Esimene nädal...

… esimene nädal läks väga rahulikult. Paar päeva health and safety’t, siis kohanemine kliiniku tarkvara, seadmete jms-ga. Ning nädala tagumine ots oli äärmiselt vaikne. Kohe väga vaikne. Tegin vast 3-4 ehhot, teine kardioloog (Andrew) umbes sama palju. Kõik majasisesed konsultatsioonid, mis tähendab, et paberitööd väga palju pole ning klientidega eriti suhtlema ei pea.

Ega ma väga hullusti pahandanudki, et algatuseks selline vaikne nädal oli. Sain Andrewga lobiseda nii kardioloogiast, kliinikust üldisemalt ning mis ehk minu mätta otsast kaedes kõige olulisem – eksamist ja selleks valmistumisest. Selles noodivõtmes sisustasin ka enda ülejäänud vabasid hetki töö juures – lahendasin EKG-sid.

See nädal on alanud päris reipalt. Tänane päev oli väidetavalt kardio osakonna üks tihedamaid (ja finantsiliselt efektiivsemaid) päevi läbi ajaloo. Vähemalt viimase paari aasta ajaloo. Aga samas ei olnud üldse hullu – päeva lõpus Andrew ja Adam’iga (kardio abiline) jõudsime ühisele järeldusele, et see oli selline ‘good-busy’ päev. Kõik laabus väga ladusalt, hetkekski ei pidanud seisma jääma, üksteise taha ei takerdunud, kõik patsiendid ilusasti elusana kliinikust välja saadetud ning paberitöögi peaaegu tööpäeva lõpuks valmis (no mul läks küll tund-poolteist üle ebamäärase ‘ametliku’ tööpäeva lõpu). Samuti orienteerun juba enam-vähem paberimajanduses ja programmiski. Lahe!

Täna oli mul üks ‘oma’ patsient – 5 k. mops kõrvalkahinaga vasakul südamebaasil. Loomulikult lootsime-unistasime, et oleks kopsustenoos ja seega saaks potentsiaalselt kateteriseerida. Aga paraku osutus aordistenoosiks. Ja nii patsiendi kui minu õnneks kergeks-kuni-mõõdukaks, ehk siis teisisõnu selliseks, millega ei ole vaja midagi ette võtta peale aasta pärast uuesti kontrollimise. No ehk tuleb neid kateteriseerimiskõlbulikke asju kah varsti J

Lisaks oli üks erakorralisena tulnud DdB, kellel peamine kaebus paar päeva kestnud tugev jõuetus ja ebaregulaarne rütm. Jällegi lootsime-unistasime, et oleks kodade fibrillatsioon ilma süstoolse talitlushäireta. Et saaks defibrilleerida või nii. Aga paraku ka seekord meie lootused läksid luhta ning oli ikkagi süstoolne talitlushäire ja vägagi hull selline. Seega defibrilleerimine ei tule kõne allagi. Sedakorda koerast kah kahju, sest ega sellises seisus prognoos mingi eriti lilleline (kui just nelgid välja arvata) ei ole.

Lisaks oleme sel nädalal Holterinduse ajanud megakuumaks. Kaks aparaati meil on ning nädala algusest alates oleme juba 5 Holterit teinud. Mis sisuliselt tähendab, et masinad on olnud looma küljes rohkem kui küljest ära. Ka see pidavat olema kohalik rekord. Aga jah, eks järgmine nädal saab olema huvitav, kui kõiki neid Holtereid vaja raporteerima hakata.

Üldse on olnud sellised meeldivalt kummalised keisid. Näiteks dobermann kellel oli ilmselt DCM, aga väikse vimkaga; lisaks ka SVT. Nimelt paaril korral oli fraktsionaalne lühenemine umbes 25% (ja vatsakese sein tundus subjektiivselt pisut paksem olema kui ootaks ühelt DCM dobberilt). Selline FS, isegi üksnes üksikute pikema diastoolse pausiga südamelöökide korral, oleks üsna sobimatu DCM dobberile. Hmmmmmm.... äkki on siiski tegu tahhükardiomüopaatiaga... Ootan põnevusega Holterivastust.

Teisipäeval oli mul ka esimene õhtuvalve. Õnneks täiesti vaikne. Selle vastu ei oleks mul tulevikuski midagi, kui õhtu ja nädalavahetuse valved täiesti vaiksed oleksid. Aga vaevalt, et sellist luksust alati õnnestub saada.

Vot selline pisike vaheraport siis sedakorda.

Esimene tööpäev...

... kulges peaasjalikult igasuguste Health and Safety materjalide lugemise, täitmise ja allkirjastamisega. Selle nädala tegevusplaaniks on eeskätt kohaliku arvutisüsteemiga tutvuse loomine ning tegevusse sisse elamine. Ilmselt hakkan ka in-house konsultatsioone andma ja ehhosid tegema.
Miniraporti lõpp.

Tagasi Albionis

Nonii...
Läinud mööda mõned head aastad ning olen tagasi Albionis. Sedakorda tulin tööd tegema.
Olen üsna kindel, et selle blogimisega läheb nii nagu varemgi - mõnda aega pisut kirjutan, aga siis tulevad muud tegemised peale ning lisaks veel habituatsioon ja seeläbi jääb kirjutamine harvemaks. Aga ega sellest ju midagi hullu ole:)

Seega siis lühikokkuvõte toimunust
2013 suvel lõpetasin residentuuri Londonis ning jätkasin tööd EMÜ väikeloomakliinikus. Paljud imestasid, miks ma üldse tagasi tulin, kuid mu meelest polnud selles midagi erilist. Tahtsin tulla ja tulingi. Oli see ju mu esialgne plaan ning ei näinud mingit põhjust mitte tulla.
Paljud olid veendunud, et ega ma seal pikalt vastu pea. Ma ise mingeid lubadusi ega plaane ei teinudki. Loomulikult oleks heameelega omandatud kogemusi omasse majja tagasi viinud ja eks neid ka üksjagu sinna viidud saigi. Kuid mõned süsteemid kipuvad olema jäigad ja mitte eriti avatud uuendustele. Sama on kirjeldanud paljud teisedki, kes on mingisuguse kogemustepagasiga tagasi tulnud. 'Talendid koju' (disclaimer: ennast ma mingiks eriliseks talendiks ei pea - praktiliselt kõik mida olen saavutanud, on ikkagi ropu töö tulemus) ei taha hästi toimida, kuna nii mõnelgi puhul tekib tunne, et 'kohalikud' näeksid meelsamini, et mingeid muutusi ja uuendusi ei toimuks. Eks kohati tundsin minagi sedasama. Mitte, et see oleks mind kurvaks teinud, aga tüütu on ikka kui mingi kaigas kodaratesse maandub ning pead jälle ratta seljast maha tulema, kaika kodaratest välja korjama ning siis uuesti väntama hakkama. Kes teavad, millest räägin, need teavad.
2014 septembris alustasin doktorantuuri. Laabus täitsa kenasti ning 2015 kevadel toimunud atesteerimiseks olin juba läbinud (või korjanud varasemast elust kogunenud) kõik vajalikud üldõppe punktid ning avaldatud oli kaks artiklit. Ühe-kaks peaks veel sepistama ja siis võiks juba kokku kirjutada.
2015 kevadel tegin esimest korda oma ECVIM-CA erialaeksamit. Sedapuhku läbi ei saanud, aga võin ennast lohutada sellega, et üheksast, kes eksamit tegid, seitse läbi ei saanud. Kas on siis latt aetud kosmilistesse kõrgustesse või oli tõesti tegu inimestega tänavalt, kes polnud veterinaarkardioloogiast midagi kuulnudki. Igatahes - uus katse tuleb 2016 kevadel. Ning siis juhtuski nii, et sattusin kandideerima Anderson Moores Veterinary Specialists kardioloogi kohale. Kandideerimise hetkel veel eksamitulemusi ei teadnud, seega oli mõttekäik lihtne - kui saan eksamist läbi, siis oleks hea mõnda aega teha tööd sellisel tasemel, mida eksamil nõuti, teenida natuke taskuraha ning omandada hulgaliselt kogemust; kui eksamist läbi ei saa, siis oleks hea valmistuda järgmiseks katseks kohas, kus saan teha täpselt seda, mida olen õppinud, tasemel, mida eeldatakse eksamil. Lisaks veel ümbritsetuna suurest hulgast spetsialistidest (AMVS-s on näiteks viis sisehaiguste diplomaati, üks kardio diplomaat ja palju teisigi).
Osutusin edukaks kandidaadiks ning nii ma Inglismaale asutasingi. Tööintervjuul ütlesin ka, et tahan ikkagi jätkuvalt oma teadmisi viia ka tagasi kodumaale ning selleks tahaks vähemalt kaks nädalat aastas pidada loenguid omas alma materis. AMVS inimesed olid väga positiivselt vaimustunud sellest ideest ning lubasid seda toetada, võimaldades mulle selleks vähemalt 2 nädalat palgata puhkust.
Lisaks, umbes samal ajal, kui kandideerisin AMVSi, kuulutati EMÜs välja ka 0.3 kardiopulmonoloogia lektori kohta. Ka seal osutusin edukaks. Väikene poleemika olla tekkinud instituudi nõukogus kui kuuldi, et ma olen EMÜst ära minemas ning valmis üksnes paar nädalat loenguid pidama. Nimelt ei pidavat selliselt vajalikus koguses tagumiktunde täis tulema. Loomulikult ei ole minu jaoks probleem, kui mu loenguid-praktikume tahetakse mingis muus vormis paberil kajastada - olgu siis välislektorina või kompenseerides palgata puhkuse eest saamata jääv tasu. Tõenäoliselt on siiski kõige soodsam pidada mind 0.3 lektori kohal, aga ega ma selles küsimuses saa ennast kuidagi peale suruda. Erialaselt on siiski peamine prioriteet eksami edukas sooritamine järgmisel kevadel. Kohe väga tahaks selle peatüki juba kinni panna, et saaks normaalselt eluga edasi minna.

Kodu kokku pakkimine on tüütu. Ja veidi kurb kah. Lehitsed läbi kõiksuguseid vanasid pabereid, dokumente, kaarte, pilte - kõiksuguseid kenasid mälestusi ja emotsioone tuleb ette, asju mille olid juba vahepeal ära unustanud. Kuna kodus oli veel ka mõningane kogus Londonist tagasisõidu kaste lahti pakkimata, siis seda enam. Igatahes pakitud ta sai ja nii ma siis startisingi 5. juulil Inglismaa suunas. Sedakorda otsustasin võtta sõitu pisut rahulikumalt, mitte nagu eelmisel korral kus tegin kogu tripi umbes 33 tunni sõidu ja 3-4 tunni tee ääres tukkumisega. Sel korral sain kogu sõiduajaks 42 tundi (sisaldab tee ääres tukkumisi). Nii et võtsin jah veidi rahulikumalt.

Jõudsin kohale ning loomulikult oli üksjagu koduigatsust. Sest tegelikult tulin siia ju ikkagi töö ja kogemuse pärast. Kõik ülejäänu - pere, sõbrad, kliima jne - on Eestis kuhjaga parem. Seda siinset koduigatsust võimendas koheselt ka elukoht. Ei, see on väga kena korter, väga hea asukohaga, kohalike standardite järgi täitsa avar ja viisakas elamine. Aga samas - ühekordsed aknaklaasid, ukse ja piida vahelisest praost võib kenasti õue vaadata - eks näis, milline on sügisene-talvine sisekeskkond nendes ruumides ja milliseks kujunevad küttearved. Ilmselt üksjagu suuremateks kui mu koduses korteris (kus talvel praktiliselt kütta vaja ei olnudki). Kuid esimesest ehmatusest üle saanuna leian, et ilmselt on see siinne korter ikka täitsa OK.

Järgmine teema, mis oleks üllatanud, kui varem UKs poleks elanud, on kohalik asjaajamine. Kuna ma 'pärin' oma korteri sõber Fabiolt, siis ei oleks mul mingit probleemi tema üürilepingu ülevõtmisega, nii et korter oleks sellises korras nagu ta on. Aga kohalik kinnisvarafirma on veendunud, et Fabio lepingu lõppemise ja minu oma algamise vahele peab jääma 7 päeva. Kuna lisaks peab Fabio korraldama ka üürilepingu lõppemise eelse koristuse, siis nii peangi veetma 12 päeva hotellis. Vähemalt hea, et siin on olemas oma kola ladustamise teenus (self-storage). Muidu ma ei tea kuhu peaksin vahepeal auto tühjaks laduma. Õnneks pole see teenus ka üüratult kallis - kuu aega maksab umbes 75 kohalikku raha. Ja pääsen ka oma kolale suvalisel ajal ligi.

'Huvitavaid ootamatusi' on teisigi. Teada-tuntud trall ja surnud ring pangakontot ei saa avada, kui Sul pole aadressi, üürilepingut ei saa sõlmida kui Sul pole pangakontot jne. Õnneks vähemalt oli mul vanast järjest kohalik pangakonto olemas, seega õnnestus pisut seda süsteemi trikitada ja mõnigi asi laabus kergemalt. Kuid ikkagi - kõige olulisem isikut tõendav dokument on utility bill, ehk siis mingi kommunaalmakse, elektri või telefoniarve, millel oleks su nimi ja aadress. Kinnisvarafirma vähemalt sai aru, et kuna ma tulen välismaalt, siis mul siinset aadressi olla ei saagi, ning nõudis üksnes Tartu elukoha utility billi. Paraku ei suutnud nad mõista, mida ma pean silmas sellega, et mul ei ole kaheaastase seal elamise jooksul mitte ainumastki arvet postkasti tulnud. Et meil lihtsalt saadetakse selliseid asju elektrooniliselt, vahel isegi suisa nii, et arve läheb otse panka ja sealt raha otse teenuse osutajale. Kui pakkusin, et võin mõne oma elektroonilise utility billi neile edasi saata jooksis neil juhe umbes 10-15 minutiks totaalselt kokku ning nad helistasid oma igasugustele ülemustele ja peakontoritele. Lõpuks siiski sobis.
Samuti taheti utility billi self-storages. Seal saadi kah aru, et ma vajan nende teenust just seepärast, et mul veel ei ole siin üürilepingut ja seega pole ka utility billi mida neile esitada. Neile minu Tartu UB ei sobinud. Aga lõpuks sobis neile suvaline Fabio UB. Ilmselt oleks sobinud ka suvaline võõrast post- või prügikastist võetud UB. Aru ma ei mõista, miks selline dokument nii suure au sees on. Aga ega's ma pea ka kõigest aru saama.

Winchester on iseenesest väga kena pisikene (vast Pärnu suurune) ja vana linnake. Kindlasti teate 1966. aastast pärinevat laulu Winchester'i katedraalist. Just sellestsamast, algselt aastal 642 rajatud (nüüdsel kujul küll hilisemast ajast pärinevast), katedraalist laul räägibki. Ja linnas on selge, et ajalugu oskaks need majad küll päris pika aja taha rääkida.
Ka ümbruse maastik on võrratult kena - tegin autoga ühe pisikese saitsiiingu. Winchesterist itta jääb South Downs ja läände New Forest rahvuspargid. Kenad kitsad käänulised teed - on üsna ilmne, et tsikkel tuleb siia järele tuua :) . Sellega siiski katsun tahtejõudu kasvatada ja enne eksami sooritamist endale selliseid segajaid mitte tekitada. Aga hiljem kindlasti!

Eile otsustasime Fabioga teha pisut aiahooldus töid. Oli ilus ilm ning täitsa mõnus oli umbrohu ja ülekasvavate hekkidega võidelda. Lisaks tulid paljud mööduvad meie umbtänava inimesed tere ütlema ja sai mõne sõna nendega lobisetud. Fabio pidi tõdema, et tema ei ole oma siin elatud 1.5 aasta jooksul praktiliselt ühegagi neist lausetki vahetanud rohkem kui ehk lihtsalt 'hellõuhauaaaju'. Aga nüüd igatahes kogunes browni-point'e üksjagu, sest jäi mulje, et naabrite arust on ilgelt cool, et keegi teeb sellist  gardening'i täitsa ise. Noh, ega see vast paha ikka tee, kui naabruskonna inimestega hästi läbi saad.

Nüüd on viimane puhkepäev ja homme alustan tööd kliinikus. Seega on oodata uusi elamusi. Kui mahti saan, siis ehk suskan ka siia mõne rea. Aga liigselt ootusi ei hakka üles kruttima, sest on väga tõenäoline, et siin tööd tuleb kõvasti teha. Ja kuivõrd lisaks üritan ikkagi olla tubli ja usin ning hakata vaikselt eksamiasju õppima ning valmistama ette ka oma loenguid, siis ilmselt väga pikkasid üllitisi siin tegema ei hakka. Aga eks paistab...

Haigused. Sise haigused. Viimast korda

kiirelt läheb. Väga kuradima kiirelt. Olen kolm nädalat veetnud sisehaigustes ning ilmselt mäletad mu varasematest vingumistest mida see tähendab. Sisuliselt tähendab see väga suurt unevõlga ning kõigi muude asjade kuhjumist. Nii näiteks käisin üle mitme-setme aja eile poes süüa ostmas, sest kõik mis ei olnud otsa saanud oli hallitama läinud. Ning mitu head päeva üritasin seletada endale, et tegelikult pole poodi minemisel mõtet, kuna magamine on igatahes armsam. Eriti kui lahkud töö juurest umbes kesköösel ning pead järgmisel hommikul kuskil 6-7 vahel seal juba tagasi olema.
Õnneks mõningane valgus taaskord tunneli otsas vilgub - nimelt järgmine nädal on mul viimane sisehaiguste nädal. Ja mitte lihtsalt viimane vaid viimane järgmise 72 aasta jooksul.
No ja siis kuu lõpus pean ettekandega esinema New Orleansis ACVIMi (ameerika sisehaiguste kolledži) kongressil. 10 minutine ettekanne, aga ikkagi - sinna päris mütsiga vist ei kõlba lööma minna. Seega vaja see ettekanne kah valmis sepistada. Ja artikkel vaja kokku kirjutada. Ja igast muud pudipadi teha. Ning Juuli lõpust alates läheb kulgemine täitsa käest ära - septembri alguses on mul siis esimene tõeline eksam (ECVIMi general exam). Teemade ring on sel eksamil õnneks piiratud ja seega hea lihtne õppida - kogu veterinaaria (eriti füsioloogia ja muu seline loogiline värk) välja arvatud kirurgia. Selle peaks ju ikka viie õppenädala jooksul laias laastus selgeks saama.
Loodetavasti saan varsti ka kodumaale põigata - tundub, et ega vist enne septembri tagumist otsa ei õnnestu siiski. Loodetavasti vähemalt siis.
Muidu elu nagu elu ikka - vaba aja sisustamisega sisuliselt probleme ei ole (tähelepanelik lugeja saab isegi aru, millele viitan).

taaskord üle hulga aja

Neile üksikutele, kes veel juhtuvad seda unustuste hõlma vajuvat blogi vahel sirvima, annan siis lühikese ülevaate vahepeal toimunust. Kui vaid mäletaks kõike - kalender lihtsalt kihutab sellise vuhinaga mööda, et hirmus kohe.

Viimati sai vist kirjutatud pisut enne seda, kui veebruari keskel puhkusele läksin. Mõni pidepunkt siis sellest, mis vahepeal residentuuririndel toimunud. Kronoloogia ilmselt paigast ära, aga ega sellest midagi hullu ju olegi.

* 45 minuti ettekanne residentide seminaril - rääkisin loomulikult oma ARVC teadusejupist, millega ikka veel tasapisi maadlen. ettekande ettevalmistamine läks üksjagu üle kivide ja kändude - kui oli õppenädal, siis sisustasin aega suuresti palavikus olekuga, mistõttu too nädal läks praktiliselt raisku. sellele järgneval nädalal käisin eestis - ikka veel pisut palavikku ning eks sinna minnes sai ka kindel plaan võetud, et mingit õppimist seal ei toimu (oli siis selline tore ligi 30 kraadi külma, mistõttu parimad tegevused hõlmasid grillimist, mootorsaanitamist, snõutuubitamist, saunatamist ja niisama aja veetmist toredate sõprade keskel. ning võin kinnitada - oli üks äraütlemata armas puhkus). tagasi tulles olin kliinikus, mistõttu teadagi kuidas töö kõrvalt millegi ettevalmistamine edeneb. oli ju ka nädalavahetuse valve ning sellele järgneval nädalal oligi juba ettekanne. nädala sees veel kahel ööl väljakutse, et vaja mingeid võõrkehi loomade seest välja meelitada. igatahes lõpptulemusena sain neljapäeva õhtuks oma loengu slaidid kokku lapatud ning esimene prooviettekanne kell 8 õhtul ära peetud. see oli ka esimene kord, mil oma slaide täies koosseisus kohtasin. loomulikult ei mingeid notes pagesid ega muud sellist jama (kusjuures ma ei ole tugev esineja, mistõttu tavaliselt ikkagi tahaks, et oleks märkmed käepärast). ega's midagi, järgmisel hommikul ette kandma. aga tuli välja, et täitsa kenasti tuli välja. ja mis veelgi toredam - paar päris head tagasisidet sain. näiteks AB, kes enamasti palju positiivset tagasisidet ei anna (no see ei ole siin riigis mingi ime üldiselt), ütles, et minu dataset on parim, mida ta sel teemal näinud on. ning enamgi veel - andis paar positiivset kommentaari ka minu statistika kohta. selle üle tunnen eriti uhkust, kuivõrd teadjad teavad, et AB on tõsine statistikalemb.

siis millaski sain ka teada, et minu paberid on aksepteeritud ECVIMi general eksamile. esimene emotsioon oli positiivne, aga paari päeva pärast hakkas pisut kõhe. krt, ikkagi vähem kui 160 päeva jäänud selleni, et pean juba enamvähem kõigest enamvähem kõike teadma. peab hakkama raamatutele tuld andma tasapisi. mis tõenäoliselt lähiaegadel vähemal lihtne olema ei saa - nädala pärast alustan oma viimase sisehaiguste arapiga - 4 nädalat hullust. millest 2 pealegi veel OG-ga. sinna vahele veel ka üks nädalavahetuse valve... uhhuhhh.

ACVIMi kongress algab 30ndal mail ning kohe esimesel päeval kell 9 on minu ettekanne sealgi. olgugi, et 10 minutit, siiski väga palju. või hoopis - väga vähe. selle aja sisse pean mahutama kõik oma uurimistöö asjalikud tulemused. sinna ilmselt ei sobi mütsiga lööma minna. kongressi esimese päeva hommikul on nagunii kõik, kes vähegi teemaga tegelevad, kohal ning reipalt kuulamas. kui ettekanne hästi läheb, siis peaks nimi kaardiserval olema. kui mitte, siis.... nojah. seega on vaid üks alternatiiv - valmistada hea ettekanne. kui aga arvestada, et olen sisehaigustes, siis võib see olla tehniliselt küllaltki suur väljakutse. kuid eks peab lihtsalt saama ja ongi kogu lugu.

sain mineva nädal kokku ühe soomlasest tuttavaga ning kui eksamiks õppimine jutuks tuli, täpsemalt küll selle õppimise tehniline pool, siis pakkus ta mulle välja, et võin kasutada tema mingit korterit või ridaelamuboksi, mis asub kuskil Soome Uugametsal Vaasa lähistel. võimalik, et see on isegi hea mõte - eemale kõiksugustest kiusatustest ning tähelepanu kõrvalekiskujatest. tal pole seal isegi telekat ega interneedust. iseasi muidugi reisimine koos 20 kg raamatutega. eks peab mõtisklema sel teemal veel.

mis muud? ei tulegi nagu paugust meelde. igasugu huvitavais patsiente on olnud, kuid nendest siinkohal jahvatada paraku ei jõua. tahan hoopis magama minna vist. see on jah hea mõte...

ja nagu ikka inglismaale kohane - ilmajuttu kah. meil siin kevad täies hoos. nartsissid juba lõpetavad, kirsid lõpetanud, soojasid ja päikselisi päevi kah olnud nii mõnigi. tsikliga mõnedki kiiremad tuurid tehtud, kuigi paraku vaba ajaga just priisata ei ole (ning see natuke, mis on, leiab toredamatki rakendust), seega on enamus sõitusid olnud stiilis ACE cafe - hot chocolate - kodu. aga parem ikka kui paljas vesi.

täiendus eelmisele

täna sain kirja, et mu paberid tunnistatakse õigel ajal kohale jõudnuteks. nüüd saan ehk nädalakesega teada, kas kõik vajalikud paberid ikka olid kaasa pandud ning kui jah, siis pääsengi eksamile. tore!

Ei saa eksamile.... või midagi

Nagu tähelepanelik raadiolugeja on märganud, pole ma siia juba jupp aega midagi kirjutanud. Kas siis laiskusest, ajanappusest või mõnel muul põhjusel. Ilmselt ka see, et elukene on suht stabiilses (kiires) tempos kulgenud ning midagi väga põrutavat polegi nagu vahepeal juhtunud. Olid jõulud, käisin kodus, olen murdnud tööd teha jne. Ehk sedapalju mainiks, et sai siin enne jõule üks abstrakt saadetud ACVIMi kongressile, ehk saan lähihetkedel teada, et kas see ka seal ettekandmisele tuleb. Kui jah, siis mai lõpus või millas iganes see kongress nüüd toimuski, pean korraks jänkilas ära käima ning pisut esinema. Miks ka mitte. Oma artiklit peaksin kah kokku kirjutama, ehk seegi lähiajal õnnestub. Kevad on üldse kiire tulemas - paar ettekannet siinses koolis, mõned muud tööd ja tegemised pooleli, kevadisse perioodi mahub ka 6 nädalavahetuse valvet nelja kuu jooksul ning neli nädalat sisehaigusi (vaata varasemaid rõõmsaid postitusi sisehaiguste teemadel). Ja nendest neljast nädalast pealegi 2 veel OG-ga, mis elu sugugi mitte lihtsamaks ei muuda.

Tööväliselt on olnud kah aega pisut toredamatele asjadele pühenduda (koorilaul ja killukene eraelu või midagi). Plaan veel sellise hullu tembuga hakkama saada, et jaanipäeva paiku ehk purilennu kursustelt läbi põigata - krt, elame ju üks kord, onju.

Ja siis tuleb september. Septembris on esimene Euroopa spetsialistieksam - General Exam. Ning kuna mitut korda ei hakka ühte sama juttu sisse toksima, siis kopipeistin siia jupikese vestlusest ühe sõbraga:

tänavu septembris on siis esimene minu kahest Euroopa spetsialisti eksamist paberite saatmise tähtaeg oli enne 16 jaanuari (pidid kohal olema) panin kulleriga teele 10.01. pikk lugu lühikeseks - kohale jõudsid (kulleri cockup) 27.01 (sic!). tuli siis 3.02. kiri, et tänan paberite eest, aga tänavu me sind eksamile ei lase. järgmine võimalus 2014 aprillis. ikka päris karm info nii reede õhtuks või midagi. eks siis olen nüüd sel nädalal tegelenudki sellega, et asja õigeks ajada. kirjutasin kullerile, et nüüd kärmelt kogu tracking info palun mulle saata ning selline kiri kah, kus selge sõnaga välja ütlete, et teie puusse panite. õnneks saatsidki lahkelt selle info. täna saatsin siis ECVIMisse appellatsiooni ära. näis mis vastavad. loodan (ja usun), et ehk ikka tuleb positiivne otsus, sest mina sisuliselt ju omalt poolt tegin praktiliselt kõik mis minu võimuses, et asjad õigeks ajaks kohale saada (kasutasin 24h teenust). vot sellised põnevad lood siinpool sood

[20:39:05] Joff - Paul F. Mõtsküla: ja noh - kui juhtub nii, et ECVIM ütleb, et ikka ei saa küll, siis mul lihtsalt eksamiks õppimiseks palju aega. väga palju aega.

Eks ma's katsu mõni kord jälle kirjapulka kätte võtta.