Kallis raadiolugeja on ilmselt juba hakanud kahtlema lainete levikus ning asunud järgima näiteks eurohittraadiot. Aga nii hull see asi kah pole. Katsun siis siinkohal paar rida ekraanile laduda, et poleks vaja kuuulda, et viimati kirjutasin pea kaks kuud tagasi.
Mis siis vahepeal juhtunud? Sisehaigused olid. Ja see oli tõepoolest karm. Sisuliselt kogu see periood (mida jagus kokku 12 nädalat - tõsi küll, vahepeal oli nädal kardioloogiat ja nädal puhkust, kuid ilma selleta vist polekski ellu jäänud) 15-18 tunniseid tööpäevi sai murtud. Ja mitte, et töölt oleks ära läinud selle pärast, et kõik asjad tehtud said, vaid pigem selle pärast, et lihtsalt enam ei jõudnud ning teadmine kohekohe algavast uuest päevast sundiski lõpetama.
Sisehaigustes olime kolmekesi - kaks esimese aasta siseresidenti ja mina. Ja tegime ära kogu selle töö, mis tavaliselt kuue inimese peale jaguneb. Eriti karmid olid need kaks nädalat, mil OG juhendajaks. Ilmselgelt korrektset inglise kirjakeelt sai lihvitud kõvasti, ja meditsiiniliseltki üksjagu teadmisi juurde nopitud. Aga kui ikka ühe raporti valmis kirjutamine võtab kolm redaktsiooni ja summa summaarum 6-8 tundi, siis pole asi enam naljakaski mitte. Eriti, kui on suur tõenäosus, et enamus edasisaatvatest arstidest vaevalt jõuab seda 5-8 leheküljelist üllitist läbi lugeda oma kiire tööpäeva raames.
Kuid eks sai ka mitmesuguseid uusi asju tehtud. Näiteks luuüdi proove võetud. Või uusi ja huvitavaid haigusi nähtud. Näiteks mitmesugust immuunvahenduslikku kammaijaad. Hetkel ilma keissloogi vaatamata ei tule päris meeldegi kohe, mida kõike nägintegin, aga tunne on selline, et ikka päris palju asju, millega varem kokku puutunud polnud, sai ära nähtudtehtud.
Peale seda suurt vaimset kihutamist suutsin endale teha ühe väikse preemiareisi ning käisime kaguinglismaal tsiklitega vuramas. Üks semu koorist ning kaks tema kolleegi - üks britt ja üks lätlane. Heh, ei hakka siinkohal pikemalt peatuma, kuid ikka:"igasse korralikku eesti kodusse vähemalt üks...". Aga reis oli tore, olgugi, et ilm oli esimesel päeval kohutav ning öösel telgis magades üsna külm hakkas. Kuid vaheldus ajutööle (või -pesule) missugune.
Nüüd olen tagasi kardioloogias. Ja esimesed kaks päeva on olnud õnnistavalt lihtsad - mõistlikud (mitte väga keerulised) haigused, toredad kliendid ning flegmaatilised patsiendid. Kuid optimistina võib öelda, et ei ole hullu, küll see mööda läheb...
Vahepeal sisehaigustes olles jõudsin isegi ühe eksami läbi kukkuda. Mitte et see mind nüüd eriliselt morjendaks - uuel aastal saab seda uuesti teha. Loodetavasti siis pisut rohkem mahti. Sedakorda läksin nagunii mütsiga lööma, sest parajasti muud käeulatuses ei olnud. Nimelt oli vaja kirjutada essee aines "õpetamine kõrgkoolis" või miskit muud sellist. Aga olles OG-ka kliinikus, võib tähelepanelik lugeja juba isegi aru saada, et selleks erilist valmidust ega aega ei ole. Nii sagi siis miski soperdis kokku kritseldet poole tunniga ning sain 20 punkti. Maksimum on 100 ja läbi pääsemiseks oleks 40 vaja. Ehk siis järgmisel aastal saan need teised 20 punkti kah juurde :P
Kohekohe on aasta täis ning seega 'appraisal' (iga-aastane vahearuandlus) tulemas. Selleks vaja miskid paberid kokku otsida/korda teha/esitada. Ehk ei ole hullu. Ja kui on, eks nad siis aja mind koju ära ;) (ps. vaevalt küll - kes siis orjatööd tegema jääb).
Vot sellised madala motivatsiooniga lood said siis selleks korraks kirja. Ehk järgmisel korral õnnestub pisut positiivsemat noodivõtit leida.
Olge tublid! Head ööd!
PS: ennist ununes lisada, et selle tsiklituuri ajal üks linnake - Rye - sattus sellesse, suhteliselt tühjana seisvasse, nimekirja, kuhu saab panna need asjad, mis inglismaa juures meeldivad. Tõesti oli armas linnake
