Statistika on seks

Olen kuulnud, et kodumaal kõike kiputakse seksiga võrdlema. Siin, koledate inimeste riigis, seda ei tehta. Lihtsalt Naljakas oleks, kui Eestis näiteks jääkarude või flamingodega hakataks asju võrdlems :P

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tegelikult tahtsin vaid väheke elumärki anda ja tõdeda, et ei olegi hetkel olukord kõige hullem. Täitsa talutav (mõistuse piires, muidugi) on.

Uue elukohaga rahulolu olen ilmselt juba väljendanud. Ja teen seda veelgi. Nüüd ka internet täitsa toimivana olemas, siis on ju ok. Lisaks veel selliseid pisidetaile nagu näiteks kuskilt veidi eemalt hoovini kostuv metroorongi heli - täpselt selline nagu Raudtee uulitsas omal ajal. Hekel ilm kah selline Eesti sügis, siis tagahoovis olles tekibki tunne nagu oleks Kivimäel. Hmhh, lahe.

Töö juures laabub. Veidi igapäevast appänddauni, aga see kuulub ju asja juurde. Samas näiteks olen üha enam protseduurides oma käega urgitsenud. Eelmise nädala PDA puhul näiteks. Ja etskae imet - VLF küsis, kui haava kinni õmblesin, et kas mul on varasemast elust palju kirurgilist kogemust, et mul näikse see väga ladusalt välja tulevat. Need kes mind teavad, teavad nagunii mu suhtumist (mis ilmselgelt tuleb tegelikult kadedusest, et minu käelised oskused skalpelli ja nõela vibutamisel on eeee... väheldased).
Samuti on igapäevase töö juures mõningasi paranemise märke märgata. Ultraheli on ladusamaks läinud; aegajalt märkan, et olen omandanud uusi oskusi, vahel üllatab ennastki, et mõni teadmine ootamatult pea sisse on ilmunud; keeleoskus on kohati ladusamaks läinud (kuigi jah, füüsika ning matemaatika terminid (esimesed vajalikud kardio-füsioloogia ja teised statistika juures) on inglise keeles ikka väga rämedalt 'tuletatud'); paar ajakirjaklubi ettekannet on tekitanud tunde, et isegi hakkan vaikselt aru saama, millest neis artiklites juttu ning kuidas neid kriitiliselt hinnata.

Ja tegelikult ongi juba aeg, et midagi kuskilt koitma hakkaks - praegu on 40% residentuurist juba läbi. Mis on tõttöelda üksjagu palju. Ja tundub, et hakkab kiireks minema - varsti peaks juba mingeid tulemusi oma katsest tulema hakkama, vaja ju tulemused avaldada ja siinseal ka ette kanda; esimese eksamini on jäänud vähem kui aasta jnejne.

Ning statistikast rääkides - täna sain teist korda statistikatädiga kokku ning täitsa veider, aga statistika tundub ilmselt väga põnevaks kujuneda. Täitsa veider on näha, et oma (üsnagi märkimisväärsest) andmepatakast võib lõppkokkuvõttes midagi mõistlikku ja tuleviku tarvis ehk kasulikkugi tulla. Ootame-vaatame.

Imke - eelmine kardioresident, kes sel suvel residentuuri lõpetas - käis kah siin ja täitsa tore oli muljeid vahetada. Ning heameel, et ta mõned suunaviidad järgmise 'puhkuse' planeerimiseks andis. Sest see materjal, mis selleks vaja läbi lugeda (ja omandada), on ikka aukartust äratav küll. Tahaks ikka üritada enne järgmist augustit, kui on ette nähtud viis tuupimise nädalat, jõuda mingi paraja pataka sellest läbi närida, et siis pisutki lihtsamaks too arapp kujuneks.

Ning ääremärkusena veel kommentaariks eelmisele blogile - pdrlandia viitas Soomemaale. Ja uskuge või mitte, aga siit Helsinkisse minnes on tänavapildis kenade naishingede kontsentratsioon märkimisväärselt parem. Taustsüsteemide värk noh. Aga aru ma ei saa, kuidas nad siis siin ikkagi paljunevad :P (legal notice: viimases lõigus olevatesse väidetesse võib suhtuda teatud ettevaatusega ning interpretatsiooniks peab nii taustade kui süsteemidega tuttav olema).

Aga nüüd see tavaline - a cup of tea and a nice book. Olguolgu, just a book. Or one of the books.

Vanemad on kodust ära...

...siis ikka midagi juhtub. Nimelt on hetkel kõik täiskasvanud Sevillas kongressil ja meid on üksinda jäetud. Arvestusega, et ega vast midagi erilist ikka uksest sisse ootamatult ei tule. Aga võta näpust. Õhtul siis tuli anesteesia minu jutule, et tule kae, kas neil üks koer kodade värelusega (AF). Läksin kaema, ja oligi. Tegin paber-EKG kah, et kinnitada oma arvamust. Seejärel loomulikult küsimus, et mida edasi teha. Ei hakka pikka juttu siinkohal arutama, aga lühike versioon selline, et olid nemad anesteseerinud ühe koera pehmete kudede kirurgia jaoks. Vaja kuulmekanal ära lõigata. Lõikasidki. Ning alles ärkamise ajal hakkasivad kahtlustama, et AF. Toon siis koera ultrahelisse, et kaeda, kas ka miskit hullu südame mehhanika poolega lahti. Ei olnud. Aga oli hoopis suur kogus vaba vedelikku rinnaõõnes. Soovitasin nõela sisse torgata, et selgust saada, mis vedelikuga tegu. Küülus oli. Aga ilmne, et külotooraks ikka ühe anesteesia ajaga koguneda ei jõua. Seega oli ilmselt see kahe silma vahele jäänud. Ikka juhtub. Eks näis, mis homme saab. Tõenäoliselt tuleb pisut täiendavat diagnostikat teha, et selgusele jõuda, mis seda põhjustamas. Mina panen igatahes oma panused kraniaalsele mediastinaalsele massile.

Mis muidu uudist - mis siin ikka, täitsa toredasti läheb. Käisin täna näiteks statistikatädi jutul. Ja peaksin vist professionaalset abi otsima. Sest siuke tahtmine on oma andmetele statistikaküüned sisse lüüa. Päriseltpäriselt, noh. Ehk uuel nädalal millaski jõuangi selleni.

Uues kohas on elu kah väga tore. See nagu polekski UK - parkimisruumi on, majad ei ole lootusetult üksteise kukil, meie maja on täitsa kena ja värske seest, 'elukaaslased' toredad, ja selline tsivilisatsiooni tunne. Varsti saame oma interneti kah, siis ei pea enam läbi seina naabri omaga leppima - see pealegi minu tuppa õieti ei küüni, mistõttu praegu internetti minekuks pean teise tuppa tulema.

Nädalavahetus kah kohekohe algamas - mul sedakorda lausa veidi tavalisest varasemalt. Nimelt lendan reede hommikul Pdrlandiasse Simona pulma. Usun, et tore saab olema. Isegi uus ülikond seks puhuks ostetud...

Kuidas vahetada pangas aadressi

• Logid sisse oma internetipanka
o Selleks kasutad kasutajatunnust, püsiparooli ning nelja (iga kord erinevat) tähte/märki oma teisest salasõnast
• Otsid üles kontaktandmete lehe
• Täidad on-lines ära vajalikud andmed
• Prindid välja tekkiva blanketi
o Oled üllatunud, et blankett ei näe A4 formaadis üldse normaalne välja
• Allkirjastad selle
• Saadad tigupostiga panga peakontorisse või viid käsitsi lähimasse pangakontorisse
Eks näis kui kiiresti mu aadress sel viisil pangas ära muutub. Aga jah, uhkusega võin öelda, et mul on ikkagi oma elu esimene tšekiraamat (kahjuks minu intellikõnts ei küüni sellele tasemele, et mõista, mida sellega peale hakata).

Ikka olen elus...

...lihtsalt kiire on olnud vahepeal - eelmisel nädalal tegin oma esimese ettekande (läks täitsa rahuldavalt edukalt), käisin inglismaa eestlaste suveürituse kontserdil (sai laulda ja lämiseda, tore oli), kolisin uude kohta elama (väga palju toredam - usun, et see mõjub motivatsioonile kenasti ja tervendavalt). Seega - täitsa toredasti läheb hetkel, katsun kunagi ka pikemalt kirjutella. Kui veel uude kohta kirjutuslaua saaks, siis oleks täis värk, noh. Ahjaa - sõbrad nüüd võib külla tulla küll - isegi kui ma oma orjuse tõttu ei saa täiega teile pühenduda, siis õnnestub minu juurest vähemalt metrooga linnagi pääseda.

eadööd!

Puhkusel käidud...

... ja nagu ikka, on peale puhkust pisut raske ennast töörindele tagasi säädida.

Kuid mis siis sai puhkusel tehtud? Lühidalt öeldes - puhatud.

Tallinnasse jõudes kohe poest läbi, kuna mulle oli küll lubatud, et on 30 kraadi sooja ja päike on ka keset ööd seniidis. Aga võta näpust - hoopis uputati Tallinnat. Ja kuivõrd pidin edasi minema loomaarstide suvepäevadele, oli vaja miskit vähe poripidavamat jalanõud. Mõtsin, et ostan miskid tennised mida kõlbaks trööbata, kuid tuli välja, et ei olegi see nii lihtne ülesanne, leida sobiva hinnaga (loe: odavaid) tenniseid. Õnneks leidsin esimesest ettejuhtuvast poest, milleks osutus Timberland, soodukaga madalad matkajalatsid. Võtsin siis vastu otsuse, et neid säästma ei hakka vaid lähen sirgelt porri nendega. Ja kui mustaks saavad, siis panen kohe pesumasinasse kah. Poemüüjale see mõte väga ei meeldinud, kuid mis ta ikka teha sai - raha ju tahtis saada.

Seejärel, nagu ennist hõigatud, sai mindud suvepäevadele. Oli tore - sai sauna, ujuda, natu napsi võtta, tantsida, lämiseda niisama maast ja ilmast toredate inimestega. Nagu üks korralik suvepäev olema peabki.

Edasi Tartusse (loomulikult ei õnnestunud päris kohe suvepäevadelt ära sõita :P). Õhtul üritati mind veenda krossitsiklitega vurama, kuid loobusin. Ei olnud veel sellist tugevat tunnet kerel sees. Selle asemel sai hoopis grillitud ja tšillitud.

Edasi sai veedet pisut aega vanemate juures, kus ka kõige suuremat hingekosutust - suitsusauna - pakuti. Sealt edasi viisid eksirännakud mind korraks Lätist läbi - vaja ju ikka vahel veenduda, et neil kõik kuus varvast alles on. Olidki :P .Tagasi tulles põikasin läbi Antsu-Lilli man't. Kohe kena on kaeda, kuidas ikka karjakoer tööd teeb. Ja rõõm näha, et Rõõmu talus ka majaehitus üsna ladusalt laabumas.

Tagasi Tartus sai peale ühe kohvitamise käigus tulnud mõtet väike tiir tsiklitega tehtud. Otepääle, seal päikeseloojangul üks eine ning seejärel edasi vuratud. Kusjuures oleks varem teadnud, et Otepää-Kanepi tee nii tore tsiklitee on. Isegi pimedas täitsa nupi. Soovitan soojalt.

Tuur kujunes lõpuks pealt 100 km-seks ja sai kenasti ajusid tuulutella. Seda ikka vahel vaja ju.

Hakkaski siis puhkus otsakorrale saama ja vaja tagasi põhjaosariikidesse tüürida. Seal veel toredate inimestega aega veedet ning siis tagasi uduse Albioni poole teele. Mitte et siis oleks seiklused päris otsakorral olnud. Nimelt lennujaama jõudes selgus, et lennuk hilineb tehniliste probleemide tõttu vähemalt paar tundi. Ega's midagi - sai helistet sõpradele, et vaja aega pisut surnuks lüüa. Läksingi linna peale laiama. Napilt oleks lennukist maha jäänud, kuna oli teine otsustanud siiski pisut kiiremini kohale jõuda. Peale ma igatahes sain ja jõudsin kenasti Stanstedi lennuväljale. Kuid seal esmalt ei tulnud lennuki uks lahti, seejärel ei saadud silda lennuki külge ning kui juba oli trepp välja sebitud, selgus, et ka terminalidevaheline rong oli läinud sinna, kuhu valgus ei paista. Siis ootasime veel pisut, et saada buss, mis meid terminali veaks. Sealt edasi laabus kõik juba kui lep'se reega. Kuid koju jõudsin kesköö asemel umbes pool 3. Ja 7ks tööle minnes oligi puhkus läbi.

Igatahes tore oli puhata. Nagu alati. Ja mul on maailma kõige toredamad sõbrad. Aitäh, et olemas olete!

Ja tagasi Londoni suunas lennates oli mõte peas, et võtaks lihtsalt garaažist tsikli ja sõidaks koju ära. Aga noh, seekord siis veel mitte.

Järgmine puhkus on õnneks juba oktoobri keskpaigas. Kui just enne mind siit minema ei aeta.

Peatse kohtumiseni, sõbrad!

PS: ja kuna nüüd kohekohe kolin uude kohta elama, kuhu lausa metrooga tulla õnnestub, siis olge te teretulnud külla. Isegi kui juhtub nii, et töö tõttu väga mahti ei ole, siis linna peale turistama saate ikka minna.

PPS Londoni märul meie juurde ei ole jõudnud ja seega ärge muretsege, minuga on kõik korras.

Lühikesi mõtteid...

Oli aastaaruandekoosolek - tuleb uus kolme kuu pärast, vaja pisut selle nimel rahmeldada. Lühiülevaade: ingliskeel s--t, baasteatmised s--tad. Tegelikult asi ilmselt nii hull ei ole (ilmselt need kes teavad võivad kommenteerida mu keeleoskust ja baasteadmisi). Lihtsalt siin riigis tikubki olema tagasiside sama positiivne nagu ilm või ehituskvaliteet.

Imke, kolmanda aasta resident, lõpetab homme residentuuri. Täna oli õhtusöök. Seega olen mina alates uuest nädalast kõige vanem (hierarhiliselt) kardioloogiaresident ja kõige vanem (ealiselt) resident. Staarost ne raadost. Või ehk siiski.

Kaks nädalat veetsin neuroloogias ja siinkohal võin ainult positiivset tagasisidet anda - selgelt on näha, et see osakond on ühemõtteliselt suunitletud residentide eksamist läbisaamiseks ettevalmistamisele. Oleks teised osakonnad (k.a. kardioloogia) samasugused. Siis oleks ilmselt see koht väga tore. Kuid igatahes olen selle kahe nädalaga üksjagu õppinud. Ja seda mitte niivõrd neuroloogia valdkonnas (kuigi ka seda), vaid just ses plaanis, et kuidas oma õppimist ja tegevust siin rohkem eksami suunas ajada.

8 päeva pärast pakin asju, et lennata nädalaks puhkama. Ja usutavasti kulub puhkus kenasti marjaks ära. Seega, sõbrad, õlled külma, paluks - peatselt kohtume!

Ja siia tagasi jõudes loodan peatselt kolida uude elukohta. Sellisesse kohta, kust saab soovi korral ja vaba hetke olemasolul metrooga Londonisse sõita. Ja ka Londonisse tulles metrooga mulle külla sõita. Tere tulemast!

Aastaaruanne

Huvitav, kas aruanne on see koht, kus viimanegi aru ära antakse. Või koht kus hakkatakse aru saama, kui andetu sa oled.

Okok, ei hakka siin väntsutama neid sõnu ühtigi. Aga jah, siinkohal oleks sobilik teha võike aruanne, mis muljed sellest aastast jäänud. Ja päriselt tuleb mul kah aastaaruanne töö juures, ja seda juba esmaspäeval.

Lühidalt siis (juhuslik järjekord, nii nagu asjad meelde turgatavad):

* kodust (sõbrad ja värgid, noh; loe alguse otsa blogisid) eemal olemine - algatus oli üsna räme. Oletasin, et minus on jupike rohkem seda mustlaseverd. A noh, ju siis selleks korraks ei jagunud. Nüüdseks olen selle olukorraga sõlminud vaherahu. Ja eks ole see eemalolek ka lakmuspaberiks, et kes kui palju ja kuidasmoodi hoolib. Mõni ikka veel mäletab... (ja mina mäletan kah mõnda :)

* transport: ühe hingetõmbega siia sõitmine, oli hull ettevõtmine. Samas, eks millaski tuleb siit sama moodi tagasi sõita. Ja seda lausa kahel korral - tsikkel ja auto mõlemad ju siin. Kui auto muidugi vastu peab - on teine üsna ebainglaslikult suitsema hakanud. Kuid eks sinna veel sedapalju aega. Transport UK-s: sõita nad siin ei mõista - ringristmikel (mida siin on meeeeletult palju), võivad nad näiteks täiesti tuimalt sisemisest reast otsustada välja keerata ilma, et vaevuks peegli või suunatulede olemasolust enda pühalikku sõidumeeleolu häirida laskma. Vasakpoolne liiklus - pole hullu, harjub ära. Nii umbes kolme päevaga. Kuni harjumiseni kandsin käekella valel käel - see harjumatus meenutas (eriti kurvidesse-ringristmikele minnes), et vaadata tuleb valele poole. Vasakpoolses liikluses on ka õigepoolse autoga teoreetiliselt ohutum, kui peaks midagi juhtuma - ristmikule välja sõites ning ka sirgel teel laubaka puhul on tõenäoliselt kaardilugeja iste see, mis paugu kirja saab.

Elamine: kinnisvara on siin riigis kallis, aga seevastu viletsasti ehitatud :P. No on noh! Näiteks ei ole nad tulnud selle peale, et vannituppa tasub üks auk seina sisse puurida, et sinna niiskust ei koguks ja kogu krempel hallitama ei hakkaks. Või siis näiteks seda, et topeltaknast (jah, see on siin kõva argument, kui üüripinda otsid) ei ole suuremat kasu, kui akna põsed pole korralikud. Või siis näiteks seda, et kui kompuutriruum toodab kuhjas soojust, siis selle ventilaatoriga (ma tegelikult kahtlustan, et seal on lausa konditsioneer, mitte lihtsalt ventikas) niigi lämbesse koridori juhtimine võib küll säästa kompuutrit, kuid ilmselgelt mõjutab koridori ja lähedal asuvate ruumide temperatuuri...jubedalt. "Kodu": aastakese olen elanud Welham Green'is . ilmselt maailma igavuselt teine küla. Omamoodi on see hea - kui tahad midagi ette võtta, siis lähed mujale, sest hunt kodu lähedalt ei murra, vaid pigem üritab kodus õppida-lugeda-või-muud-asjalikku teha.Kõige selle asjaliku tegemise juures on pisut nadi muidugi, et ega eriti mingit sotsiaalset elu ei ole siin ja seega saab motivatsioon aegajalt ikka üsna tugevalt kahjustada. Ja pisike pime tuba kõrge aknaga (näen siin arvuti taga istudes vaid puulatvu, paari pilve ning ühe kolmekorruselise maja katusenurka), ei aita kah sugugi kaasa. Kuid sellele on lahendus (loodetavasti) - umbes kuu aja pärast kolin siit minema. Sellisesse kohta, kuhu näiteks saavad soovijad külla tulla isegi metrooga; kus on ruumi jupikene rohkem ja maja avaram; kus minu tuba saab olema esimesel korrusel, kust avaneb uks pisikesse hoovi; kuhu kolime koos kahe kolleegiga, kellega maailmavaated mitmeti ühte langevad... usun (kuid eks aeg näitab), et see on päris hea investeering vaimsesse tervisesse, õppeedukusse ja paljusse muusse.

* teadmised: nende lisandumisest ise väga aru ei saa. Samas tuleb ikka ette selliseid toredaid hetki, kus järsku avastad, et:'kurat, sedan'd küll aasta tagasi ei oleks teadnud...'. Seega ilmselt ikka väga palju lollimaks pole jäänud ja ehk on miskit lausa külgegi hakanud. Samas tean ka seda, et ikka piiiiikkkk maa on minna enne kui teadmised sellele tasemele saavad, et eksamid ära saavad tehtud. Loodetavasti ikka õnnestub esimese raksuga diplomieksamid (neid mul kaks, esimene on 2012 septembris, teine, juhul kui esimene edukas, 2014 aprillis) ära teha.

* teaduse tegemine: siinkohal on pisut kahju, et varasemast järjest erilist teaduse tegemise kogemust ei ole. Algatuseks hirmutas ära, ja ega ma praegugi veel täitsa hirmuvaba ole. Aga eile näiteks, olles kaks päeva lihvinud andmeid oma hirmsuures tabelis, hakkasin ühtäkki leidma seoseid ja üllatavaid tulemusi - see kohe kisub statistikat tegema, et kas ikka on tõepoolest asjadel mingi seos omavahel või on tegu lihtsalt üksikute juhuslike leidudega. Õnneks mu projekt selline, et olgu tulemus kummas suunas tahes, avaldamiseks kõlbab ikkagi, sest see on üks üsna oluline jupikene Bokserite elust, mida ei ole keegi seni trehvanud uurima :)

* inimsuhted UK-s: eeeeee...eeeeeee...eeeeee, seda et kummalisel kombel suhtlen (peaaegu ainult) mandri-inimestega. Ja sama tikuvad tegema kõik mandri-inimesed. Ei tea kas viga on 'meis' või 'neis'. Või siis on lihtsalt kultuuriline taust niipalju erinev, et kujuneb nii. Või tuleb see hoopis sellest, et mandriinimesed on kõik oma keskkonnast välja kistud/viskunud. Ei tea, aga ega sellest väga miskit kurvastust ei ole sest kohalikud ongi ju ....:P. Ja õnneks on siin piisavalt mandriinimesi, kellega teinekord koos üks õlu teha või niisama maailma asju arutada.

Selline ta sai, see lühikene ülevaade sel kaunil varahommikul - hommikune magamine ei ole kunagi mul suuremat asja edukalt välja tulnud. Kuid siis ongi ju hea midagi siia kribada. Nüüd aga kerge hommikueine ja siis peaks minema maanteele ajusid tuulutama. Näiteks: http://bit.ly/mTtOoT , aga ega siis tsikliga kunagi ette tea, kuhu minemise plaan järsku pähe kargab - sõita tuleb sinna, kuhu esimene ratas parajasti näitab.

(ahjaa, teemasid, mis veel meelde turgatasid, ning millest ehk kunagi rääkida võiksin: health-and-safety, tervislik toitumine