Kiire 2 rida selle nadala kohta. Tapitahtedeta (loe:t66 juurest)

Sel nadalal olnud positiivset: CPCR (ehk crach'i) koolitus. Vaga t6hus ja asjalik ning proovisime ka elustamisprotseduurid reaalselt labi. Seda kyll pehme kaisukoer-manguasja peal. Jareldus - CPCR on meeskonnatoo ning selle t6hususe tagamiseks k6ige olulisem on, et k6ik osalised teaksid, mida nad tegema peavad. Labi mangimine on ilmselt K6IGE olulisem.
Neutraalset: patsiente olnud mitmesuguseid - selliseid kellel vahem vigasid kyljes ja seega kergemini lahendatavad, kuid ka selliseid, kelle lahendamiseks vaja konsulteerida teiste osakondadega. See viibki meid jargmise punktini:
Negatiivset: koordineerimatus ja teiste jarele ootamine v6ib aegajalt kujuneda siin majas ilmselt frustreerivaks ja stressi tekitavaks. Eriti kui seet6ttu ootab keegi (naiteks omanik) sinu jarele. Minu mitut taiendavat konsultatsiooni vajav patsient tuli kolmveerand tundi plaanitust varem kohale, sain kohe temaga tegelema asuda, kuid t66 kaigus pidin ootama... siis veel ootama...vahepeal midagi ara tegema...siis veel ootama. Oleks kogu see ootamise aeg antud katte yhe jupina, oleksin ilmselt saanud 4 tundi teha midagi asjalikku. Ning kui isegi juppidena tuleb see ootamise aeg, siis oleks vaga abiks, kui teaks kui pikk jargmine jupp on. Aga suuresti olid need jupid sellised: "ma minuti parast tulen". Ja kujunesidki m6nekymne minutiliseks. Kuid usun, et tasapisi 6pin ara, et kui pikad kellegi minutid on ning keda kui palju vaja takka torkida ja tyydata, et asjad kiiremini tehtud saaksid.
Seminare ja ajakirjaklubisid on piisavalt ning see on hea - sunnib lugema (isegi kui selleks vahepeal vaga j6udu ei ole) ning kui pole m6neks j6udnudki asju labi lugeda, siis saad ikka tarkust juurde. Pisukese arevusega ootan augusti tagumist kolmandikku, mil mul endal yks ajakirjaklubi ettekanne vaja teha.
Sel nadalavahetusel plaanis tulla yhe siseresidendiga koos kaema, et kuidas nv valve ajal protseduurid kulgevad, olgugi, et mu enda nv valveni veel jupikene aega.
Alates uuest nadalast olen kujutavas diagnostikas, seal ilmselt paevad algavad pisut hiljem, l6ppevad varem, seega peaks tekkima v6imalus oma case logid jms vormilised asjad joonele saada. Loodetavasti saan ka mingi teadusjupi projekti algatuse katte, et ikka 6igeaegselt publikatsioonideni j6uda.
Ja nyyd tagasi rindele...

Uus nädal, uus hoog

Nädalavahetus aitas suuresti kaasa uue hingamise leidmisele. Umbes poolest päevast täna leidsin enndas üllatava hoo ning asjad hakkasid laabuma täiesti uskumatult ladusalt.

Patsientide suhtes miskit väga üllatavat ei olnud - paari sünkoobiepisoodiga bokser, kellelt ultrahelis midagi märkimisväärset ei leidnud ning vered ja Holter ootavad vastust (õigemini Holter ootab veel oma 24 tunni täis saamist) ning siis ehk midagi isegi selgub. Holter on iseenesest üks tore teema ja uus kogemus. Mul siiralt heameel, et ei andnud Eestis olles kiusatusele järele ning ei hakanud seda teenust vaatamata publiku suurele nõudmisele tegema. Juhtmete külge panemine pole miski tuumafüüsika. Tegelikult pole ka vastuste (siin ei loeta kah kohapeal vaid kasutatakse laborit teisel pool ookeani) interpreteerimine miski kunst, kui välja arvata see pisiasi, et üheski raamatus senini veel seda põhjalikumalt käsitletud ei ole. Jääb üle kolm võimalust - omandada ise piisavalt kogemust (arvestades Eesti ja lähiümbruse koerte hulgaga, läheb selleks ikka pääris pikalt aega ja ka ravivigasid), üritada avaldatud artiklitest miski mõistlik info kokku saada ja seejärel omanda ise piisavalt kogemust või siis hoopis käia residentuuris, kus on neli (jah, täpselt niipalju neid mul siin on; ja see ilmselt suurim arv maailmas) juhendavat klinitsisti ja nende summaarne kogemus. [Njah, veel võimalus lihtsalt suure vastuseks tuleva paberikuhja taga teha tarka nägu ning müüa seda teenuse pähe, aga see ilmselt pole suuremat asja vastuvõetav versioon]. Siin majas ilmselt saan Holtertada kõvasti - neli Holterit on praktiliselt kogu aeg tsirkulatsioonis (tavaliselt majast välja mineku ja majja tagasi jõudmise vahe ca 3 päeva).

Siis oli veel üks kopsustenoosi valuloplastia kordusultra ning veel mõned emergentsist või teistest osakondadest tulnud ultrad.

Ahjaa, hommikul oli ka ajakirjaklubi koos 7 artikliga. Neli neist oli lešmanioosi teemadel - loodetavasti Eestis niipea seda teadmist vaja ei lähe, kuid soojade suvede jätkumisel - mine tea.

Homme hommikul kardioloogia ajakirjaklubi. Kolmapäeval raamatuklubi. Neljapäeval kardio ajakirjaklubi. Reedel seminar. Iga päev veel tudengite roundid (kardios korra päevas, mõnes osakonnas ka kaks). Seega klubiüritusi jätkub (seda vist juba varemgi millaski mainisin). Samas on see ülimalt hea, sest sedamoodi ei kuhju õppimine mingile lühikesele perioodile.

Järgmisest nädalast tuleb mul nelja nädalane rotatsioon kujutavasse diagnostikasse, mis ehk annab aega pisut hinge tagasi tõmmata (loe: võimaluse teha ära mõned vormistuslikud paberitööd - registreeruda ECVIMiga, korraldada enda caselogid ja activitylogid jms). Ning pean ka raamatute tellimisega tegelema.

Igav just ei hakka...

Veel PDA-d ja natuke kuulsusi kah

Eile taaskord PDA. Sedakorda küll omanik otsustas anda kutsika kasvatajale tagasi, mis tähendab, et ilmselt ka see pole opile/interventionile minemas. Kuis olen enam kui veendunud, et neid tuleb siin veel ludinal ja mitmeid. Ongi hea, saan pisut ajapikendust, et ennast teemasse (kateteriseerimistesse) sisse lugeda ja ehk "kuivalt" harjutada kah pisut seda kateetritega möllamist.

Täna aga käis proua Al Fayed. Neil mitmeid koeri-kasse, seega sattuvat mede majja ikka vahel. Ning mis eriti vahva oli, et tegu on soomlasega. Hoopis jupikene lihtsam oli asju lahti seletada.

Sellest lahti seletamisest kah pisut - kuidagi Eestis tundus see lihtsamalt laabuvat, kui trehvas mõni ingliskeelne klient olema. Ilmselt on lihtsalt hetkel selline väike "memory overflow error". Paari nädalaga väga suures koguses erinevat infot, mida vaene väike ajuke, mis pole mitu aastat pidanud väga intensiivses vastuvõturežiimis talitama, peab vastu võtma. Usun, et mõned nädalad läheb veel aega kuni aju täies tempos inglise keeli tegutsema asub.

Vasaku külje vaated

Täna õnnestus üks PDA diagnoosida. Selles pole tegelikult midagi erilist. Eks neid koduski juba vastu jalutanud. Lahe on asja juures see, et siin remonditakse neid reiearteri kaudu. Ning tõenäoliselt juba peatselt neid remontimisele tulemas ja hulgi.

Reedeti on "interventional stuff". Ehk teisisõnu uusi patsiente vastu ei võeta (va emergentsid) vaid tegeldakse just nimelt lukuaugu kaudu tubade remontimisega (siia alla kuuluvad lisaks eelnimetet PDA-dele ka näiteks kopsuklapi avardamised ballooniga, stimulaatorite panemised jms). Mine tea, mida kõike veel siin ära ei õpi ja teha ei saa :)

Ära õppimisest, õigemini selle suunas liikumisest, näiteks sedapalju, et vasakult küljelt tehtav südame ultraheli hakkab juba tasapisi laabuma. Kes teavad, need mäletavad, et need ühel suuresti iseõppinud südamelembesel loomaarstil Eestis väga ladusalt välja ei tulnud. Lähiaegadel ilmselt seda muret enam pole.

Kui siin juhtub lugejaskonnas leiduma neid, keda asi peaks puudutama:" Minge internatuuri, ma ütlen!". Sissesaamine ei pruugi lihtne olla, aga mäng väärib küünlaid. Väikses konnatiigis kõva häälega ja noodist mööda krooksumises pole mitte midagi erutavat :)

Esimene (teine) nädal selja taga

Faktiliselt teine nädal, aga sisuliselt esimene nädal, mille jooksul iga päev patsiente vastu võtsin.

Lühikokkuvõtteks - ei oskagi kohe lühikokkuvõtet teha.

Ühest küljest megalahe: patsiente liiga palju ette ei kuhjata, nii et jõuaks kõigiga põhjalikult tegeleda. Nõu antakse kah alati, kui seda vähedegi vaja on. Juhendatakse hästi. Lastakse piisavalt ise mõelda. Peabki ise mõtlema. Ses mõttes täiesti rahul asjade kuluga. Teisalt kummitab pisut teadmine, et õppimist-õppimist hakkab üha suuremas koguses tulema ja teadusega peab kah loodetavasti-kardetavasti peagi alustama. Teadmatus on see, mis pisut ärevaks teeb või häirib. Kuid olen kindel, et tasapisi laabuvad needki asjad.

Selle kuu lõpuni olen kardioloogias, august on kujutav diagnostika. Loodetavasti saan enne seda kõiksugused vormistamisvärgid (registreerumine ECVIMis residendina, teadusprojekti jäme kondikava, keisslogid jnejne) joonele. Häda selleski, et päris täpselt ei tea, millised asjad veel tegemata ning mida ei peagi tegema.

Seega ikkagi lühikokkuvõte - hästi läheb, rahul olen. Ja ka muudel rinnetel on asjad enam kui hästi :) - kohekohe on tulemas neljapäev!

Kopipeistina lühikirjeldus tänasest päevast (et ei imestaks, miks nii lünklik-hüplik tekst): Meil reedeti uusi patsiente ei tule vaid peaks olema interventsionaalsed protseduurid (soone kaudu südames urgeldamised, stimuka panekud jms). Kahjuks tänaseks plaanitud 2 stimukat jäid ära (üks seetõttu, et tal eile hüpotüreoidismi diagnoosisin ja teine lihtsalt tühistas aja) ning samuti ei saanud ühte PDA-d tänaseks ümber tõsta. Seega oli täna selline pisut rahulikum-õppimislikum päev nign lisaks paar emergentsist kardioloogiakonsultatsiooni saama toodud patsienti. Simon (noorim neljast juhendajast) seletab asju väga mõistetavalt lahti. Kohe kena kuulata.

Hakkab juba looma

Teisipäeval ja kolmapäeval paar patsienti ning vaikselt hakkab tekkima juba ettekujutus, et mismoodi süsteemid toimivad. Ja seni tundub ka päris hea, et on pea iga päev mõni "klubiüritus". Nii on ilmselt lugemine kõige lihtsam, et on antud mingi konkreetne jupp kätte ning tähtaeg sunnib pisut takka, sest vastasel juhul oleks ju teada, kuidas inimloomus asju viimasele hetkele või pisut veelgi edasi lükkaks, mistõttu lõpptulemusena kõik oleks ühes puntras koos.

Nüüd aga tagasi lahingusse!

Reipus kogutud, tagasi rindele

Õnnestus korraks nädalavahetuseks siit linnast/riigist ära põgenetud ning pisut akusid laetud. Õigemini kohe päris korralikult akud servani täis tangitud nii, et paar nädalat PEAB selle laadimisega vastu pidama. Aitäh neile, kes osalesid akude laadimises ;)

Tänane päev algas juba kell 7 kliinikus ajakirjaklubiks 4 artikli välja trükkimisega. Seejärel tunnine ajakirjaklubi oma märkimisväärses intensiivsuses.

Edasi patsiendid. Õigupoolest sedakorda mulle vaid üks, kuid sellega õnnestus kogu päev üpris tihedalt ära sisustada. Eks kogu see süsteem ja arvutiprogrammindus ning vajalike dokumentide ettevalmistamine ja vormide täitmine vajab harjumist. Kuid usun, et nädala-paariga peaks asi käppa saama küll.

On tore, et kogu struktuur on väga toetav ja abistav - juhendaja ütlus, et kui vähedegi tunned, et omanikuga telefonis suhtlemine võib olla ebamugav, siis ta võib ise rääkida, mõjub julgustavalt. Ja kui kuskil jääd veidi kõhkleval ilmel kohmitsema, leidub kohe keegi, kes tunneb huvi, et kas saab aidata. Kohe vägaväga hea on sedamoodi toimetada :) Pisikene asi, mida pole seni vist üheski töökohas selliselt tundnud.

Aga nüüd raamat kätte ja valmistuma homseks Book-clubiks. Neid "klubiüritusi" jätkub pea igasse päeva (pisut sõltub, et mis osakonnas juhtud olema, kuid hetkel kardios olles on sisuliselt kõgis päevades midagi). Klubide mõte on aidata kaasa eksamite tegemisele (njah, eks eksamiteni tegelikult veel üksjagu aega - esimene on kuskil teise aasta alguses ning teine alles peale kolmandat). Ning varsti peaks hakkama ka teadusprojekti asja aktiivselt ajama, et ajahätta mitte jääda.

1/2 esimest patsienti ja MRCVS

Oli kena nädalavahetus, mille käigus sai käidud korraks sipsti pisut kaugemal (no nii 2500 km ots, sedakorda küll lennukiga), seega eelmise töönädala viimased uudised kajastamata.

Lühidalt eelnenust - neljapäeval pidin küll esialgsetel andmetel toimima kolmanda aasta residendi varjuna, kuid kujunes hoopis nii, et sain pool patsienti endale. Tehes õpibki ju palju paremini. Ning kohe oli aru saada, et mu learning curve saab siinmajas ikka kohe väga sirgelt Y-telge pidi üles ronima. Ning see on hea tunne.

Reedel käisin ära vandumas, et ma ikka loomaarstinduse lippu kõrgel hoian ning selle tulemusena võin nüüd enda nime taha kirjutada MRCVS (Member of Royal College of Veterinary Surgeons) Ega's muud kui lippu kõrgel hoidma. Ja seda juba väga natukese hetke pärast. Nimelt on homme hommikul 7.30 ajakirjaklubi, milles neli artiklit. Kuivõrd kahjuks kodust ei õnnestu mul neid kätte saada, siis pean pisut varem sinna kohale minema, et ikka vähemalt läbi jõuaks need sirvida. Ning kui arvestada, et hetkel on siinmail kesköö, siis ilmselgelt kõige mõistlikum tegu on magamaminek. Peale võrratut nädalavahetust on akud ilmselt nii täis küll, et homne päev võib juba alata :)

Intermediate echo

Tänast päeva sisustas intermediate echocardiography kursus. Väääga hea kursus. Heameel tõdeda, et minu jaoks sisuliselt refresher, aga siiski üht-teist üsna uut kah. Ja rahaliselt kah päris tore - letihind 653£, minule tasuta :) Sisuliselt andis see kena ülevaate siin majas kasutatavatest südameultra protokollidest ning oli ka hands-on treening. Mina oma käsi külge ei saanud panna (sooduskampaania puudused), kuid eks alates järgmisest nädalast hakkan seda värki ju igapäevaselt harjutama päris patsientidel.

Paberimajandusega hakkab kah tasapisi ühelepoole saama, seega peaks hiljemalt ülejärgmisest nädalast karussell täie hooga keerlema.

Nädalavahetuse rotagraafikud kinnitatakse kah lähiaegadel terveks aastaks ära ja tundub sedamoodu, et NV valveid saab aasta kohta olema 6. Polegi nagu väga hullu. Või siiski. Sest ähvardavad, et nii mõnegi NV saab kenasti ära sisustada nädala jooksul kogunenud kaaskirjasepistamisega.

Homne on esimene täie rauaga kliinikus veedetav päev. Algatuseks küll veel varjuna, et saada kõik programmid ja protseduurid selgeks. Seega veel viimased paar vastutusevaba päeva. Nauditagum neid :)

Pangaasjad laabuvad...

...tegelikult päris ladusalt. Lõppkokkuvõttes avasin arve kolmandasse panka, kus kulus selleks alla veerandi tunni. Kahju pisut vaid esimeses kahes pangas raisatud aja pärast (Barclay - 4-5 käiku ja sisuliselt poolteist päeva; HSBC - tahtsid buukida aja kuskile järgmisesse nädalasse). Lloyds TSB on nüüd siis mu kodupank. Kaardid saan millaski kah kätte - saadetakse koju. Ja kui kellelgi on kogemust, mida peale hakata tšekiraamatute jms kiviajast pärinevaga, siis olete teretulnud kogemusi jagama :)

IT osakond toimib kah tasapisi - juba saimegi kätte oma login andmed. Neile vist tuli üllatusena, et uued inimesed tulevad majja. Kui väga hästi läheb, siis saan oma massinasse ka kõik vajalikud kliinikuproged, et siis "vabal" nädalavahetusel ei oleks vaja töö juurde pabereid sepistama minna. Nagu aru sain, kulub "vabast" ajas üsna suur osa igasuguse kommunikatsiooni (kliendid, hooldusjuhendid, tagasiside saatvale arstile jne) koostamisele. Eks näis.

Ratta peaks järgi tooma. Või siis miskit siit soetama. Seda mõtet mõlgutan tulevikus edasi, kui juba hakkab selgem olema kui vähe seda vaba aega ongi ning loomulikult ka kui selgub, mis saab kliiniku territooriumil parkimisest - seda plaanitakse vägisi tasuliseks väänata.

Esimene päev selja taga

Health and safety ja muu selline 1/4-1/2 kamarajura. Mned asjalikud asjad kah. Ehk siis tegu sissejuhatava loenguga. Midagi väga üllatavat ei räägitudki. Teemaga kursis mitte olijale võis jääda petlik mulje - lühikesed loengujupid, pikad kohvi- ja teepausid, poolteist tundi lõunapausi, õhtul BBQ - elu nigu lill. Tegelik päevakava kujuneb ilmselt piiiiiiisut tihedamaks.

Alustavaid residente on 15, kellest 3 hobuste poolelt. Siinkohal oli hea, et meil oli piisavalt pause ning ilm ilus - saime vähemalt üksteise nimed ning selle, et kes millises osakonnas alustablaias laastus selgeks ja pisut jõudsime muljetada ka enda kummalistest seiklustest seoses residentuuri kohale tulemisega. Kaugemad tegelased pärit Austraaliast (DI), New Yorgist (Onko)(jah, kui esmalt tutvustava ringi ajal pidime ütlema kes oleme ja kust tuleme, siis täpselt nii ta end tutvustas :P) ning Brasiilias t. Britte on 3 - anest, ECC ja kiru (+ vist kõik kolm hobuslast), sises alustavad Kristine Norrast ja Kristin Taanist (huvitav, kas kliendid/retseptsionistid/edasisaatvad arstid hakkavad neid segi ajama. Eeeeee...ei usu), neuros belglane, teine anesteesias Hispaaniast ja oli vist keegi veel. Igatahes täitsa laheda mulje jättis kogu see seltskond, kes ilmselt saavad sisustama küllalt suure tükikese minu järgnevast kolmest aastast. Õhtul BBQ andis võimaluse kohata veel kuigipalju vanemaid olijaid ning muud kaadrit.

Täna pool päeva veel sissejuhatavat loengut ning seejärel kliinikusse. Homme ilmselt üks südame ultraheli kursus tulemas, kuhu mind vist ka saadetakse. See hea selleks, et õpiksin kiires korras selgeks siin majas kasutatavad ultraprotokollid.

On suuresti tõenäoline, et mind kaasatakse kohe ka ühte juba jupp aega väldanud uurimistöösse, millega üritatakse leida paremaid indikaatoreid mitraalklapihaiguse prognostikaks. Võimalik, et satun sel juhul ka autorite hulka. Ning ilmne, et kõige kiiremini saavad asjad selgeks tegemise käigus - seega tuleb külma vette lihtsalt pea ees sisse hüpata.

Külma vette hüppamisest vast veel nii palju, et järgmisel nädalal saan tõenäoliselt esimese oma patsiendi.

Heh, ikka kummaline on see UK värk. Kui poe peale on kirjutatud, et "Open 24h", siis eeldaks, et ta on ka pühaba õhtul kell 16.15 lahti. Aga tutkit brat. Seega siis lükkub söögivarude täiendamine edasi määramatusse tulevikku. Vast pean ikka homseni vastu.

Eile õhtul sise/kardio/onko/anesteesia residentid grillchill. Lühimulje - uskuda laseb, et täitsa tore seltskond. Pisikest maailma kah natuke sekka - üks dermatoloog on soomlane, kes oli kuskil hiljuti Svetaga, kes siis oli palunud mulle tervisi saata, kokku jooksnud.

Käisin eile ka šoppamas pisut - loomulikult tuli poeallergia peale ning kõike tarvilist ma ei suutnudki välja sebida. Aga pole hullu, eks tasapisi jõuan.

Ja veel pisikesest maailmast - üks eesti tuttavaid töötab minu asukohast 11 ja elab 30 miili kaugusel. Ehk õnnestub kohvipausitada millaski :)

Õpetussõnu tulevastele sugupõlvedele:

UKs pangaarve avamise lihtsustamiseks võtke kaasa oma konto väljavõte (kui võimalik, siis inglise keeles), sinu Eesti aadressile saadetud elektri/maatelefoni/gaasi vms arve (soovitavalt inglise keeles :P). Võimalik, et sellestki ei piisa, sest ma ju pole suutnud kontot avada, aga ilmselt võib see pisut lihtsustada. Samuti, kui teate näiteks kus te UKs elama hakkate, siis paluge oma UK tööandjal/koolil/vms saata mõni ametlikul blanketil paber sinna.

Kodus (heh, kodu definitsioonini jõudmiseks läheb sellel kohal siin veel küll pisut aega, aga ikkagi kasutan sellist kena ja lühikest sõna selle toakese kirjeldamiseks) on asjad juba enamvähem lahti pakitud, vaja veel tekid-linad ja muud pudipadi soetada-hankida-muretseda. Tundub, et vaatamata kõigile pingutustele tuli ikkagi liiast asju ühes. Kuid pole vast hullu, katsun siis võimalust pidi neid minema küütida, enne kui uusi peale hakkab tulema.

Eile sain mobla soetatud ning trehvasin saama sellise, millega on väljamaale helistamine mõõdukalt mõistliku hinnaga. Ega see pea takistama teistel ka mulle vahel helistamast.

Ussisoo on mõõdukalt selja taha jäänud. Samas ikkagi hetkel ja teisel lööb liivapaber hingest läbi. See siiski omamoodi hea tunne, nii veider kui see ka pole.

Täna õhtul miski grill-chill üritus residentidega, usun, et seal toredaid inimesi kah ikka leidub. Nädala esimestel päevadel peetakse meile miskit sissejuhatavat kursust, kus ilmselt üritatakse anda kahe päevaga kätte kogu vajalik info järgmiseks kolmeks aastaks. Õnneks Imke (kolmanda aasta kardioresident) lubas mulle hiljem anda ka "päris" sissejuhatuse, ehk rääkida ära, kellega kuidas ja millal on vaja suhelda :)

Kardio osakonnas tundub olevat vägagi positiivne õhkkond, vähemalt paljud inimesed teistest osakondadest on nii väitnud. Hoiame pöialt, et see ka nii oleks.

Esmamulje liiklusest on hea - oletasin, et tee teisele poolele kolimine oleks karmim. Ja väike mõte kuklasagaras, et ehk toongi millaski ratta järele või hangin siit miskise kaherattalise. Time will show.

Maarja palvele vastu tulles üritangi mõne rea siia üles kritseldada.

Ilmselt hakkan enamasti kirjutama suuresti unise peaga, seega kirjavigu ja raskesti jälgitavaid lauseid tuleb hulgim. Täna näiteks olen sedapalju kutupiilu, et ei jõvva veel palju miskit kirjutada. Tahaks nimelt kirjutada, et kui tore oli kliinikurahva (vist ei tee kellelegi liiga, kui ütlen, et Maarja, Pireti ja Sigridi) korraldatud äraminemise pidu (12.06.10). Tahaks ehk lühidalt peatuda sellel kui palju mahtus rõõmsaid ja ka pisut kurvemaid hetki selle peo ning ärasõidu vahele (vingematest hetkedest näiteks kursa kokkutulek ning Tõrvas suitsusaunatamas käik). Tahaks pikemalt kirjutada kuulsusrikkast tripist läbi Euroopa, mis sai tegelikult alguse isegi varem kui Tallinnast sõitmahakkamine - sai nimelt korraks enne veel Soomest läbi põigatud. Soomes oli tore. Üksjagu ussisoinegi. Kohe väga ussisoine tegelikult. Kuid seal oli ka paljupalju kena/toredat/armast/meeldivat. Näiteks leidus Soomes järv, mis ühe nurga alt täpselt Koorküla Valgjärvena paistis. Ja siis muidugi tripp ise, mis algas Tallinnast autopesula järel teadasaamisega, et üks esituli on surnud (teenindusest läbi põigates, millele kulus muidugi kena kopsakas aega, sain teada, et ei ole pirn, on kseenoonblokk hoopis ning selle parandamiseks tahetaks mult pealt 10 KEEK-i ainuüksi tellitava jupi eest). Tahaks rääkida oma 33 tundi kestnud reisist, mille käigus napilt 3 tundi magada sai. Siis veel esimesi muljeid ainult udutulede väel pimedas UK-s sõitmisest. Oma Londoni landlordist ja ehk nii mõndagi veel.

Ja äkki ma tõesti trehvan kõigest sellest või siis ka järgnevast mõni kord siia midagi kribama. Eks näis. Nüüd aga magama.