Hõissaa pulmad

Mitte, et mul kuninglikust perekonnast sooja või külma oleks, aga aitäh vaba päeva eest ikkagi. Jõuan ehk pisut miskit kasulikku teha. Näiteks niitsin muru. Või õigemini lasin võsaniiduki sarnase riistaga suuremad varred siruli, et päris džungliks hoov kätte ei läheks. Nüüd ilmselt töö juurde, et pisut oma projekti kallal nokitseda. Sain ka just sel nädalal eetikakomisjonist kinnituse, et võin möllata küll.

Eelmisel nädalal oli puhkus. Võrratu selline. Mõmm ja Tiina siin ning käisime Lõuna-Inglismaal Ray'l ja Aline'l külas. Nädala sisse mahtus meeletult tegevusi - kanuu, süst, kaljuronimine, jalgsimatkamine, päevake Londonit, ookeanivaatega koopas ööbimine, pisut autoga kauneid paiku kaemas käimist, pisut napsu ja lihtsalt toredat olemist. Ilm oli kah sedapalju võrratu, et pidi kogu aeg päiksekreemi kasutama, muidu oleks ilmselt süsimusta suitsuga põlenud. Päikesekreem faktoriga 25 ja ikkagi selline päevitus peal, et vähe ei ole. Ilmselt olen hetkel töö juures üks tumedamaid tegelasi kartuliidusiniste residentide keskel. Aga mis seal ikka - selle puhkusega kogutud energivarudest peab jätkuma kuni Augusti alguseni, mil järgmine nädalake puhkust tulemas. Ja mis veelgi hullem - uuest nädalast alates olen taas sisehaigustes. Ja seda tervelt seitse nädalat järjepanu. Sinna sisse jääb veel 2 nädalavahetuse valvet kah. Pisut hirm on. Või selline vastikustunne unetuse ees. Või on see õige termin magamatus hoopis. Ah, mis seal ikka vinguda - lõuad pidada ja edasi teenida.

See nädal, olgugi, et lühike, olin kardioloogias. Tore on vahelduseks teha seda, mille pärast siia sai tuldudki. Üksjagu raske on vaid osakonnast teise hüpata, sest lähenemised on ikkagi üksjagu radikaalselt erinevad.

Vot selline lühiülevaade vahepeal toimunust. Nagu ilmselt märgata on olnud, olen viimasel ajal vähem kirjutama hakanud. Põhjuseid ilmselt mitu - pisut vähem uusi emotsioone, kuivõrd ikkagi suuresti juba sisse elatud; oluliselt vähem vaba aega (eriti sisehaigustes olles), kuna päevad kipuvad vägisi 13-15 tunnisteks kiskuma töö juures misjärel veel vaja lugeda kah (mida viimasel ajal pisut kasinalt kahjuks jõudnud teha).

Väike puhkus tulekul. Ja seda väga vajagi....

Heh, ühest küljest nagu, et alles see oli, kui sai Eestis käidud. Teisest küljest juba jupike aega läinud kah. Tunded siinse olemise suhtes on muutunud. Ei oska isegi täpselt öelda, kuidas. Ilmselt seetõttu, et pole väga mahti olnud mõelda, et kuidas läinud on. Kiiresti.

Mõneti olen juba ära harjunud selle tiheda tempoga. Samas - tore oleks, kui igapäevane paberitöö nii palju aega ei võtaks ja pisut rohkem jääks aega lugeda. Vahel tundub, et isegi tore oleks, kui üldse jääks aega lugeda. Eriti sellistel nädalatel nagu see oli. On ikka mõni päris ogar. Ei räägi siinkohal endast vaid OGst. No krt, kui kirjutan, et see-ja-teine oli väga tore patsient, siis mille kuradi pärast on vaja sõna 'väga' ära kustutada. Tahaks kohe näha seda teaduslikku artiklit, milles on ära toodud patsientide toreduse skaala ja seda mõjutavad tegurid. Aga noh, mõni kohe lihtsalt oskab akadeemiliselt onaneerida.

Samas on ikka toredat kah. Mis siis, et ma sellest hetkel väga rõõmu tunda ei oska, aga olen omamoodi veendunud, et on tore Vogt-Koyanagi-Harada-like sündroomi diagnoosida. Eino päriselt kah. Sest see tegelikult vägagi harva esinev asi. Ja mingi nipiga ei usuks, et oleks seda suutnud aasta tagasi välja nuputada. Ega praegugi see lihtsalt tulnud, kuid väga tore on, et on teised osakonnad, kellelt nõu küsida. See konkreetne sai lahenduse suuresti tänu dermatoloogiale. Kusjuures kõige suuremat probleemi antud haiguse puhul põhjustab silmahaigus. Ning kui arvestada, et meie majas oftalmoloogi polegi, siis on täitsa tore sellise asja kallal pusserdada. Kuid kui siis lõpuks tuleb selle kohta raport kirjutada, pole see sugugi enam naljakaski mitte.

Nüüd aga (kui homme oma viimased paberitöö otsad kokku suudan kraapida), hakkab puhkus. Terve nädal kohe. Tore, et sõberid võtavad vaevaks siiamaile tulla. Ja veelgi toredam, et nendega tükkis kuskile lõunainglismaale saab minna. Tegelikult üsna ükskõik kuhu. Ühest küljest seepärast, et nende sõberitega võibki minna ükskõik kuhu ja teisest küljest seetõttu, et kuhuiganes on vahelduseks parem pääseda, kui see pidev orav-rattas tüüpi elu Welham Green'i ja RVC vahel.

Positiivset veelgi - sain täna lõppeks oma katse paberid eetikakomisjoni ära saadetud. Ehk siis õnnestub seegi vanker peatselt korralikult veerema õlitada. Eks pisut kardan, et sisehaigustes olles see õlitamine väga ladusalt ei kulge, aga eks pressima peab. Sest mis siis, et aeg reaalajas tundub üksjagu venivat, tagasi vaadates läheb ikka kurjama kiiresti. Kui nii edasi läheb, siis saabki ehk varsti otsa.

Oma Elust tunnen pisut puudust. Heh, mis pisut. Õigupoolest pole teist ollagi. Hommikul rindele, õhtul (loe: peaaegu öösel) rindelt tagasi. Ei jõua sageli poodigi minna ja siis jätad külmkapi ukse irvakile, et vähemalt hallitust seina pealt kraapida oleks.

No nii hull ehk ikka ei ole, aga ega palju puudu kah jää.

Aga jah - nüüd nädalake puhkust, seejärel nädal kardioloogiat ning siis tagasi sisehaigustesse. Ja siis ühes jadas kuni juuni tagumise otsani välja. Kerge see olema ei saa, ma ütlen.

Varsti tuleks ka järgmiseks puhkuseks lennupiletid ehk ära osta. See ju juba augustis...

1/4

Hetkel kipuvad tööpäevad algama pool 7 ja lõppema napilt pisut enne keskööd, mistõttu väga nagu kirjutada ei jõua. Aga selle väikse vahemärkuse tahaks küll ära mainida, et veerand ajast on tänase päeva seisuga ära istutud. Heh, nii edasi läheb, siis polegi enam väga palju jäänud :P....