Rahulik brexitieelne elu

Üleeile (valvepäev): hommikul 2 h kitarri, siis müüsin oma raamaturiiuli maha, seejärel lennuväljale, seal kohe lennata ei saanud, sest võistlustel osalevad umbes 100 lennukit pidid enne startima. Kuid siis tuli töölt kõne, et vaja üks süda ultrada. Ega’s midagi - sipsti tööle ja tagasi. Selleks ajaks võistlused ära startinud ja sain üsna kohe õhku. Eesmärk teha oma kolm puuduvat starti. Eesmärk täidetud, uus kõne töölt - vaja üks kass ultrada. Kuna pidin saama peainstruktorilt peotäie allkirju, et saaksin oma euroopa piloodipaberite taotluse ära saata, aga tollel võistluste tõttu kiire, siis jätsin oma paberikuhja talle kontorisse. Tagasi tööle, kass ultratud ja koju. Eile (ikka valves) - hommikul üles, tunnike kitarri, seejärel ECVIMI eksami küsimusi sepistama (tähtaeg eile öö). Lõunaks tööjuure rahvaga lõunastama. Siis tagasi koju. Nii kui parklasse sisse keerasin, töölt kõne - vaja üks kass ultrada. Tagasi tööle, kass sipsti ultratud ja tagasi koju. Seejärel müüsin maha oma kontoritooli ja jätkasin eksamiküsimuste sepistamist. 10ks õhtul kõik kenasti tehtud, pisut telekat ja seejärel lohistasin oma magama jäänud kere sohvalt voodisse. Täna endiselt valves (meil siin riiklik vaba päev). Aga kõik asjad, mis tähtaegadega seotud, on nüüd kenasti tehtud ja võin asuda oma kojusõidulogistikat välja sepistama. Mitte, et see üleöö tehtud saaks, aga vähemalt pole muid stressoreid kaelas. Ahjaa, muidugi veel 5-9 September ECVIMi kongress Rotterdamis, mille ajal veel sai kogemata lubatud ühele sealsele kolleegile üks kass ära ultrada (paarsada km Rotterdamist). Ja siis veel 16-18 September ühe artikli kirjutamiskoosolek kuskil lõuna-Prantsusmaal. Ega siin väga muud nagu juhtumas polegi. Ilm kah na sügisene. Ahjaa, kui hästi läheb siis järgmisel NV-l lubab ilusamat ilma, siis võiks veel üritada oma 50km lend ära teha. Mitte, et mul seda euroopa paberite jaoks vaja oleks, aga lihtsalt tore oleks ‘Silver’ nõuete (mul praegu pronks - Silver eeldab lisaks 5h lendu [tehtud], 1km kõrguse kogumist [tehtud] ning 50 km teisele lennuväljale maandumisega lendu) norm ära täita. Lihtsalt selleks, et lõbus oleks ja sellest ka mingi jälg paberile jääks. No ja kui NV veel pisut aega ja ilma üle jääb, siis võiks ju ka veel paar õhuakrobaatika lendu juurde võtta. Et saaks see asi kah ära proovitud või nii. Sest ega siit ära tulles enam niipea (enne kevadet) ilmselt lennata saa ja isegi kui Eestis õnnestub lendama hakata, siis võimalused paljusid asju teha ilmselt jupike kasinamad. 

Eestisse tagasi jõudes hakkab pisut rahulikum elu ilmselt. Üksnes euroopa eestlaste koori laager oktoobri lõpus Saksamaal ning EBVS (European Board of Veterinary Specialisation) koosolek Novembri esimesel nädalal Roomas. Ja novembri lõpus nädal õppetööd EPAs. Siis õnneks enam palju mingeid kohustusi pole ja tulevadki kohe jõulud 🙂

Kuidas Sul läheb :p

Vahelduseks ei räägi tööst (mitte, et ma siin viimasel ajal üldse millestki eriti oleks rääkinud, aga olla peale)

Täna hoidsin sellist looma http://www.airport-data.com/aircraft/G-DFEB.html , mis minu ja langevarjuga kokku umbes 350 kg kaalub, 5 tundi järjest õhus. Lisaks lihtsalt õhus püsimisele suurendasin ka kõrgust 1 km võrra. Mõlemad need arvud (5 h ja 1 km) peavad veel ametlikult kinnitust saama, on väike oht, et tulin natuke enne 5 h alla ja päris 1 km kõrgust ei suurendanud. Ah, et miks selline täpsus oluline?

Ma olen hetkel oma lennukarjääriga nii kaugel, et peaaegu on esimene ametlik litsents (siin riigis kutsutakse seda pronksiks, ja selle peaks ka Euroopa litsentsiks saama ümber vormistada) peaaegu käes. Veel on vaja teha 2 osa teooriaeksamist - ühe (lennundusseadusandlus) kukkusin läbi ja teist (navigatsioon) ei saanud teha, kuna mul polnud kaarti tol hetkel kaasas. Ega ma ehk toda ühte osa poleks läbi kukkunudki, kui poleks ette valmistamata eksamile läinud. Lihtsalt mõned kuud tagasi ühel kenal päeval hakkas ootamatult vihma sadama ja peainstruktorilt küsides, et mida see kirjalik eksam endast kujutab, sattusin hoopis endalegi ootamatult eksamit teha proovima. Olles oma elus nii mõnegi eksami teinud, mulle tegelikult ei meeldi toorelt peale lennata. Aga nii läks. Eks siis teen need kaks osa millaski kui siin ükskord see kuumalaine otsa saab ja lendamiseks sobimatut ilma taas tekib.

Aga tagasi tänasesse päeva. Need 5h ja 1km tõus on järgmise taseme (hõbe) osad. Järgmist taset vist mul otseselt Euroopa lubadega seoses vaja ei ole, aga noh, võib ju teha, kui korrast võimalus on ja ilm kah na ilus. Mis ma ikka niisama seal taevas ringi uitan, ikka võib midagi asjalikku kah teha. Hõbedal on kokku kolm osa - lisaks nendele kahele, mis loodetavasti nüüd juba tehtud, tuleb veel lennata üks 50 km lend punktist A punkti B. Aga seda meiesuguseid algajaid enne tegema ei lasta, kui suurem osa piirkonna põldudest on viljast vabastatud. Et noh, kui peaks õhk otsa saama ja ei õnnestu enam taevas püsida kuid koju kah enam ei jõua, siis oleks vähemalt kuhu maanduda. Kõrrepõldu (olgu siis vili või hein) saab maanduda küll ja ise jääb suure tõenäosusega üsna terveks, aga lennuk seevastu saab pigem mõõdukalt kannatada. Nii et ehk õnnestub sel hooajla veel hõbe kah ära teha :)

Ja lisatud pildil on näha mu mõtetu tiirutamine nii kaardil kui ka kõrguse ja kiiruse graafikud.

Vot nii läks see kaunis laupäev õhtusse.

T:Joff

Kiri koju

See tunne

Kui oled olnud kateetrilaboris pea neli tundi tinapõlle ja opivarustuse sisse mähituna dehüdreerunuks higistanud

Olles pea nutma või ropendama hakanud, kuna arterioosjuha kateteriseerimine peaaegu nagu õnnestub, aga midagi on väga valesti ja oled veendunud, et miski on täiesti valesti ja ei suuda kuidagi aru saada, mis nimelt.

Kui kujutav diagnostik on interpreteerinud su fluoroskoobipilti nii rumalasti (olgugi, et sul endal pole paremat seletust, aga tead, et DI seletus on sisuliselt anatoomiliselt võimatu), et saad aru, et olgugi, et sa ei oska parema seletusega lagedale tulla, pole sa päris rumal, sest suudad alternatiivse seletuse rumaluse lihtsa vaevaga ära tõestada nii, et DI-gi sellega nõustub. 

Olles omaarust kateteriseerinud täiesti õiget struktuuri, olgugi, et miski kohe üldse ei klapi.

Olles kasutanud ära 75% maksimaalsest lubatud kontrastainekogusest ning saanud tulemuseks sisuliselt mitte ühtegi diagnostilises kvaliteedis fluoroskoopia-klippi, samas teades, et protseduuri lõpus pead veel umbes 30% kasutama, ületades sellega lubatavat kogust ja riskides neerupuudulikkusega. 

Olles kutsunud parema (st teise kardioloogi) puudumisel kohale kirurgi, et saada kellelegigi peal peegeldada oma utoopilisi teooriaid selle kohta, et miks sul kohe kuidagi ei õnnestu saavutada seda mida sa üritad.

Olles tulnud välja nii ebamäärase ja sisuliselt utoopilise seletusega, et kujutav diagnostik ütleb et see ei ole loogiline ja kirurg lihtsalt ei saa aru mida sa täpselt öelda tahad sest su seletus on sisuliselt peaaegu ebaloogiline.

Olles jõudnud oma seletuse käigus analoogiani, mis hõlmab teooria ilmestamiseks selgitust kahest paarist pükstest mis on üksteise peale tõmmates jalga pandud (ja selle analoogiaga isegi suutnud ennast kirurgile pisut usutavamaks rääkida).

Olles seletuse käigus suutnud endale tekitada tunde, et äkki nagu kuskil kuklasagaras on mingi hägune kuma mingist artiklist, mida oled ehk kunagi lugenud, kus vist nagu olla olnud kirjeldatud mingeid paari-kolme keissi, millel äkki isegi olla olnud mingi sarnasus sinu keissiga.

Olles jõudnud järeldusele, et ehk isegi see eelmine mõte-mälestus on lihtsalt soovmõtlemine.

Olles jõudnud otsusele, et protseduur tuleb tunnistada ebaõnnestunuks ja loobuda.

Olles tusasena tunnistanud endale kaotust ja kaotanud igasuguse enesekindluse tulevikus sedalaadi asju ilma teise kardioloogita teha.

Olles omanikule helistanud ja rääkinud ära nii head (koer elus) kui halvad (protseduur sisuliselt ebaõnnestus) uudised. 

Ning siis tuhlates läbi internetiavaruste, otsides paaniliselt seda artiklit, mille kohta sul oli õhkõrn kõhutunne, et oled midagi sellist lugenud. Peale pikki otsinguid pea käega löönud sest ei leia. 

Ja siis leiad artikli üles. Ja see kirjeldab 8 sarnast juhtumit. Millest ühe kohta on ka pilt. Mis on täpselt selline nagu kateetriotsaga, kasutades verd tindina, olid kirurgi jaoks opisaalis opilinale joonistanud. Nagu kopipeist!

Ja ühtäkki saad aru, et sa olid teinud kõik absoluutselt ideaalselt õigesti ning selle patoloogia korral polegi võimalik kateteriseerimist teostada ja tuleb protseduur pooleli jätta. 

Ning vaatamata kogu suurele lootuse  ja eneseusu kaotamisele saad aru, et tegelikult on polegi need õppimise aastad ehk päris maha visatud. Ning et seda konkreetset artiklit olid lugenud (põgusalt, kuna sellise keisseeria põhjal nagunii eksamiks keegi küsimust ei tee!) kaks korda - esimesel korral eksamile minnes ja teisel korral eksamile minnes. 

Selline emotsionaalne päev mul täna. Kuidas Sul läheb 🙂? 

PS: tavaliselt on mul ikka üsna tavalised päevad ja koduigatsus ja värgid. 

Kiire puhkus aka pikendatud nädalavahetus kodus

On äärmiselt heameel, et üks lennufirma on lõpuks aru saanud, et tuleb lennata siis, kui inimestel seda vaja on, mitte siis kui mõni lennuk juhtub parajasti ripakil olema. Nii on Finnairi lennuajad kursil London-Tartu täiesti suurepärased - ümberistumisega Helsinkis on summaarne lennuaeg neli ja pool tundi. Ning jõudes Tartusse umbes viieks õhtul, saab suurepäraselt õhtuga veel midagi ette võtta. Ning sisuliselt sama kehtib tagasilennu kohta - start 12.20 Tartust ja juba neljaks õhtul oled Londonis. Suurepärane! Pisikene ebamugavus on HEL-TAY ja TAY-HEL lennu hilinemine. Kodu suunas on lihtsalt tüütu, et peab Helsinkis jõude istuma ning tagasisuunal on pisut ärevaks tegev, et kas ikka jõuab teisele lennule. Kuigi, kui isegi ei jõuaks, ka siis ei oleks maailmalõpp - tuleks lihtsalt juua mõni hirmkallis lennujaamaõlu ja mõnele õhtusemale lennule vast ikka pannakse.

Koduskäik oli ootuspäraselt tore - vanemad, sõbrad, saunad jms. Ning sellise nelja ööbimisega nädalavahetuse puhul jõuab sobivalt teha jadastatud kiirvisiite. 

Väike toiduelamus kah sekka - sai esmaspäeval põigatud Tallinna, et teha Rannoga kiire lõuna. Ja vahepeal on hotell Tallinna lähistele kerkinud mitmeid uusi söögikohti, mis vähemalt väljast näevad välja mõõdukalt paljulubavad. Ühes sellises siis söömas käisimegi. Kohal nimeks Pööbel. Sisekujundus nimele vastavalt lihtsakoeline, isegi peldikuseinad preventiivselt tekste vildikaga täis kirjutatud. Hinnad paistsid mulle (arvestades Inglismaa hindasid) täitsa vastuvõetavad - polnud vist ühtegi praadi mille hind oleks olnud kahekohaline. Ranno kinnitusel pidada need hinnad ka Tallinna tavalistest hindadest jupikene maad soodsamad olema. Aga mis kõige olulisem söögikoha juures on ikkagi söök. Kuna inglismaal oleme Fabioga harjunud söögikohtade võrdlusobjektina kasutama hamburgereid (ilmselgelt sellise harjumuse algupära viib lugeja tagasi meie residentuuriaegadesse, mil tulenevalt orjatöö eripärast ei ole ei aega ootamaks hirmpikalt valmivaid udupeeneid roogi ega ammugi mitte raha, et lubada endale kalleid ja mitmekäigulisi), siis sai ka selles kohas burgeri kasuks otsustada. Õigemini peamiseks ajendiks oli asjaolu, et tegu oli rukkileivaburgeriga, mille lihalise etteaste eest oli vastutav veis. Ja ma ei pidanud pettuma. Tegu oli KõÕIGE. PAREMA. BURGERIGA. EVER! Lihakraam oli medium-rare, roosatades burksi keskel kaunisti. Ja lisaks suitsune maitse (ei tea kas kastest või lihast, aga vahet pole). Ja ma usun, et tuginedes aastatepikkusele burksivõrdluskogemusele, võib neid sõnu pea pimesi uskuda. Seega väike palve - kui juhtute nüüd suud vesistades otsustama, et lähete testite kah, siis visake palun alla kommentaar, et kas nõustute. Sest lõpeks pole ju sõna 'Cuisine' Inglise keelest pärit, mistõttu võibolla olen lihtsalt vales riigis toitu testinud ja sellest tulenevalt mistahes vähedegi rõõmsam burks võidab.

Vabandan, et juhtisin kalli lugeja tähelepanu sisulisematelt teemadelt kõrvale ning raiskasin tema väärtuslikku aega sellise teemasse mittepuutuva kulinaarse etüüdiga. Tagasi olulisse - Eestis on ikka maru ilus. Eks see on ammu teada, et ilu märkamiseks on otstarbekas sellest veidi eemal olla, tekitamaks piisav kontrast. No näiteks metsad. Innglased on oma metsad kõik maha raiunud ja kas omal ajal laevadeks teinud või siis suure tulekahju käigus Londoni linnas ära põletanud. Ja siis ongi kena lennukiga Soome või Eesti kohal lennata. Lausa suurepärane on see tumeroheline maastik. Ning siis muidugi Tartu. Kaunis nagu alati ning aina kaunimaks läheb. Praegu näiteks tundub, et lennujaamast Võru tee peale sõitmisest saab õige lähemas tulevikus selline asjalik 'nagu väljamaal' tee. Ehk see aitab elavdada inimeste tulekut Tartusse. Ja need konservatiivid, kes on veendunud, et võõrad tuleb ikka jäägitult eemal hoida ja kõige parem oleks ikka peeruvalgel raamatukogus gooti tähti veerida, võivad edukalt oma arvamusele truuks jääda. Mina arvan paraku, et Tartu (ehk siis Eesti teaduse ja kultuuri) arenguks on vaja a kõik eeldused selleks, et Tartusse oleks lihtne tulla. Ja sealt minna. Ehk siis käia kogemusi omandamas ja vahetamas. Et see pisike konnatiik väga tihedalt lemleid täis ei kasvaks. Minagi näiteks tulen järgmisel korral Tartusse, et anda nädala jagu loenguid. Puht pragmaatiliselt võttes pole seda vist väga kellelgi vaja - tudengid peavad välja kannatama 40 tundi loengumaratoni (ja karta on, et loengus isegi kaasa mõtlema); mina pean need loengud ette valmistama (ja ette kandma), halval juhul teised õppejõud kannatavad kaudselt seeläbi, et loodan tudengitesse istutada pisut küssimuste esitamise ja aktiivse kaasamõtlemise seemneid (mis võib ju teinekord põhjustada lektorile mõningast ebamugavust, olgem ausad). Mul oleks endalgi kindlasti llihtsam mitte võtta oma töö juurest palgata puhkust selleks, et minna loenguid andma (tore, et mu prraegune tööandja on mõistev ja vastutulev ning annab mulle seda puhkust - talgi oleks ilmselt lihtsam pidada mind rakenduses teenimaks talle mammonat). Aga mine tea, on's see misjoonitunne, võla tasumine oma Alma Materile, lihtsalt väike eggotripp või kasvõi võimalus põigata koju sõpradele tere ütlema. Igatahes ootan juba seda reisu, piletidki ära võetud (viiteks neile kolleegidele, kes meeleldi teeksid ühe napsu - mu lend jõuab Tartusse täpselt kaks tundi enne konverentsibanketti, seega seal kohtume!)

Vot selline väike mõttemõlgutus sai siin HEL-LHR lennul valmis sepistatud. Aga nüüd sukeldun tagasi kardioloogia-artikleid lugema: eksamini on jäänud vähem kui seitse kuud. 

PS: vabandan kalli lugeja ees kui tekstis oli kirjavigu - lennukis mikroskoopilise klaveriga kirjutades tuleb seda ikka ette.

Esimene kuu...

... Selja taga. Ja tunne on igati täitsa tore. Töises mõttes vähemalt. Olen saanud juba programmide ja masinate ja töökorralduse ja muu sellise värgi osas süsteemid kenasti selgeks ja tehniliselt laabub asi sujuvalt. Töö sisulise poole pealt ei saa kah kurta - on nii selliseid pooltavalisi kui ka äärmiselt veidraid patsiente. Nagu Andrew ütles, näeb siin sageli selliseid veidraid asju, mida residentuuri ajal ei kohanud. Mingit loogilist seletust sellele ei ole. Võimalik, et lihtsalt natuke suurem edasisaatvate arstide ring ning seetõttu tuleb selliseid patsiente, kes ei ole 'puhtad' kardiopatsiendid vaid kombinatsioon kardio-sise-neuro. Või siis ei osanud residentuuri ajal asju piisavalt ebatüüpilisteks pidada. Või siis asjaolu, et juhendaja vaatas üle õla, muutis asjad palju selgemaks ja tüüpilisemaks. Mine tea. 

Siinse kliiniku arstid on meeldivalt pädevad. Aga õnneks mitte mingid utoopilised üüberinimesed (nagu ma pisut enne siiatulekut kartsin). On neilgi oma teadmistes augukesi ning hõredamaid kohtasid. Ja see annab võimaluse üksteiselt nõu küsida ja patsientide üle aru pidada. Ja nii me kõik õpime ja saame paremateks. Tore!

Edasisaatvate arstide tase siin on.... varieeruv. On neid, kes teavad üksjagu ja jagavad matsu täitsa kenasti. Aga suur hulk on ikka selliseid... teistsuguseid. Pean siinkohal kiidusõnu ütlema Eesti arstide kohta (vähemalt nende kohta, kellega läbi ühiste patsientide kokku puutusin)!

Olen nüüd lõpuks ka oma korterisse sisse kolinud. Asukoht on väga mõnus - kesklinna 5 min jalutamist, töö juurde 10-12 min autosõitu - praktiliselt nagu Tartus, üksnes jõgi on tsipakese kaugemal. Aga näiteks jooksma on siin kah lihtne minna ja täitsa toredaid trajektoore võtta. 

Winchester, sedapalju kui ma olen jõudnud temaga tutvuda, on kah täitsa ok. Selline vana ja vaatamisväärne. Mulle pole inglise arhitektuur seni erilist muljet kunagi jätnud (kogu see punakaspruuni tellika kuhi), aga Winchester oma vanaduses on ikka jupike parem. Kui kuskil olla, siis siin on täitsa nitsivuu. Olen siin ümbruses kah pisut ringi sõitnud ja esmamulje on selline, et vanakooli külad on rahuldavalt kenad, aga uuemad kohad on ikka sellist üheülbalist tellikat täis. 

Tööga seoses veel mõned mõttekillud:

Andrew läheb aasta lõpus minema. Seega tuleb tast erialaselt välja pigistada mis pigistada annab. Kõik eksamist läbi saamise nimel :)

Asemele tuleb Valentina Palermo, kellega reaalselt olen kolm-neli korda kokku puutunud (nendest kaks eksamit tehes ja ülejäänud kuskil kongressidel). Aga samas oli ta minu ARVC-artikli teine autor. Selline pisikene ongi see veterinaarkardioloogia maailm. Igatahes vast kasu sellestki - temaga oleme erialases mõttes täpselt sama joone peal - mõlemad kukkusime erialaeksamist mullu läbi ja mõlemad hakkame seda uuel aastal uuesti tegema. Seega ehk kasu ka eksamiks valmistumise perioodil. 

Töö juures meeldib mulle see kuidas emergentsisid käsitledtakse - kui mingi patsient on erakorralisena tulemas, siis enne veendutakse, et kõik vajalikud ressursid - nii arstid, nursed, ruumid, seadmed ja kasvõi kennel patsiendi jaoks oleks olemas. Ja kui miski on puudu ja ei õnnestu mingi vangerdusega ka vajalikke ressursse tekitada, siis lihtsalt ei võeta vastu ja kogu lugu. Kõlab esmapilgul karmilt, aga tegelikult ikka väga palju parem kui ühes kliinikus, kus enne siiatulekut töötasin - seal lihtsalt topiti selline patsient jõuga ooteruumi ja siis loodeti, et ehk kuidagi keegi ikka olukorra lahendab: tulemuseks rahulolematu klient, stressis töötajad, ja halvimal juhul meditsiiniliselt halvasti käsitletud patsient. 

Vot sellised mõned mõttekillud siin esimese kuuga kogunenud. Praegu olen tegemas nädalavahetuse valvet ja õnneks on olnud vaikne. Vaikne on hea. Siis ei pea ma isegi tingimata kliinikusse minema. Kui midagi on tulemas, siis helistatakse mind kohale. Sel nädalavahetusel polnud põhjust sinna minna. Sain pisut kodu sisustamisega tegeleda. Nüüd on kodu vähemalt sellises korras, et kui hakkan täie rauaga õppimisele rõhuma, siis on kõik tingimused selleks olemas. See saab toimuma septembri alguses. Siis pole enam vaba aja sisustamisega mingit muret - kõik olemasoleva panen õppimisele. Nii lihtne see ongi. Ahjaa, paar loengut vajavad kah ette valmistamist. Aga eks see ole kah õppimise erivorm. 

Kirjutamiseni!

Esimene nädal...

… esimene nädal läks väga rahulikult. Paar päeva health and safety’t, siis kohanemine kliiniku tarkvara, seadmete jms-ga. Ning nädala tagumine ots oli äärmiselt vaikne. Kohe väga vaikne. Tegin vast 3-4 ehhot, teine kardioloog (Andrew) umbes sama palju. Kõik majasisesed konsultatsioonid, mis tähendab, et paberitööd väga palju pole ning klientidega eriti suhtlema ei pea.

Ega ma väga hullusti pahandanudki, et algatuseks selline vaikne nädal oli. Sain Andrewga lobiseda nii kardioloogiast, kliinikust üldisemalt ning mis ehk minu mätta otsast kaedes kõige olulisem – eksamist ja selleks valmistumisest. Selles noodivõtmes sisustasin ka enda ülejäänud vabasid hetki töö juures – lahendasin EKG-sid.

See nädal on alanud päris reipalt. Tänane päev oli väidetavalt kardio osakonna üks tihedamaid (ja finantsiliselt efektiivsemaid) päevi läbi ajaloo. Vähemalt viimase paari aasta ajaloo. Aga samas ei olnud üldse hullu – päeva lõpus Andrew ja Adam’iga (kardio abiline) jõudsime ühisele järeldusele, et see oli selline ‘good-busy’ päev. Kõik laabus väga ladusalt, hetkekski ei pidanud seisma jääma, üksteise taha ei takerdunud, kõik patsiendid ilusasti elusana kliinikust välja saadetud ning paberitöögi peaaegu tööpäeva lõpuks valmis (no mul läks küll tund-poolteist üle ebamäärase ‘ametliku’ tööpäeva lõpu). Samuti orienteerun juba enam-vähem paberimajanduses ja programmiski. Lahe!

Täna oli mul üks ‘oma’ patsient – 5 k. mops kõrvalkahinaga vasakul südamebaasil. Loomulikult lootsime-unistasime, et oleks kopsustenoos ja seega saaks potentsiaalselt kateteriseerida. Aga paraku osutus aordistenoosiks. Ja nii patsiendi kui minu õnneks kergeks-kuni-mõõdukaks, ehk siis teisisõnu selliseks, millega ei ole vaja midagi ette võtta peale aasta pärast uuesti kontrollimise. No ehk tuleb neid kateteriseerimiskõlbulikke asju kah varsti J

Lisaks oli üks erakorralisena tulnud DdB, kellel peamine kaebus paar päeva kestnud tugev jõuetus ja ebaregulaarne rütm. Jällegi lootsime-unistasime, et oleks kodade fibrillatsioon ilma süstoolse talitlushäireta. Et saaks defibrilleerida või nii. Aga paraku ka seekord meie lootused läksid luhta ning oli ikkagi süstoolne talitlushäire ja vägagi hull selline. Seega defibrilleerimine ei tule kõne allagi. Sedakorda koerast kah kahju, sest ega sellises seisus prognoos mingi eriti lilleline (kui just nelgid välja arvata) ei ole.

Lisaks oleme sel nädalal Holterinduse ajanud megakuumaks. Kaks aparaati meil on ning nädala algusest alates oleme juba 5 Holterit teinud. Mis sisuliselt tähendab, et masinad on olnud looma küljes rohkem kui küljest ära. Ka see pidavat olema kohalik rekord. Aga jah, eks järgmine nädal saab olema huvitav, kui kõiki neid Holtereid vaja raporteerima hakata.

Üldse on olnud sellised meeldivalt kummalised keisid. Näiteks dobermann kellel oli ilmselt DCM, aga väikse vimkaga; lisaks ka SVT. Nimelt paaril korral oli fraktsionaalne lühenemine umbes 25% (ja vatsakese sein tundus subjektiivselt pisut paksem olema kui ootaks ühelt DCM dobberilt). Selline FS, isegi üksnes üksikute pikema diastoolse pausiga südamelöökide korral, oleks üsna sobimatu DCM dobberile. Hmmmmmm.... äkki on siiski tegu tahhükardiomüopaatiaga... Ootan põnevusega Holterivastust.

Teisipäeval oli mul ka esimene õhtuvalve. Õnneks täiesti vaikne. Selle vastu ei oleks mul tulevikuski midagi, kui õhtu ja nädalavahetuse valved täiesti vaiksed oleksid. Aga vaevalt, et sellist luksust alati õnnestub saada.

Vot selline pisike vaheraport siis sedakorda.

Esimene tööpäev...

... kulges peaasjalikult igasuguste Health and Safety materjalide lugemise, täitmise ja allkirjastamisega. Selle nädala tegevusplaaniks on eeskätt kohaliku arvutisüsteemiga tutvuse loomine ning tegevusse sisse elamine. Ilmselt hakkan ka in-house konsultatsioone andma ja ehhosid tegema.
Miniraporti lõpp.