Ilmselt paljud, kes on käinud vahel siia kiikamas, on juba käega löönud, et nagunii midagi ei kirjutata enam. Päris nii see pole.
Muist lugejaist on võtnud vaevaks helistada või hõigata, et kas kõik ikka kenasti laabumas. Ja see on tore :) Aitäh neile.
Ah et miks ma siis vahepeal kirjutanud pole? Lihtsalt on pisut hullupööra kiiresti see maakera pöörelnud ning pole olnud lihtsalt mahti/jaksu kirjutada. Eks ma siis üritan mõne reaga rääkida.
Aastavahetuse eelne valve läks kiiresti. Olin vaid kuulnud legende, et OG-ga valves olemine on piin ja eks ta oli kah seda. Ühest küljest küll väga õpetlik - mitte midagi ei jäeta kahe silma vahele. Kuid samas - tulemuseks on kohutav ajapuudus, sest absoluutselt kõiki teste ja uuringuid ära tehes ei ole reaalne eriti kiiresti ühtegi patsienti käsitleda. Eriti kui on veel valveaeg ja vähem abistavat kaadrit tööl.
Uuel aastal olin algatuseks kaks nädalat kardioloogias. Tudengeid ei olnud, mistõttu laabusid päevad ladusamalt. Tuli ise teha rohkem asju, kuid ega tegelikult see nii hullu olnudki - vähemalt ei pidanud midagi teiste tehtut üle tegema. Ka oli kardioloogia esimene nädal küllaltki patsientiderohke. Õnneks olin koos DC-ga mistõttu mingit mökutamist ei toimunud ja asjad pidigi kiiresti tehtud saama. Ja nagu ehk juba kuskilkohas olen kirjutanud on DCga seski mõttes lihtne, et kui miskit valesti teed, siis ei hakka tema vaeva nägema inglasliku ridadevahele kirjutamisega vaid ütleb otse. Ja nii on elu oluliselt lihtsam.
Kahe kardionädala vahele oli veel valve kah. Kokku käis mu nimekirjast läbi 19 patsienti. Mõni küll lihtsam kah, kuid ikkagi paras kuhi. Positiivne oli, et millaski eelmise aasta tagumises otsas otsustati, et kui nädalavahetuse järel ei ole sisehaiguste osakonnas, siis annad oma patsiendid teistele edasi. Õnneks. Sest kui oleksin pidanud vana süsteemi järgi talitama, siis oleks olnud praktiliselt võimatu midagi kardioloogias teha, kuna oleksin möllanud prakt kogu nädala nende nädalavahetusest jäänud patsientidega. Vaid paar tükki neist jäid minu hingele ja seega kõige hullem ei olnudki.
Kardioloogia teine nädal oli pisut lihtsam ning paaril viimasel päeval õnnestuski suurem osa paberitööd ära klaarida kuivõrd patsiente oli minimaalselt.
Sealt edasi olen onkoloogias. Esimene nädal selja taga ja teine tulekul. Onkoloogia on põnev küll, kuid ikka üksjagu karm on rääkida klientidega asjadest, millest tegelikult väga head ülevaadet ei oma. Seega vaja võimalust pidi eelneval päeval ette lugeda et olla valmis kõiksugusteks küsimusteks. Ja ikka oskavad nii kliendid kui ka juhendajad küsida asju, millest kunagi kuulnud pole. Õnneks on Angela, esimese aasta onko resident, kah rindel ja aitab päris kenasti suurematest jamadest välja. Igatahes olen talle vääääga suure šokolaadi sees. Positiivse noodi pealt - kui algav nädal jääb selja taha, siis järgmise 65 aasta jooksul enam loodetavasti onkoloogiaga tegelema ei pea :P
Oma projektiga pole ma vahepeal praktiliselt mitte midagi teinud. Kuigi peaksin. Ja eks juhendajadki ole vahepeal koridori peal mul sabast kinni haaranud ja näppu vibutanud. Eks ilmselt pean täna ja homme üksjagu aega töö juures veetma - valmistumaks järgmise nädala patsiente vastu võtma ning katsuma ka pisut taas projekti edasi veeretada.
Siis veel - üha enam süveneb tunne, et britid on nõmedad ja üha enam jõuan veendumusele, et on vähetõenäoline, et tahaksin tulevikus siiamaile pidama jääda. Palju pisikesi ja suuremaid asju selle tunde taga. Näiteks lume puudumine. Või kehv kliima. Või nõmedavõitu inimesed. Või elurütm. Või mõttetult kallid kuid see-eest halvasti ehitatud ja väikesed elamispinnad. Ja Omadest Inimestest eemal olemine (jah, loomulikult võiksin tekitada siin endale mingeid uusi sõpru-tuttavaid, kui milleks. Pealegi, lugedes seda lõiku uuesti võite ehk ridade vahelt välja lugeda, et britid on nõmedad).
1/5 on juba selja taga. Seega ei tohikski ehk asi niiväga hull olla. 4/5 veel ja siis peakski olema tehtud. (Kui just varem sulge sappa ei panda :P - Eh ei pane nad siin midagi, sest siis peaksid nad ju ise minu töö ära tegema). Seega ilmselt ei aita muu, kui lihtsalt hambad ristis edasi pressida. Ja loodetavasti satub siiakanti ikka toredaid inimesi kah tulema. Mõned on - näiteks eelmisel laupäeval Londoni Eesti Koori üritus oli väga lahe ja hinge kosutav. Kaks tundi proovi ja seejärel 4-5 tundi kitarr-bass-klaver-laul-paar õlut. Tõesti tore oli. Siis näiteks tore uudis, et aprillis Mõmm & Co plaanivad nädalaks siia riiki tulla. Sobilikult sellisel hetkel, kus mulgi peaks õnnestuma puhkust pidada pisut. Siis loodetavasti ka mõni Eestlane trehvaks tulevaks aastaks siia internatuuri pääsema. Eks paistab. Sel nädalal trehvasin veel ühe eestlasega põgusa kohvipausi pidama ning seegi oli tore. Seega - kui trehvate siiamaile sattuma, siis andke ikka teada :)
Tuleb välja, et ma vist olen rohkem patrioot kui ma ise arvasingi. Või siis lihtsalt on Eesti megatore koht. Ja sellest aru saamiseks on vaja sealt mõnda aega eemal olla. YMMV (Your Mileage May Vary - sinu kogemus võib olla teistsugune).
Hetkel väga selle pärast ei muretsegi, et 1/4 esimese eksamini ajast on kah selja taga. Lõpeks - kui ei õnnestu, ei õnnestu. Kuigi tõenäolisem on, et nutan pisut punaseid pisaraid ja õnnestub ikka...
