Killuke iseseisvust

Pealkirjast ärge sedakorda sisu otsige. Lihtsalt panin pealkirja, kuna väidetavalt peab pealkiri ikkagi olema.

Mis siis vahepeal toimunud on...? Elu ikka üsna ühes rütmis läinud. Toredat killukest sedapalju, et sai siis taas korraks Eestisse põigatud. Ja nagu oodata oligi, oli ootuspäraselt tore. Sõbrad-õlu-saun-sõbrad jne. Suutsin Gorebelli auto ära lagundada, korda teha ja uuesti ära lagundada. Kuid need ju lihtsalt asjad, küll need kas korda saab või uued hangitakse. (Ääremärkuse korras - sel korral küll piirdub asi ikkagi korda tegemisega). Ja siis muidugi korraks kliinikust läbi käies kaks toredat patsienti mulle pihku susati. Koer koeraks, sellel lihtsalt trikuspidaaldüsplaasia ja kolmanda astme AV blokk. Aga vasikas oma ectopia cordis cervicalis'ega oli küll põnev elamus.
Ja nüüd olen tagasi ning praegu käsil kaks õppenädalat. Nende jooksul peaks üsna suure koguse oma katsega seonduvat kraami suutma korda teha. Ehk siis praegu on käsil suuremat sorti statistika närimine. Nagu kuradi kõõluseline hakkliha, mida järad ja järad ning miski ei tundu sellest muutuvat. Aga eks ta laabub ikka tasapisi, ei usu mina, et ta laabumata jääb.

Täna sai ka üks pisike tiir Albionis tehtud üle hulga aja ning täitsa kenad kurvilised rajad sattusid mu esiratta alla. Ikka kena on kaarutada kui täiesti legaalsete (heaküllheaküll, eks vahel vist läheb törtsu üle kah) kiirustega saab mõnusa sõidutunde kätte. Ning üks tore koht trassil oli London Glider Club. Kes teavad, need teavad - kunagi oli mulgi selline mõte, toona jäi see sõit pidama selle taha, et almavüü asus lasnamäe servas ja üritus toimus uduumbe hilisõhtusel ajal. Olin toona vist 12 või miskit sinnakanti. Mine tea...

Ja siis ikkagi vastus küsimusele, et mis see pealkiri selline sai...? Nimelt oli reedel üks baloonkateteriseerimine (kopsuklapi stenoos), mille juures olin mina käsi number üks. Lahe. Kohe pärispäris lahe noh. Ja kõik läks suurepäraselt.

Muutusteta läänerindel

Lihtsalt mõtsin, et annaks vahelduseks elumärgikest. Midagi eriti põrutavat pole vahepeal toimunud ning elu läheb üsna ladusat rada. Töö juures stabiilne - CP juhtub positiivses meeleolus olema, siis on lausa tore; kui mitte niiväga, siis natuke vähem tore. See nädal oli näiteks täiesti positiivne.

Sel nädalal oli ka üks MVetMed kursus. Kui kõik kursused nii ladnad oleks, siis poleks väga vigagi. Kasside südamehaiguste kursus nimelt. Ja selle juures eriti positiivne see, et kogu kursus võttis ühe päeva. Eksam kaasa arvatud. Ainult vaja veel üks haiguslugu eksami osana kodus valmis kirjutada ning ongi tehtud.

Töö juures põnevatest asjadest kah - kui nüüd hästi läheb, siis saab ühele kassile Reveal'i ehk püsi-EKG panna. See pole väga levinud siin, mu siinoleku jooksul pole ette tulnud. Ja nagu ikka haruldased asjad tulevad paari kaupa - kui väga hästi läheb, siis mul ühele koerale kah vaja selline naha vahele sokutada.

Ja eriti positiivse noodiga siinkohal lõpetakski - nädala pärast samal ajal pakin asju, et nädalaks kodumaale lennata. Tore :)

Statistika on seks

Olen kuulnud, et kodumaal kõike kiputakse seksiga võrdlema. Siin, koledate inimeste riigis, seda ei tehta. Lihtsalt Naljakas oleks, kui Eestis näiteks jääkarude või flamingodega hakataks asju võrdlems :P

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tegelikult tahtsin vaid väheke elumärki anda ja tõdeda, et ei olegi hetkel olukord kõige hullem. Täitsa talutav (mõistuse piires, muidugi) on.

Uue elukohaga rahulolu olen ilmselt juba väljendanud. Ja teen seda veelgi. Nüüd ka internet täitsa toimivana olemas, siis on ju ok. Lisaks veel selliseid pisidetaile nagu näiteks kuskilt veidi eemalt hoovini kostuv metroorongi heli - täpselt selline nagu Raudtee uulitsas omal ajal. Hekel ilm kah selline Eesti sügis, siis tagahoovis olles tekibki tunne nagu oleks Kivimäel. Hmhh, lahe.

Töö juures laabub. Veidi igapäevast appänddauni, aga see kuulub ju asja juurde. Samas näiteks olen üha enam protseduurides oma käega urgitsenud. Eelmise nädala PDA puhul näiteks. Ja etskae imet - VLF küsis, kui haava kinni õmblesin, et kas mul on varasemast elust palju kirurgilist kogemust, et mul näikse see väga ladusalt välja tulevat. Need kes mind teavad, teavad nagunii mu suhtumist (mis ilmselgelt tuleb tegelikult kadedusest, et minu käelised oskused skalpelli ja nõela vibutamisel on eeee... väheldased).
Samuti on igapäevase töö juures mõningasi paranemise märke märgata. Ultraheli on ladusamaks läinud; aegajalt märkan, et olen omandanud uusi oskusi, vahel üllatab ennastki, et mõni teadmine ootamatult pea sisse on ilmunud; keeleoskus on kohati ladusamaks läinud (kuigi jah, füüsika ning matemaatika terminid (esimesed vajalikud kardio-füsioloogia ja teised statistika juures) on inglise keeles ikka väga rämedalt 'tuletatud'); paar ajakirjaklubi ettekannet on tekitanud tunde, et isegi hakkan vaikselt aru saama, millest neis artiklites juttu ning kuidas neid kriitiliselt hinnata.

Ja tegelikult ongi juba aeg, et midagi kuskilt koitma hakkaks - praegu on 40% residentuurist juba läbi. Mis on tõttöelda üksjagu palju. Ja tundub, et hakkab kiireks minema - varsti peaks juba mingeid tulemusi oma katsest tulema hakkama, vaja ju tulemused avaldada ja siinseal ka ette kanda; esimese eksamini on jäänud vähem kui aasta jnejne.

Ning statistikast rääkides - täna sain teist korda statistikatädiga kokku ning täitsa veider, aga statistika tundub ilmselt väga põnevaks kujuneda. Täitsa veider on näha, et oma (üsnagi märkimisväärsest) andmepatakast võib lõppkokkuvõttes midagi mõistlikku ja tuleviku tarvis ehk kasulikkugi tulla. Ootame-vaatame.

Imke - eelmine kardioresident, kes sel suvel residentuuri lõpetas - käis kah siin ja täitsa tore oli muljeid vahetada. Ning heameel, et ta mõned suunaviidad järgmise 'puhkuse' planeerimiseks andis. Sest see materjal, mis selleks vaja läbi lugeda (ja omandada), on ikka aukartust äratav küll. Tahaks ikka üritada enne järgmist augustit, kui on ette nähtud viis tuupimise nädalat, jõuda mingi paraja pataka sellest läbi närida, et siis pisutki lihtsamaks too arapp kujuneks.

Ning ääremärkusena veel kommentaariks eelmisele blogile - pdrlandia viitas Soomemaale. Ja uskuge või mitte, aga siit Helsinkisse minnes on tänavapildis kenade naishingede kontsentratsioon märkimisväärselt parem. Taustsüsteemide värk noh. Aga aru ma ei saa, kuidas nad siis siin ikkagi paljunevad :P (legal notice: viimases lõigus olevatesse väidetesse võib suhtuda teatud ettevaatusega ning interpretatsiooniks peab nii taustade kui süsteemidega tuttav olema).

Aga nüüd see tavaline - a cup of tea and a nice book. Olguolgu, just a book. Or one of the books.

Vanemad on kodust ära...

...siis ikka midagi juhtub. Nimelt on hetkel kõik täiskasvanud Sevillas kongressil ja meid on üksinda jäetud. Arvestusega, et ega vast midagi erilist ikka uksest sisse ootamatult ei tule. Aga võta näpust. Õhtul siis tuli anesteesia minu jutule, et tule kae, kas neil üks koer kodade värelusega (AF). Läksin kaema, ja oligi. Tegin paber-EKG kah, et kinnitada oma arvamust. Seejärel loomulikult küsimus, et mida edasi teha. Ei hakka pikka juttu siinkohal arutama, aga lühike versioon selline, et olid nemad anesteseerinud ühe koera pehmete kudede kirurgia jaoks. Vaja kuulmekanal ära lõigata. Lõikasidki. Ning alles ärkamise ajal hakkasivad kahtlustama, et AF. Toon siis koera ultrahelisse, et kaeda, kas ka miskit hullu südame mehhanika poolega lahti. Ei olnud. Aga oli hoopis suur kogus vaba vedelikku rinnaõõnes. Soovitasin nõela sisse torgata, et selgust saada, mis vedelikuga tegu. Küülus oli. Aga ilmne, et külotooraks ikka ühe anesteesia ajaga koguneda ei jõua. Seega oli ilmselt see kahe silma vahele jäänud. Ikka juhtub. Eks näis, mis homme saab. Tõenäoliselt tuleb pisut täiendavat diagnostikat teha, et selgusele jõuda, mis seda põhjustamas. Mina panen igatahes oma panused kraniaalsele mediastinaalsele massile.

Mis muidu uudist - mis siin ikka, täitsa toredasti läheb. Käisin täna näiteks statistikatädi jutul. Ja peaksin vist professionaalset abi otsima. Sest siuke tahtmine on oma andmetele statistikaküüned sisse lüüa. Päriseltpäriselt, noh. Ehk uuel nädalal millaski jõuangi selleni.

Uues kohas on elu kah väga tore. See nagu polekski UK - parkimisruumi on, majad ei ole lootusetult üksteise kukil, meie maja on täitsa kena ja värske seest, 'elukaaslased' toredad, ja selline tsivilisatsiooni tunne. Varsti saame oma interneti kah, siis ei pea enam läbi seina naabri omaga leppima - see pealegi minu tuppa õieti ei küüni, mistõttu praegu internetti minekuks pean teise tuppa tulema.

Nädalavahetus kah kohekohe algamas - mul sedakorda lausa veidi tavalisest varasemalt. Nimelt lendan reede hommikul Pdrlandiasse Simona pulma. Usun, et tore saab olema. Isegi uus ülikond seks puhuks ostetud...

Kuidas vahetada pangas aadressi

• Logid sisse oma internetipanka
o Selleks kasutad kasutajatunnust, püsiparooli ning nelja (iga kord erinevat) tähte/märki oma teisest salasõnast
• Otsid üles kontaktandmete lehe
• Täidad on-lines ära vajalikud andmed
• Prindid välja tekkiva blanketi
o Oled üllatunud, et blankett ei näe A4 formaadis üldse normaalne välja
• Allkirjastad selle
• Saadad tigupostiga panga peakontorisse või viid käsitsi lähimasse pangakontorisse
Eks näis kui kiiresti mu aadress sel viisil pangas ära muutub. Aga jah, uhkusega võin öelda, et mul on ikkagi oma elu esimene tšekiraamat (kahjuks minu intellikõnts ei küüni sellele tasemele, et mõista, mida sellega peale hakata).

Ikka olen elus...

...lihtsalt kiire on olnud vahepeal - eelmisel nädalal tegin oma esimese ettekande (läks täitsa rahuldavalt edukalt), käisin inglismaa eestlaste suveürituse kontserdil (sai laulda ja lämiseda, tore oli), kolisin uude kohta elama (väga palju toredam - usun, et see mõjub motivatsioonile kenasti ja tervendavalt). Seega - täitsa toredasti läheb hetkel, katsun kunagi ka pikemalt kirjutella. Kui veel uude kohta kirjutuslaua saaks, siis oleks täis värk, noh. Ahjaa - sõbrad nüüd võib külla tulla küll - isegi kui ma oma orjuse tõttu ei saa täiega teile pühenduda, siis õnnestub minu juurest vähemalt metrooga linnagi pääseda.

eadööd!

Puhkusel käidud...

... ja nagu ikka, on peale puhkust pisut raske ennast töörindele tagasi säädida.

Kuid mis siis sai puhkusel tehtud? Lühidalt öeldes - puhatud.

Tallinnasse jõudes kohe poest läbi, kuna mulle oli küll lubatud, et on 30 kraadi sooja ja päike on ka keset ööd seniidis. Aga võta näpust - hoopis uputati Tallinnat. Ja kuivõrd pidin edasi minema loomaarstide suvepäevadele, oli vaja miskit vähe poripidavamat jalanõud. Mõtsin, et ostan miskid tennised mida kõlbaks trööbata, kuid tuli välja, et ei olegi see nii lihtne ülesanne, leida sobiva hinnaga (loe: odavaid) tenniseid. Õnneks leidsin esimesest ettejuhtuvast poest, milleks osutus Timberland, soodukaga madalad matkajalatsid. Võtsin siis vastu otsuse, et neid säästma ei hakka vaid lähen sirgelt porri nendega. Ja kui mustaks saavad, siis panen kohe pesumasinasse kah. Poemüüjale see mõte väga ei meeldinud, kuid mis ta ikka teha sai - raha ju tahtis saada.

Seejärel, nagu ennist hõigatud, sai mindud suvepäevadele. Oli tore - sai sauna, ujuda, natu napsi võtta, tantsida, lämiseda niisama maast ja ilmast toredate inimestega. Nagu üks korralik suvepäev olema peabki.

Edasi Tartusse (loomulikult ei õnnestunud päris kohe suvepäevadelt ära sõita :P). Õhtul üritati mind veenda krossitsiklitega vurama, kuid loobusin. Ei olnud veel sellist tugevat tunnet kerel sees. Selle asemel sai hoopis grillitud ja tšillitud.

Edasi sai veedet pisut aega vanemate juures, kus ka kõige suuremat hingekosutust - suitsusauna - pakuti. Sealt edasi viisid eksirännakud mind korraks Lätist läbi - vaja ju ikka vahel veenduda, et neil kõik kuus varvast alles on. Olidki :P .Tagasi tulles põikasin läbi Antsu-Lilli man't. Kohe kena on kaeda, kuidas ikka karjakoer tööd teeb. Ja rõõm näha, et Rõõmu talus ka majaehitus üsna ladusalt laabumas.

Tagasi Tartus sai peale ühe kohvitamise käigus tulnud mõtet väike tiir tsiklitega tehtud. Otepääle, seal päikeseloojangul üks eine ning seejärel edasi vuratud. Kusjuures oleks varem teadnud, et Otepää-Kanepi tee nii tore tsiklitee on. Isegi pimedas täitsa nupi. Soovitan soojalt.

Tuur kujunes lõpuks pealt 100 km-seks ja sai kenasti ajusid tuulutella. Seda ikka vahel vaja ju.

Hakkaski siis puhkus otsakorrale saama ja vaja tagasi põhjaosariikidesse tüürida. Seal veel toredate inimestega aega veedet ning siis tagasi uduse Albioni poole teele. Mitte et siis oleks seiklused päris otsakorral olnud. Nimelt lennujaama jõudes selgus, et lennuk hilineb tehniliste probleemide tõttu vähemalt paar tundi. Ega's midagi - sai helistet sõpradele, et vaja aega pisut surnuks lüüa. Läksingi linna peale laiama. Napilt oleks lennukist maha jäänud, kuna oli teine otsustanud siiski pisut kiiremini kohale jõuda. Peale ma igatahes sain ja jõudsin kenasti Stanstedi lennuväljale. Kuid seal esmalt ei tulnud lennuki uks lahti, seejärel ei saadud silda lennuki külge ning kui juba oli trepp välja sebitud, selgus, et ka terminalidevaheline rong oli läinud sinna, kuhu valgus ei paista. Siis ootasime veel pisut, et saada buss, mis meid terminali veaks. Sealt edasi laabus kõik juba kui lep'se reega. Kuid koju jõudsin kesköö asemel umbes pool 3. Ja 7ks tööle minnes oligi puhkus läbi.

Igatahes tore oli puhata. Nagu alati. Ja mul on maailma kõige toredamad sõbrad. Aitäh, et olemas olete!

Ja tagasi Londoni suunas lennates oli mõte peas, et võtaks lihtsalt garaažist tsikli ja sõidaks koju ära. Aga noh, seekord siis veel mitte.

Järgmine puhkus on õnneks juba oktoobri keskpaigas. Kui just enne mind siit minema ei aeta.

Peatse kohtumiseni, sõbrad!

PS: ja kuna nüüd kohekohe kolin uude kohta elama, kuhu lausa metrooga tulla õnnestub, siis olge te teretulnud külla. Isegi kui juhtub nii, et töö tõttu väga mahti ei ole, siis linna peale turistama saate ikka minna.

PPS Londoni märul meie juurde ei ole jõudnud ja seega ärge muretsege, minuga on kõik korras.