Esimene päev selja taga

Health and safety ja muu selline 1/4-1/2 kamarajura. Mned asjalikud asjad kah. Ehk siis tegu sissejuhatava loenguga. Midagi väga üllatavat ei räägitudki. Teemaga kursis mitte olijale võis jääda petlik mulje - lühikesed loengujupid, pikad kohvi- ja teepausid, poolteist tundi lõunapausi, õhtul BBQ - elu nigu lill. Tegelik päevakava kujuneb ilmselt piiiiiiisut tihedamaks.

Alustavaid residente on 15, kellest 3 hobuste poolelt. Siinkohal oli hea, et meil oli piisavalt pause ning ilm ilus - saime vähemalt üksteise nimed ning selle, et kes millises osakonnas alustablaias laastus selgeks ja pisut jõudsime muljetada ka enda kummalistest seiklustest seoses residentuuri kohale tulemisega. Kaugemad tegelased pärit Austraaliast (DI), New Yorgist (Onko)(jah, kui esmalt tutvustava ringi ajal pidime ütlema kes oleme ja kust tuleme, siis täpselt nii ta end tutvustas :P) ning Brasiilias t. Britte on 3 - anest, ECC ja kiru (+ vist kõik kolm hobuslast), sises alustavad Kristine Norrast ja Kristin Taanist (huvitav, kas kliendid/retseptsionistid/edasisaatvad arstid hakkavad neid segi ajama. Eeeeee...ei usu), neuros belglane, teine anesteesias Hispaaniast ja oli vist keegi veel. Igatahes täitsa laheda mulje jättis kogu see seltskond, kes ilmselt saavad sisustama küllalt suure tükikese minu järgnevast kolmest aastast. Õhtul BBQ andis võimaluse kohata veel kuigipalju vanemaid olijaid ning muud kaadrit.

Täna pool päeva veel sissejuhatavat loengut ning seejärel kliinikusse. Homme ilmselt üks südame ultraheli kursus tulemas, kuhu mind vist ka saadetakse. See hea selleks, et õpiksin kiires korras selgeks siin majas kasutatavad ultraprotokollid.

On suuresti tõenäoline, et mind kaasatakse kohe ka ühte juba jupp aega väldanud uurimistöösse, millega üritatakse leida paremaid indikaatoreid mitraalklapihaiguse prognostikaks. Võimalik, et satun sel juhul ka autorite hulka. Ning ilmne, et kõige kiiremini saavad asjad selgeks tegemise käigus - seega tuleb külma vette lihtsalt pea ees sisse hüpata.

Külma vette hüppamisest vast veel nii palju, et järgmisel nädalal saan tõenäoliselt esimese oma patsiendi.

Heh, ikka kummaline on see UK värk. Kui poe peale on kirjutatud, et "Open 24h", siis eeldaks, et ta on ka pühaba õhtul kell 16.15 lahti. Aga tutkit brat. Seega siis lükkub söögivarude täiendamine edasi määramatusse tulevikku. Vast pean ikka homseni vastu.

Eile õhtul sise/kardio/onko/anesteesia residentid grillchill. Lühimulje - uskuda laseb, et täitsa tore seltskond. Pisikest maailma kah natuke sekka - üks dermatoloog on soomlane, kes oli kuskil hiljuti Svetaga, kes siis oli palunud mulle tervisi saata, kokku jooksnud.

Käisin eile ka šoppamas pisut - loomulikult tuli poeallergia peale ning kõike tarvilist ma ei suutnudki välja sebida. Aga pole hullu, eks tasapisi jõuan.

Ja veel pisikesest maailmast - üks eesti tuttavaid töötab minu asukohast 11 ja elab 30 miili kaugusel. Ehk õnnestub kohvipausitada millaski :)

Õpetussõnu tulevastele sugupõlvedele:

UKs pangaarve avamise lihtsustamiseks võtke kaasa oma konto väljavõte (kui võimalik, siis inglise keeles), sinu Eesti aadressile saadetud elektri/maatelefoni/gaasi vms arve (soovitavalt inglise keeles :P). Võimalik, et sellestki ei piisa, sest ma ju pole suutnud kontot avada, aga ilmselt võib see pisut lihtsustada. Samuti, kui teate näiteks kus te UKs elama hakkate, siis paluge oma UK tööandjal/koolil/vms saata mõni ametlikul blanketil paber sinna.

Kodus (heh, kodu definitsioonini jõudmiseks läheb sellel kohal siin veel küll pisut aega, aga ikkagi kasutan sellist kena ja lühikest sõna selle toakese kirjeldamiseks) on asjad juba enamvähem lahti pakitud, vaja veel tekid-linad ja muud pudipadi soetada-hankida-muretseda. Tundub, et vaatamata kõigile pingutustele tuli ikkagi liiast asju ühes. Kuid pole vast hullu, katsun siis võimalust pidi neid minema küütida, enne kui uusi peale hakkab tulema.

Eile sain mobla soetatud ning trehvasin saama sellise, millega on väljamaale helistamine mõõdukalt mõistliku hinnaga. Ega see pea takistama teistel ka mulle vahel helistamast.

Ussisoo on mõõdukalt selja taha jäänud. Samas ikkagi hetkel ja teisel lööb liivapaber hingest läbi. See siiski omamoodi hea tunne, nii veider kui see ka pole.

Täna õhtul miski grill-chill üritus residentidega, usun, et seal toredaid inimesi kah ikka leidub. Nädala esimestel päevadel peetakse meile miskit sissejuhatavat kursust, kus ilmselt üritatakse anda kahe päevaga kätte kogu vajalik info järgmiseks kolmeks aastaks. Õnneks Imke (kolmanda aasta kardioresident) lubas mulle hiljem anda ka "päris" sissejuhatuse, ehk rääkida ära, kellega kuidas ja millal on vaja suhelda :)

Kardio osakonnas tundub olevat vägagi positiivne õhkkond, vähemalt paljud inimesed teistest osakondadest on nii väitnud. Hoiame pöialt, et see ka nii oleks.

Esmamulje liiklusest on hea - oletasin, et tee teisele poolele kolimine oleks karmim. Ja väike mõte kuklasagaras, et ehk toongi millaski ratta järele või hangin siit miskise kaherattalise. Time will show.

Maarja palvele vastu tulles üritangi mõne rea siia üles kritseldada.

Ilmselt hakkan enamasti kirjutama suuresti unise peaga, seega kirjavigu ja raskesti jälgitavaid lauseid tuleb hulgim. Täna näiteks olen sedapalju kutupiilu, et ei jõvva veel palju miskit kirjutada. Tahaks nimelt kirjutada, et kui tore oli kliinikurahva (vist ei tee kellelegi liiga, kui ütlen, et Maarja, Pireti ja Sigridi) korraldatud äraminemise pidu (12.06.10). Tahaks ehk lühidalt peatuda sellel kui palju mahtus rõõmsaid ja ka pisut kurvemaid hetki selle peo ning ärasõidu vahele (vingematest hetkedest näiteks kursa kokkutulek ning Tõrvas suitsusaunatamas käik). Tahaks pikemalt kirjutada kuulsusrikkast tripist läbi Euroopa, mis sai tegelikult alguse isegi varem kui Tallinnast sõitmahakkamine - sai nimelt korraks enne veel Soomest läbi põigatud. Soomes oli tore. Üksjagu ussisoinegi. Kohe väga ussisoine tegelikult. Kuid seal oli ka paljupalju kena/toredat/armast/meeldivat. Näiteks leidus Soomes järv, mis ühe nurga alt täpselt Koorküla Valgjärvena paistis. Ja siis muidugi tripp ise, mis algas Tallinnast autopesula järel teadasaamisega, et üks esituli on surnud (teenindusest läbi põigates, millele kulus muidugi kena kopsakas aega, sain teada, et ei ole pirn, on kseenoonblokk hoopis ning selle parandamiseks tahetaks mult pealt 10 KEEK-i ainuüksi tellitava jupi eest). Tahaks rääkida oma 33 tundi kestnud reisist, mille käigus napilt 3 tundi magada sai. Siis veel esimesi muljeid ainult udutulede väel pimedas UK-s sõitmisest. Oma Londoni landlordist ja ehk nii mõndagi veel.

Ja äkki ma tõesti trehvan kõigest sellest või siis ka järgnevast mõni kord siia midagi kribama. Eks näis. Nüüd aga magama.