Kliiniline. Patoloogia. Kõlab nagu puhkus, peaaegu...

Alustasin sel nädalal kliinilise patoloogia rotatsiooni. Järgmised kaks nädalat tõotavad tulla sellised pisut rahulikuma rütmiga. Näiteks täna - läksin kella kümneks kohale (okok, sisehaiguste ajakirjaklubi tõttu läksin küll kella poole kaheksaks majja), ning sain teada, et liiga vara tulin. Tule poole tunni pärast tagasi. Tulingi. Ja sain uuesti teada, et ikka veel liiga vara. Kella poole kaheteistkümne ajal läksin ikkagi ning olin pisut asjalik. Kuni lõunapausini, mis algas kell 1. Ja kestis poole kolmeni. Siis väikese hilinemisega uuesti rindele. Ja juba kuuest lõpetasimegi päeva. Lihtne elu, ah :P! Igatahes olen nüüd kodus ning üritan pisut preventiivset õppimist teha - järgmisel nädalal (või oli see ülejärgmisel) pean sisehaiguste ajakirjaklubis ette kandma, samal nädalal ka neuroloogias kirjaliku ja suulise ettekande tegema, järgmisel nädalal patoloogia ajakirjaklubis ettekanne jms pudipadi. Ja üsna suurtes kvantides. Seega kulub rahulikum töörütm marjaks ära. Samas loodan, et nende kahe nädala tulemusel hakkan nägema mikroskoobi all enamat kui pelgalt roosasid, lillasid ja siniseid laike. Ehk mõni rakk saab endale lausa nime. Ning missiooni. Igatahes lootust annab.

Ning neil päevil peaks ilmselt lundki pisut antama...

Ära siis liiga kaua üleval ole....

Eile lugesin raamatut. Pisut liiale läksin. Aga paraku oli paratamatus, sest MVetMed kursuse jaoks oli vaja lugeda kaks peatükki. Nüüd ei muiga keegi - lugesin nimelt neuroloogiat (http://amzn.to/gr744k). Ja ära sa märgi, täitsa põnev lugemine oli kohe. Eks ta vähe paljuvõitu oli ning lõpetasin alles pikalt peale kella 2te öösel, mille tulemusena tänane päev töö juures oli pehmelt öeldes pisut unine, aga võin ennast lohutada sellega, et selliseid päevi on tulemas veel kuhjaga.

See nädal veel onkos, ning tundub, et ilmselt homne on veel rahmeldamist, neljapäeval ja reedel ilmselt (loodetavasti) saan pisut rahulikumalt võtta ning pisut ka mõelda-lugeda olnud patsientide kohta.

Ning veel - kaesin täna ilm.ee-st, et kodus kena valge värk alla potsatamas. Uskuge mind, kadedaks teeb. Siinne ebamäärane sügisilm kestab juba pikka aega ning ega ilmselt palju paremaks ei lähe. Kuigi pisut nagu lubatakse, et ehk saab kah millaski lumest rõõmu tunda. Ehkki siinmail tõenäoliselt see peamiselt kaost külvab, aga parem ikka kui paljas vesi...

Nädalavahetusekene otsakorral

Onkonädal läits kiiresti. Isegi pisut liiga kiiresti (mitte, et ma teda taga igatseks :P, see ikka tore, kui aeg kiiresti siinmail kulgeb) - nii oli näiteks neljapäeval 5 patsienti 30 min vahedega (kemoteraapia päev). Teoreetiliselt peaks see olema ok, tingimustel, et sa a) oled onkoloog või vähemalt onkoresident või siis mingitel muudel segastel asjaoludel jagad matsu väga ladusalt b)patsiendid kes tulevad, on eelmisest visiidist saati olnud stabiilsed ning ei vaja täiendavaid uuringuid. Minu puhul ei pädenud aga kumbki tingimus. Idee järele peaks kemoteraapia visiit olema: terekuidasonläinudviimasestvisiidistsaati - patsient sisse - vereproov(id) - veenikanüül - keemia sisse - veenikanüül välja - patsient põgusa seletuse saatel koju. Ning armas lugeja ei mõista mind hukka, et ma ei hakka üksipulgi seletama kuidas minu päev kujunes, kuid igatahes hõlmas see endas sedatsiooni, röntgenit, kõhuõõne ultraheli, südame ultraheli, paari täiendavat FNAd, suhtlemist laboriga jms pudipadi lisaks plaanitule. Hea oli, et mul juhendaja (AS) selline, kes sellisel päeval ka ise midagi teha võtab - väidetavalt teise onko juhendajaga oleks ma olnud täiesti oma käe peal. Eks see paistab, jaanuaris saan tolle juhendajaga (AL) olla 2 nädalat.
Eile pidasin puhkepäeva - käisin laulukooris ning tegin seda tsikliga. Kui siin õpib töös intensiivne olema, siis tuleb nähtavasti ka vaba ajasisustamine intensiivistada ja ühendada võimalusel mitu toredat asja ühe ajavahemiku sisse.
Siinne laulukoor on pisut nii-ja-naa. Ilmselt seetõttu, et olen motokoori laheda seltskonna ja megatoreda dirigendiga lihtsalt ära hellitatud. Aga no "mu kukk on surn'd..." on igast asendist häälte lahtilaulmiseks meeleolukam, kui mingi jeesumihõnguline karjamaa.
Täna keskpäevast siin asjatanud - uue nädala raamatuklubisse pean mina küsimused tegema - tehtud; mõningane kogus patsiendijuhiseid ripakil - peaaegu tehtud (niipalju kui hetkel võimalik oli), homse ajakirjaklubi artiklid välja prinditud, kuid vajavad veel lugemist, miskit pudipadi (meilikasti korrastamist jne) ja ongi 6 tundi läinud nagu niuhti. Nüüd koju, et lugeda läbi homsed artiklid, statistika raamatust üks peatükk või pisut, lehitseda veel natuke Coutot või Kirk'si onko teemadel ja siis võikski päeva lugeda korda läinuks.... ei pigem ikka lihtsalt lõppenuks :P

Bäkk in äktsion

Täitsa tore on olla tagasi kliinikus ning näha patsiente. Mis siis, et onkost väga midagi ei jaga. Mis siis, et lugeda tuleb ropult palju ning õieti selleks aega ei jätku. Mis siis, et õhtul jõuan koju pool 11. Mis siis, et hommikul pean enne 7t majas olema. Mis siis, et enne hommikul tööle minekut pean lugema peatüki või paar Kirk'si ning selleks end 5-poole6 vahel katsuma maast lahti peksta. Õnneks tundub sellest puhkusenädalast ning sellele järgnenud õppenädalast päris palju tolku olnud olevat - energiat kohe rohkem.

Onko on tegelikult täitsa vahva. Keemiaravi ning päris põnev kliinilise ja biokeemilise vere närimine. Heh, tundub tõesti, et puhkusest on tolku olnud. Ning nagu ka oletasin, puhkusenädal on ka keeleoskusele abiks olnud. Jiiiiihaaa! Aga nüüd Kirk's peatükid 133 ja 155 homseks raamatuklubiks alla neelata :)!

Vaim värskendet, nüüd onkoloogiasse

Lõpuks sain siis pisikese tiiru tehtud ka rattaga. Selline tagasihoidlik 140 km. Kuid ega's see ilmgi na suurem asi olnud - +5 ja sadas. Tuju teeb toredaks ikkagi ning hea pisut ajusid tuulutada. Kusjuures siinsed teed on ikka vääga head rattaga sõitmiseks - sellised kobedad kurvid, et saab ikka kummi külgesid kah vähe kuluma.

See nädal oli õppenädal, ehk teisisõnu sai veidi laisemalt läbi ajada. Uus nädal algab kohekohe ja viib mu onkoloogiasse. Tundub, et saab taas kiirekiire olema, eriti kui arvestada, et mu vastavad teadmised on vähem kui puudulikud. Loodetavasti peale seda kahte nädalat saavad olema kuigipalju paremad. Ning õnneks kui uskuda teiste väidet, on ka see juhendaja, kes parajasti onkos on, täitsa ok ning peaks olema üksjagu abiks. Seega - pole hullu :)

Selle nädala huvitavatest asjadest - ühele tiibetlasele tehti kardioversiooni, ehk teisisõnu üritati muuta kodade fibrillatsiooni tagasi normaalseks siinusrütmiks. Seda tehakse anesteesias ning elektrišokiga. Täitsa omapärane, kuidas anesteesias olev loom elektrit saades "hüppab". Tulemus - alustati 150 J-st (joul) ning jõuti välja 300 J-ni. Siis saadi koer kolmeks minutiks siinus rütmi, kuid seejärel läks tagasi A-fibi. Tough luck - see koer jääb edasi ainult rohtusid sööma.

Puhkus puhatud, taas tööle

Puhkus, nagu ennist juba öeldud, läks täiega asja ette. Nüüd olen jõudnud tagasi rinde, olgugi, et sel nädalal on pisut lahjem see minek, kuivõrd tegu õppenädalaga.

Õigupoolest pole see õppenädal nii tore ühtigi, kuna tekitab tunde, et lugemist ja õppimist oleks nii palju, et ei tea kohe kust otsast pihta hakata. Tegelikult võin ennast sellega lohutada, et eks see nädal saab kah kohekohe läbi ja siis kurdan ja unistan, et oleks ometi kasvõi õppenädalgi... Selline korrast on see inimese loomus ilmselt.

Tore oli näha esimest lund vahetult enne Eestist äratulekut. Siinne ilm on selline tõsine kaamos - tuul, vihm, porised lehed. Ah tühja, ilmselt on ilm tegelikult täpselt selline nagu parasjagu tuju on. Ju siis mul hetkel lihtsalt on selline tuuline, vihmane ja poriste lehtedega tuju. Ehk lihtsalt energiavarud pisut kasinad ning igasugused tegemata/pooleliolevad paberitööd, lugemata/pooleliolevad raamatukuhjad, omandamata/omandamisel teadmised annavad oma panuse. Ega siin vist muu ei aita, kui et katsuda homme töölt pisut varem plagama panna ja sättida tsikkel sõidukorda ning teha nädalavahetusel mõned kiiremad ringid :) Praegu aga vaja lugeda Ettingerist ja Kirk'sist tugev teistkümmend lehekülge ja minna ära magama.

Puhkus. Tõeline puhkus...

Nädalake puhkust möödus kiiresti. Sest tegemist oli kuhjaga ning sõpru sai kah kohatud pea kõiki. Kui keegi jäi kohtamata, siis võiks ta (nad) hõigata, et järgmisel korral sedamoodu ei juhtuks.

Algatuseks sai tallinnamail hulgutud mõned päevad. Lobatud Antikristusega (ja kohtutud oma klassikalise kallikesega nende juures - on ikka ilus jaal küll teisel), kohtutud Rüntsi ja Kadiga, käidud Eluka suurt kõhtu kaemas. Siis väike vahemaandumine keskeestis ning dr Müllerile tere öeldud. Sealt edasi lõunaosariikidesse - kaedud Heidsi suurenevat kõhtu, sõidetud pimedas ja paksus udus mingi kroomiga (ratas olgu mis ratas tahes, peaasi, et honda on) Võru lähistelt Tartusse, maitstud kena koduveini Soesaadul, kohtutud tööjuurerahvaga (njah, üks paljudest asjadest, mida UKs pole - kenad naishinged). Sõidetud motokrossi (laaaahhheee, ma ütlen) ja käidud saunas, kuhu sai laotud täiendav kuhi värskeid kerisekive. Nilpsatud õlu või paar Mõmmi ja Tiinaga. Lobatud wolliga maast ja ilmast, kohtutud Gorebelliga. Nüüdseks lõbus seltskond vedas mu ära lennujaama ning peatselt asutan tagasilennule rinde eesliinile.

Lühikokkuvõtteks - uskumatult lahe puhkus oli - loodetavasti akud piisavalt täis laetud, et panna vastu kuni järgmise pausini. Kohver musta leiba täis, seda ehk kuu jagu jätkub, kui ettevaatlikult süüa.

Aitäh, sõbrad, teiega on tore!

P.S. ja muidugi oli ikka väääga kena tänane hommik valge maaga