Pea pool aastat on nüüdseks juba teadmisi ja kogemusi omandet ning millised võiks olla muljed?
Päris täpselt ei teagi. On kindel, et lollimaks läinud ei ole. Kuigi vahel on küll tunne, et isegi paljud asjad, mida varem vabalt teadsin, on ära ununenud. Kuid see pidada olema residentuuris (vähemalt siin majas) täiesti tavaline nähtus, et selline tunne tekib. Loodetavasti millaski see tunne asendub tundega, et olen kõvasti tarkust juurde korjanud (kui mitte varem, siis 2.5 aasta pärast).
Kui alguses olid vabad hetked siin üksjagu ebameeldivad, pikitud piltlikult öeldes musta leiva puudusest, siis nüüd on olukord mõneti kergem. Vabasid hetki lihtsalt eriti ei jää. Selline konstantne kihutamine ja tempo, et väga ei jõua mõeldagi muust. Vahel siiski. Näiteks, et mida kuradit ma siin teen?! Või et ma peaksin teadma palju rohkemaid asju kui tean ning kas ma ikka saan selle juraga toime?! Või mille kuradi nimel kogu see rahmeldamine?! Eemal nendest, kes mulle korda lähevad?! Kas mõni neist vahel siiakanti ära kah eksib?! Ja kui eksib, kas suudan siis end töölt eemale rebida?! Ehk teisisõnu selline eksistentsialism vahel ikka peale tikub.
Samas, olgem ausad - nüüdseks juba ballooniga kopsuklappi korduvalt lahti rebitud, stimulaatorit pandud, südame ultrahelis üksjagu kogemusi omandet, mikroskoobi all ei ole enam päris ainuüksi roosad ja lillad laigud, mõningane arusaam kemoteraapiast ja kasvajate ravist omandatud, pisut parem arusaamine statistikast, ehk ka inglise keel natu paremaks läinud. Seega päris mahavisatud aeg ilmselt ei ole see olnud.
2.5 aastat veel ees. On seda palju või vähe, ei oskagi kohe öelda. Ilmselt 2.5 aasta pärast ütlen, et see oli üüratult lühike aeg. Praegu tundub siiski pigem pikana. Teisest küljest - KJ istutas mu kupu sisse mõni nädal tagasi sellise hirmutava mõtte, et esimese ECVIMi eksamini jäänud ajast on kasutatud juba 1/4. Seega peaks nagu olema omandatud 1/4 selleks eksamiks vajaminevatest teadmistest. Sellist tunnet kohe kindlasti ei ole...
On mis on, igatahes on mul heameel homme hommikul kodu suunas lennata. Põhjuseid selleks palju - muist siinpool ja mitmeid sealpool vett.
Siinpoolsetest ehk üks olulisemaid on s-tt ehituskvaliteet, mistõttu nii kodu (või noh see koht kus magamas käin) kui ka töö on kõledad ja tuuletõmbuselised. Näiteks avastasin ühel päeval töö juures ukse kõrval energiamärgise. Kõige viletsam klass vist oli G. Too maja aga vastas energiaklassile F. F nagu F-cking külm, kõle ja tuuletõmbuseline. Tartus mu majal oli kah energiamärgis. C nimelt. Sellest kõrgemaks saamiseks ilmselt peaks kasutama wc-s vihmavett ja soojuse tootmiseks päikese-energiat. Igatahes lühikokkuvõte siinsest ehituskvaliteedist (ja ilmselt ka projekteerimisest) on võimalik mahutada mitmesse erinevasse 4-tähelisse sõnasse. Nii eesti kui ka inglise keeles.
Sealpoolsetest põhjustest pikalt rääkima ilmselt ei hakkagi. Muist põhjustest Tõrvas, muist Tartus, muist lihtsalt Eestis ümberringi. Plaan igatahes on paljulubav - 24 Tallinn, 25 Tõrva (maailma parim suitsusaun kah kavas. ning kui veel arvestada lumerohkusega :)), 26-27 Tartu ning 28 kahjuks tagasi Albioni kursile. Eks mõne suuna tahaks sellesse käiku veel lisada, kuid kahjuks päris kõike ikka ei saa.
Kokkuvõtteks - selles aastas on olnud head, paremat ja halba kah (kes teab, see teab), kuid summa summarum on olnud täitsa hea aasta. Kahju vaid, et 29, 30, 31 veel töötama pean.
Kauneid jõule ja väga õnnelikku uut aastat teile kõigile!!!
