Arvuti välja lülitada!!!!

4 nädalat sisehaiguste osakonnas on olnud täiega tapvalt kohutavalt väsitav ja närvesööv. Heameel on tõdeda, et ladusin eile tööarvutile out-of-office message, et enne 8.11.10 ei plaani isegi meilikasti kiigata. Nüüd on asjad praktiliselt kokku pakitud ja asun teele lennuvälja suunas. Peatse kohtumiseni sõbrad! Loodan, et teiega veedetav nädal taastab energiavarud ning annab ajule sedapalju puhkust, et tagasi tulles uue hooga rahmeldama asuda.

Töötingimused

Nagu ilmselt mõnigi on aru saanud, veedan märkimisväärselt palju aega töö juures arvuti taga istudes. Vahepeal kasutan eesti keyboard layouti, kuid enamasti UK oma. See tekitab segadust, sest nii mõnigi klahv on vales kohas. Ilmselt on ka keelelises mõttes olukord küllaltki sarnane - mõned mõtted tulevad juba soravas inglise keeles, teised aga ei taha üldse korralikult liikuda. Huvitav, et eesti klaveriga kirjutan jupike maad kiiremini. Tuleb see siis valest klahvide asetusest või lonkavatest mõttekäikudest, kuid üks on ilmne - kui vaja töö juures ingliskeelset möla arvutisse ajada, siis tikub aeg-ajalt ikka mõte uitama minema. Juuresolev pilt on täpselt selline nagu minu kontoritoolilt paistab. Vikerkaar küll pole seal kogu aeg, kuid see-eest on vaateväli sageli kaunistatud kolme hobusega. Ning ükskord sõitis näiteks auruvedur paarikümne vaguniga mööda. Maantemüra pole. Linnulaul on. Kevadel ilmselt saab vägaväga kena olema.

Tali tuleb...

Täna hommikul oli -4 kraadi ning tore oli, et auto ukse sees oli jääkraabits. Uskumatu, aga tundub, et siingi riigis võib millaski tali tulla. Eile õhtul koju jõudes oli uskumatult mõnus karge ilm. Ilmselt kah mõningased miinuskraadid. Väga vahva oli hetkeks ukse taga peatuda ning kuulata kuidas külmunud lehed puudelt lahti murdusid ning vaikse kolksuga maha kukkusid. Tundub, et aeg on hakanud siin kiiremini liikuma.

Täna sain teada, et vanem kardioresident ei pääsenud eksamist läbi. Karm. Aga ehk õnnestub mul saada sellest innustust ning vihjeid, et tegutseda nii, et minuga sedamoodu ei juhtuks.

Siis sain täna teada ka, et minu teine eksam lükatigi edasi. Algselt pidi olema 2013 septembris, aga on hoopis 2014 aprillis. Rääkisin ka oma juhendajaga, et ilmselt tuleb juba aegsasti arvestada selle muutusega ning panna aegsasti plaan paika, et mida selle ülearuse 8 kuuga peale hakata. Eks näis. Sinna veel hetkeseisuga piiiikalt aega, kuid tõenäoliselt see aeg, nagu ennist ütsin, hakkab üha kiiremini kulgema. Homme näiteks saab täis 1/10 minu residentuurist. Ei oskagi öelda, kas seda on vähe või palju. Ilmselt täitsa üksjagu.

Mis puutub paberitöösse, siis vaatamata sellele, et seda on palju, on sellest tegelikult kasu kah. Kuivõrd enne kui discharge letter (kiri saatvale arstile) piisavalt heaks tunnistatakse, tuleb see tavaliselt vähemalt 1-3 korda juhendajale parandamiseks anda. Parandatakse-kommenteeritakse mitte üksnes meditsiinilisi vigu vaid ka keelelisi. Seega usun, et residentuuri tulemusena saab mu inglise keel väga kõva lihvi. Mis pole teps mitte paha ju tegelikult. Kuigi jah, parema meelega kulutaks osa paberitööks kuluvast ajast (ilmslet keskeltläbi 4-5 tundi päevas) lugemisele. Meditsiiniliselt oleks sellest ehk rohkem abi.

Vot sedamoodi siis tänaseks õhtuks. Nüüd vist võtan hetkeks kitarri kätte ja siis ära magama...

Jiiiihhaaa... ja seda mitmeti

1) Suutsin tänasega kõik eelmisest (st 8 päeva tagasi olnud) nädalavahetusest jäänud paberitööd sirgu ajada ja nüüd peaks asjad loodetavasti ka sisehaigustes pisut ladusamalt laabuma hakkama

2) sõber-kolleeg Jari on perega Londonis ja ehk õnnestub kolmapäeval trehvata ning üks õlu teha

3) sinilind jõudis just hetk tagasi kohale. Nüüd vaja lisatuled ära võtta (ei ole ju vaja siinsetele korravalvuritele liigselt silma torgata) ning saabki minna tasapisi Albioni avastama (kui vaid mahti ja ilma trehvab olema)

4) üle 100 päeva juba siin oldud ning nädala lõpuks saab 1/10 residentuurist läbi

5) 10 päeva pärast pääsen kodus käima (sõbrad, palun pange saunad sooja ja õlled külma)

Noh jah, ühel rindel puhub küll külm tuul, aga eks see vist olegi talve eripära...

Paberinärija

Üsna kiire on olnud, nagu tähelepanelik lugeja ehk on märganud. Eelmine nädal oli esimene sisehaiguste nädal. Millele järgnes kohe esimene nädalavahetuse valve. Ja siis kohe teine sisehaiguste nädal.

Esimene nädal oli täitsa tore ja põnev. Sain endoskoopida ühe koera bronhist nisupea välja. Ja teise koera bronhist lootsime kah võõrkeha leida, kuid seal oli vaid ühe kopsusagara põletik. Siis oli veel üks koer kellel oli neelus väga jube põletik, mis ilmselt saanud alguse kõrikaane traumast. Sellele panin PEG (percutaneous endoscopic gastrostomy) toru, et saaks toidu otse makku lükata. Mingeid patsiente oli veel, hetkel suue kiire järel ei tule lambist meeldegi.

Nädalavahetus oli märkimisväärselt kiire. Laupäeval tuli 2 ja pühapäeval 3 uut patsienti lisaks nendele kes juba eelnevalt statsis olid. Õnneks päris mitu statsis olnut ei vajanud olulist tegelemist, kuid tööd jätkus mõlemal päeval hilistesse õhtutundidesse.

Uus nädal algas hommikuse patsientide üleandmisega, mille käigus arutatakse kõik patsiendid läbi. Seal küsiti küsimusi, millele ma vastata ei osanud, mistõttu tundsin end üksjagu rumalana. Kuid nagu hiljem teistelt kuulsin, pidi see olemagi üsna tavaline, et algatuseks tehakse su enesetunne väga viletsaks, et siis oleksid motiveeritud lugema patsientide kohta hästi põhjalikult. No man'd ei tea, kas see ikka päris nii peaks toimima. Aga ega palju muud teha olegi kui olukorraga leppida. Lohutavalt tuli veel üks endoskoopiaprotseduur, kus sain aru et see kes mind juhendas, ei ole just suuremat asja pädev endoskoobikasutaja. Mitte, et ma nüüd ise just mingi megakunn oleks, kuid piisavalt selleks, et tunda väikest kahjurõõmu, et juhendaja ei suutnud kahte endoskoobinuppu (õhu-/veepump ja suktsioon) õieti kasutada, mistõttu tikkus vägisi koera magu nii täis pumpama, et anestesioloog oli mures, et koer hingata ei saa. Ilmselt oli see päris heaks kompensatsiooniks hommikuse rumalana tundmise eest.

Sel nädalal oli veel üks nisupea eemaldamine kopsust. Selle juures oli huvitav see, et olles patsiendi vastu võtnud, läksin koordineerisin kohe ära anesteesia, CT ja bronhoskoopia ajad ning olin valmis alustama. Läksin siis juhendaja jutule, uurimaks, et kas sobib nii. Juhendaja oli väga hämmingus ning uuris, et miks ma nii teen. Mina, et mida teen? Et siin majas tavaliselt sisehaigustes esimesel päeval võetakse patsient vastu ja tehakse ainult üht-teist, näiteks võetakse vered vms, ja protseduurid tehakse järgmisel päeval. Uurisin siis, et kas sellest on midagi halba, kui teeks nagu kohe ära või nii. Hämmingus nägu jätkus ning tuli miski selgitus, et jah, kardioloogias tõesti nii talitletakse (kardiopatsiendid saadetakse enamasti samal päeval koju), aga ... Mispeale lõin käega ja ütsin, et mul pole probleemi ning võin vabalt järgmisele päevale ümber orgunnida. Tegingi. Järgmisel päeval läks protseduur kenasti ning lootsin koera koju saata. Teen siis pabereid valmis ning annan need juhendajale näha, saades teada, et ikka väga halvasti kirjutatud. Kirjutan uuesti ja uuesti ning õhtu üha läheneb. Peaks nagu omanikule helistama, et kas saab koju või mitte. Siis lõpuks sain ikka omanikule mineva paberi hädapärast aktsepteeritavaks ja helistasin omanikule, et tuleks järele. Pidi jõudma umbes üheksaks. Jäin siis sinna teisi pabereid sepistama ja ootan ja ootan ja juba pool kümme. Lõpuks otsustan, et aitab. Lähen ja palun mõnel internil koera ära anda. Ja mis selgub - koer anti ära pool tundi tagasi. Ilma minu kauasepistet paberita. Kurat.

Ja nüüd pean veel mõnede eelmiste nädalate patsientide paberid valmis tegema, et uut nädalat puhtalt lehelt alustada. Pealegi peavad teoreetiliselt paberid olema tehtud 24 h peale patsiendi lahkumist, kuna siis läheb paberiprogrammis patsient automaatselt kinni. Saab paluda pikendust, kuid praegu on nädalavahetus ja see ilmselt ei õnnestu. Seega, mis muud, kui tööle tööle kurekesed.

Positiivse noodi pealt - 30 okt pääsen nädalakeseks kodumaile. Ja peale seda pole ma ligi kuu aega sisehaigustes vaid vist onkos ja kliinilises patoloogias.

Kirjutan kui jõuan...

... enne 11 õhtul koju või pean minema tööle mingiks hilisemaks hetkeks kui 7-pool8. Head ööd!

Faaakkk....

..... ja nüüd head ööd! (loe: nädalavahetus peaaegu selja taga, nüüd 6,5 tundi und ja uuesti rindele)

Nädal selja taga, nädalavahetus ees. Sedakorda teistsugune...

Nädal sisehaigustes oli täitsa tore. Saldoks üks bronhivõõrkeha, lobaarne pneumoonia (põhjus selgub ehk järgmisel nädalal), neutrofiilne kolangiit ja miskit veel. Hetkel aju töötab miinusmärgiga ning pean tüürima ära magama. Põhjus lihtne - olen nädalavahetuse valves. Hetkel on minu hingel üks suhteliselt terminaalne onko patsient, üks ballooniga laiendatud kopsustenoos (kelle omanikuks on mingi fafaa inimeste kardiokirurg), üks südamstimulaator, kaks kolangiiti (üks eelnimetatud minu patsient ja üks jupike hullemas seisus veel), veritsev maohaavand ning veel 5 patsienti, kelle kohta ma hetkel ei suuda meenutadagi, et mis neil õieti oli. Eks hommikul pean minema tunnikese varem ning need kõik patsiendid endale selgeks tegema ning neile päeva plaani kokku sepistama. Lisaks tuleb hommikul vähemalt 2 patsienti esmaabiosakonnast mulle üle, loodetavasti öösel oluliselt emergentse (vähemalt selliseid, keda mulle edasi antaks, juurde ei teki).

Aju krussis olemise peamine põhjus on õhtune üleandmine, mille käigus kõigist eelnimetatud patsientidest anti väga infotihe ülevaade umbes 45 minutiga. Ja teoreetiliselt peaksin suutma hetkel nendest samasugust ülevaadet anda. Juhe on sedapalju koos, et ei suuda mõelda veel inglise ega enam eesti keeles (no lugege neid lauseid ja üritage aru saada :P). Seega tsaupakaa, nüüd magama. Vaja kuidagimoodi esmaspäevani ühes tükis välja venitada. Prrrr. Ning nüüd mõistan palju paremini, mida minu internid võisid tunda esimestel töökuudel. Karmavõlg, ma ütlen...

Lühiinfo sisehaigustest

Nii - teine päev sisehaigustes selja taga, täna ka esimesed isiklikud patsiendid. Ning kohe algatuseks (ootuspäraselt?) põnevad keissid. Üks bronhiaalvõõrkeha, millest sai tehtud võrratu CT uuring ning mida homme hakkan endoskoobiga välja koukima ning teine koer, kellel ilmselt peensoole seinas kasvaja. Selle orgunnisin edasi kirurgiasse, eks paistab, mis nad sealt välja lõikavad.

Paberitööd on üksjagu, aga tundub, et sisehaigustes on aktiivne juhendamine parem kui kardios. Või siis aitab kaasa ka see, et tasapisi hakkan juba siinse süsteemiga ära harjuma ning ka kõigist kohalikest murretest vaikselt aru saama. Ning tasahilju hakkab tagasi tulema ka vahepeal oluliselt vähemaks kadunud veterinaarne enesekindlus. Ja tudengitestki on seetõttu oluliselt rohkem abi. Ning ise saan seetõttu ka teistele rohkem nõu anda. Ja üleüldse tundub laabuvat.

Tean, et see tunne saab nädalavahetusel siiski üksjagu muserdatud, kuna tuleval nädalavahetusel olen valves. Ning päris kindlalt ei oska oodata, et mida kõike see endaga kaasa toob. Pisut hirmutasid ka teise aasta siseresidendid, et mu nädalavahetuse senior clinician ei ole ehk kõige tõhusam. Aga... ei ole hullu :)

Õppenädal selja taga

Huh, ei oskagi öelda, mis tundeid see tekitas. Segaseid ilmselt. Lugeda läbi terve kuhi artikleid, mis kõik räägivad samast teemast pisut erinevates noodivõtmetes, vahel üksteist takka kiites, vahel maha laites. Nädalaga igatahes silmad krõllis ja juhe korralikult puntrasse aetud.

Uuel nädalal algab uus elu. Sisehaiguste elu. Ja seda kohe sellistes kvantides, et anna olla. Nimelt on kohe esimese nädala lõpus nädalavahetuse valve. Saab huvitav olema. Huvitav ses mõttes, et saan näha, kas kõik need õudukad peavad paika või saab tegelikult sellega ilma väga hullu vaevata toime. Ootusärevuseks vist nimetavad.

Kuid positiivsete nootide poolelt - homme lähen kiikan, kas äkki saab siingi riigis pisut jätkata kooris liirilõõritamist; kui hästi läheb, siis pühapäeval alustab mu suur sinine objekt siiapoole rändamist; esmaspäeval saan ehk auto tule lõpuks korda tehtud (viimaseid paari nädalat ei aja remonditöökoja kraesse, lihtsalt pole endal olnud jaksu sellega tegeleda); ning 30ndal saab ehk korraks kodumaalegi lennatud. Nii et pisut positiivset kah selles olematus töövälises ajanatukeses. Sõbrad, pange siis õlled külma, varuge musta leiba ning heeringat!