas. Mina panen igatahes oma panused kraniaalsele mediastinaalsele massile.

Mis muidu uudist - mis siin ikka, täitsa toredasti läheb. Käisin täna näiteks statistikatädi jutul. Ja peaksin vist professionaalset abi otsima. Sest siuke tahtmine on oma andmetele statistikaküüned sisse lüüa. Päriseltpäriselt, noh. Ehk uuel nädalal millaski jõuangi selleni.

Uues kohas on elu kah väga tore. See nagu polekski UK - parkimisruumi on, majad ei ole lootusetult üksteise kukil, meie maja on täitsa kena ja värske seest, 'elukaaslased' toredad, ja selline tsivilisatsiooni tunne. Varsti saame oma interneti kah, siis ei pea enam läbi seina naabri omaga leppima - see pealegi minu tuppa õieti ei küüni, mistõttu praegu internetti minekuks pean teise tuppa tulema.

Nädalavahetus kah kohekohe algamas - mul sedakorda lausa veidi tavalisest varasemalt. Nimelt lendan reede hommikul Pdrlandiasse Simona pulma. Usun, et tore saab olema. Isegi uus ülikond seks puhuks ostetud...