Onko teine nädal möödus kiirelt. Läks nagu enam-vähem. Kui vaid neljapäev välja arvata. Lihtsalt üks neid päevi, mil kõik, mis viltu minna saab, sinna ka läheb. Asi algas sellest, et oli kemoteraapia päev. Idee on lihtne - võtad patsiendi vastu, küsid kuidas on läinud (tavaliselt nädala-kahe tagant käivad kliinikus), võtad vereproovi, kui see ok, kõmmutad keemia soonde, ja ongi tehtud. Minu probleemid algasid sellest, et oli eelmisest päevast üks koer jäänud kompuutertomograafiat ootama, kuna omanik oli hommikul koerale süüa andnud. Sellest tulenevalt jooksid kõik asjad kokku ning loomulikult nii mõnegi "lihtsalt" kemoteraapia jaoks tulnud patsiendi olukord polnud sugugi mitte nii stabiilne. Lisaks veel üks omanik, kellega kõik asjad tikkusid nihu minema (detailidesse laskumata, aga ikka väga viltu läks mul kogu see kliendisuhtlus). Päeva lõpetasin sellega, et viimast patsienti koju andes vastasin, et apteek oli pannud ravimipurgile peale vale omaniku nime. Hea et niigi läits...
Nüüd olen emergency osakonnas. Esimene nädal selja taga ning muljed täitsa rahuldavad. Ei ole olnud väga hullu ning esimesed paar päeva olid suisa vaiksekesed. Hea, et klinitsistideks on nooremad inimesed, kelle suhtumine ja suhtlemine on igati toredad ning kellelt on võimalik nõu ja abi saada igal hetkel kui see vajalikuks osutub. Nagu olen aru saanud, on osad vanemad klinitsistid emergency osakonnas parajad pe-sevestid. Loodetavasti neil nädalail kui ma seal olen, on ikka needsamad nooremad tööl.
Täna sai pisike tiir tsikliga tehtud ja käidud ära Cambridges - täitsa kena väike linnake. Tagasi tulles sai gpsule öeldud, et ärgu mind kiirteedele ajagu ning tulemus oli suurepärane - need pisikesed külad-linnad, kaunid maastikud ja võrratud käänulised teed... nii võib isegi mingi osa inglismaast mulle veel meeldimagi hakata. Loodetavasti kevadel ikka mõni hetk vaba aega trehvab jääma, et pisut ringi rallida...
