Ei pea veel piletit ostma...

Väike vaheraport taas üle hulga aja. Kiire on olnud lihtsalt. Ja pole jõudnud kirjutada.

Mis siis kiiret põhjustanud? Statistikat olen üritanud selgeks saada. Ja üksjagu selgem ta ongi. Nüüd on veel selle kuu lõpuni aega, et oma projektikesega väikse vahefinišini jõuda. Nimelt vaja abstrakt saata järgmise aasta ACVIMile. Ehk isegi jõuan õigeks ajaks valmis.

Elus erilisi muudatusi pole. Ikka seesama tööle-koju elurütm. Väikseks vahelduseks pisut koorilaulu. Tuleval nädalavahetusel näiteks LES jõulupidu, kus ehk kah törtsukese laulu saab jorutatud. Ülejärgmisel nädalal Londoni Eesti Gildi jõulupidu - sealgi vist lõõritame.

Tsikliga pole ammu liikvele pääsenud. Lihtsalt õhtud juba pimedad ja muud tegemist sedapalju kaelas kah.

Transpordist veelgi - et ega ju siin tohi oma neljarattalist pidada jadas üle kuue kuu. Ning ülevaatusegi tegemine nõuaks Eestiskäiku... Aga et sellele lisaks ka veel kindlustus umbe lasta... Njah... Igatahes on tänapäev sedapalju tore, et saab vähemalt selle viimase interneti vahendusel ära teha. Hea seegi. Kui veel meelde tuleks, et töö juures välja prindit poliis autosse võtta, siis oleks juba peaaegu nagu päris.

Jõuluks pääsen sipsti kodus käima kah. Neljaks päevaks, aga asi seegi. Loodetavasti tagasi tuleku eel hakkab hullupööra lund sadama ning mu tagasijõudmine viibiks paar päeva. See oleks vägagi abiks, sest ega mul just teabmis kirge OGga jõulujärgset valvet teha pole. Aga kui lume tõttu ikka lennuk ei käi, siis mis ma ikka teha saan :P

Nüüd aga tagasi raamatute seltsi. Või ehk veelgi parem mõte - ära koti peale. Nina pisut tatiseks kiskunud ning hiljemalt reedeks peaksin olema täies töökorras tagasi.

Ja veel viimane vahemärkus - meil siin on Movember (krtteab mis mõttega kasvatatakse vuntse). Olgugi, et magusam kui mesi on vuntsidega musi, siis ikkagi on see suurima tõenäosusega minu elu viimaseid vuntse. Lihtsalt jube on see krdi šarpei näos.

Ahjaa veel tuli meelde. Millest selline pealkiri - küsite. Nimelt oli mul täna re-appraisal ja seal sain teada, et minule kolm kuud tagasi antud kohustus parandada oma inglise keelt ja baasteadmisi on osutunud üllatavalt hästi täidetuks. Jee-rait. Aga noh, vähemalt on see jama selleks korraks selja taga... Head ööd!

Killuke iseseisvust

Pealkirjast ärge sedakorda sisu otsige. Lihtsalt panin pealkirja, kuna väidetavalt peab pealkiri ikkagi olema.

Mis siis vahepeal toimunud on...? Elu ikka üsna ühes rütmis läinud. Toredat killukest sedapalju, et sai siis taas korraks Eestisse põigatud. Ja nagu oodata oligi, oli ootuspäraselt tore. Sõbrad-õlu-saun-sõbrad jne. Suutsin Gorebelli auto ära lagundada, korda teha ja uuesti ära lagundada. Kuid need ju lihtsalt asjad, küll need kas korda saab või uued hangitakse. (Ääremärkuse korras - sel korral küll piirdub asi ikkagi korda tegemisega). Ja siis muidugi korraks kliinikust läbi käies kaks toredat patsienti mulle pihku susati. Koer koeraks, sellel lihtsalt trikuspidaaldüsplaasia ja kolmanda astme AV blokk. Aga vasikas oma ectopia cordis cervicalis'ega oli küll põnev elamus.
Ja nüüd olen tagasi ning praegu käsil kaks õppenädalat. Nende jooksul peaks üsna suure koguse oma katsega seonduvat kraami suutma korda teha. Ehk siis praegu on käsil suuremat sorti statistika närimine. Nagu kuradi kõõluseline hakkliha, mida järad ja järad ning miski ei tundu sellest muutuvat. Aga eks ta laabub ikka tasapisi, ei usu mina, et ta laabumata jääb.

Täna sai ka üks pisike tiir Albionis tehtud üle hulga aja ning täitsa kenad kurvilised rajad sattusid mu esiratta alla. Ikka kena on kaarutada kui täiesti legaalsete (heaküllheaküll, eks vahel vist läheb törtsu üle kah) kiirustega saab mõnusa sõidutunde kätte. Ning üks tore koht trassil oli London Glider Club. Kes teavad, need teavad - kunagi oli mulgi selline mõte, toona jäi see sõit pidama selle taha, et almavüü asus lasnamäe servas ja üritus toimus uduumbe hilisõhtusel ajal. Olin toona vist 12 või miskit sinnakanti. Mine tea...

Ja siis ikkagi vastus küsimusele, et mis see pealkiri selline sai...? Nimelt oli reedel üks baloonkateteriseerimine (kopsuklapi stenoos), mille juures olin mina käsi number üks. Lahe. Kohe pärispäris lahe noh. Ja kõik läks suurepäraselt.

Muutusteta läänerindel

Lihtsalt mõtsin, et annaks vahelduseks elumärgikest. Midagi eriti põrutavat pole vahepeal toimunud ning elu läheb üsna ladusat rada. Töö juures stabiilne - CP juhtub positiivses meeleolus olema, siis on lausa tore; kui mitte niiväga, siis natuke vähem tore. See nädal oli näiteks täiesti positiivne.

Sel nädalal oli ka üks MVetMed kursus. Kui kõik kursused nii ladnad oleks, siis poleks väga vigagi. Kasside südamehaiguste kursus nimelt. Ja selle juures eriti positiivne see, et kogu kursus võttis ühe päeva. Eksam kaasa arvatud. Ainult vaja veel üks haiguslugu eksami osana kodus valmis kirjutada ning ongi tehtud.

Töö juures põnevatest asjadest kah - kui nüüd hästi läheb, siis saab ühele kassile Reveal'i ehk püsi-EKG panna. See pole väga levinud siin, mu siinoleku jooksul pole ette tulnud. Ja nagu ikka haruldased asjad tulevad paari kaupa - kui väga hästi läheb, siis mul ühele koerale kah vaja selline naha vahele sokutada.

Ja eriti positiivse noodiga siinkohal lõpetakski - nädala pärast samal ajal pakin asju, et nädalaks kodumaale lennata. Tore :)

Statistika on seks

Olen kuulnud, et kodumaal kõike kiputakse seksiga võrdlema. Siin, koledate inimeste riigis, seda ei tehta. Lihtsalt Naljakas oleks, kui Eestis näiteks jääkarude või flamingodega hakataks asju võrdlems :P

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tegelikult tahtsin vaid väheke elumärki anda ja tõdeda, et ei olegi hetkel olukord kõige hullem. Täitsa talutav (mõistuse piires, muidugi) on.

Uue elukohaga rahulolu olen ilmselt juba väljendanud. Ja teen seda veelgi. Nüüd ka internet täitsa toimivana olemas, siis on ju ok. Lisaks veel selliseid pisidetaile nagu näiteks kuskilt veidi eemalt hoovini kostuv metroorongi heli - täpselt selline nagu Raudtee uulitsas omal ajal. Hekel ilm kah selline Eesti sügis, siis tagahoovis olles tekibki tunne nagu oleks Kivimäel. Hmhh, lahe.

Töö juures laabub. Veidi igapäevast appänddauni, aga see kuulub ju asja juurde. Samas näiteks olen üha enam protseduurides oma käega urgitsenud. Eelmise nädala PDA puhul näiteks. Ja etskae imet - VLF küsis, kui haava kinni õmblesin, et kas mul on varasemast elust palju kirurgilist kogemust, et mul näikse see väga ladusalt välja tulevat. Need kes mind teavad, teavad nagunii mu suhtumist (mis ilmselgelt tuleb tegelikult kadedusest, et minu käelised oskused skalpelli ja nõela vibutamisel on eeee... väheldased).
Samuti on igapäevase töö juures mõningasi paranemise märke märgata. Ultraheli on ladusamaks läinud; aegajalt märkan, et olen omandanud uusi oskusi, vahel üllatab ennastki, et mõni teadmine ootamatult pea sisse on ilmunud; keeleoskus on kohati ladusamaks läinud (kuigi jah, füüsika ning matemaatika terminid (esimesed vajalikud kardio-füsioloogia ja teised statistika juures) on inglise keeles ikka väga rämedalt 'tuletatud'); paar ajakirjaklubi ettekannet on tekitanud tunde, et isegi hakkan vaikselt aru saama, millest neis artiklites juttu ning kuidas neid kriitiliselt hinnata.

Ja tegelikult ongi juba aeg, et midagi kuskilt koitma hakkaks - praegu on 40% residentuurist juba läbi. Mis on tõttöelda üksjagu palju. Ja tundub, et hakkab kiireks minema - varsti peaks juba mingeid tulemusi oma katsest tulema hakkama, vaja ju tulemused avaldada ja siinseal ka ette kanda; esimese eksamini on jäänud vähem kui aasta jnejne.

Ning statistikast rääkides - täna sain teist korda statistikatädiga kokku ning täitsa veider, aga statistika tundub ilmselt väga põnevaks kujuneda. Täitsa veider on näha, et oma (üsnagi märkimisväärsest) andmepatakast võib lõppkokkuvõttes midagi mõistlikku ja tuleviku tarvis ehk kasulikkugi tulla. Ootame-vaatame.

Imke - eelmine kardioresident, kes sel suvel residentuuri lõpetas - käis kah siin ja täitsa tore oli muljeid vahetada. Ning heameel, et ta mõned suunaviidad järgmise 'puhkuse' planeerimiseks andis. Sest see materjal, mis selleks vaja läbi lugeda (ja omandada), on ikka aukartust äratav küll. Tahaks ikka üritada enne järgmist augustit, kui on ette nähtud viis tuupimise nädalat, jõuda mingi paraja pataka sellest läbi närida, et siis pisutki lihtsamaks too arapp kujuneks.

Ning ääremärkusena veel kommentaariks eelmisele blogile - pdrlandia viitas Soomemaale. Ja uskuge või mitte, aga siit Helsinkisse minnes on tänavapildis kenade naishingede kontsentratsioon märkimisväärselt parem. Taustsüsteemide värk noh. Aga aru ma ei saa, kuidas nad siis siin ikkagi paljunevad :P (legal notice: viimases lõigus olevatesse väidetesse võib suhtuda teatud ettevaatusega ning interpretatsiooniks peab nii taustade kui süsteemidega tuttav olema).

Aga nüüd see tavaline - a cup of tea and a nice book. Olguolgu, just a book. Or one of the books.

Vanemad on kodust ära...

...siis ikka midagi juhtub. Nimelt on hetkel kõik täiskasvanud Sevillas kongressil ja meid on üksinda jäetud. Arvestusega, et ega vast midagi erilist ikka uksest sisse ootamatult ei tule. Aga võta näpust. Õhtul siis tuli anesteesia minu jutule, et tule kae, kas neil üks koer kodade värelusega (AF). Läksin kaema, ja oligi. Tegin paber-EKG kah, et kinnitada oma arvamust. Seejärel loomulikult küsimus, et mida edasi teha. Ei hakka pikka juttu siinkohal arutama, aga lühike versioon selline, et olid nemad anesteseerinud ühe koera pehmete kudede kirurgia jaoks. Vaja kuulmekanal ära lõigata. Lõikasidki. Ning alles ärkamise ajal hakkasivad kahtlustama, et AF. Toon siis koera ultrahelisse, et kaeda, kas ka miskit hullu südame mehhanika poolega lahti. Ei olnud. Aga oli hoopis suur kogus vaba vedelikku rinnaõõnes. Soovitasin nõela sisse torgata, et selgust saada, mis vedelikuga tegu. Küülus oli. Aga ilmne, et külotooraks ikka ühe anesteesia ajaga koguneda ei jõua. Seega oli ilmselt see kahe silma vahele jäänud. Ikka juhtub. Eks näis, mis homme saab. Tõenäoliselt tuleb pisut täiendavat diagnostikat teha, et selgusele jõuda, mis seda põhjustamas. Mina panen igatahes oma panused kraniaalsele mediastinaalsele massile.

Mis muidu uudist - mis siin ikka, täitsa toredasti läheb. Käisin täna näiteks statistikatädi jutul. Ja peaksin vist professionaalset abi otsima. Sest siuke tahtmine on oma andmetele statistikaküüned sisse lüüa. Päriseltpäriselt, noh. Ehk uuel nädalal millaski jõuangi selleni.

Uues kohas on elu kah väga tore. See nagu polekski UK - parkimisruumi on, majad ei ole lootusetult üksteise kukil, meie maja on täitsa kena ja värske seest, 'elukaaslased' toredad, ja selline tsivilisatsiooni tunne. Varsti saame oma interneti kah, siis ei pea enam läbi seina naabri omaga leppima - see pealegi minu tuppa õieti ei küüni, mistõttu praegu internetti minekuks pean teise tuppa tulema.

Nädalavahetus kah kohekohe algamas - mul sedakorda lausa veidi tavalisest varasemalt. Nimelt lendan reede hommikul Pdrlandiasse Simona pulma. Usun, et tore saab olema. Isegi uus ülikond seks puhuks ostetud...

Kuidas vahetada pangas aadressi

• Logid sisse oma internetipanka
o Selleks kasutad kasutajatunnust, püsiparooli ning nelja (iga kord erinevat) tähte/märki oma teisest salasõnast
• Otsid üles kontaktandmete lehe
• Täidad on-lines ära vajalikud andmed
• Prindid välja tekkiva blanketi
o Oled üllatunud, et blankett ei näe A4 formaadis üldse normaalne välja
• Allkirjastad selle
• Saadad tigupostiga panga peakontorisse või viid käsitsi lähimasse pangakontorisse
Eks näis kui kiiresti mu aadress sel viisil pangas ära muutub. Aga jah, uhkusega võin öelda, et mul on ikkagi oma elu esimene tšekiraamat (kahjuks minu intellikõnts ei küüni sellele tasemele, et mõista, mida sellega peale hakata).

Ikka olen elus...

...lihtsalt kiire on olnud vahepeal - eelmisel nädalal tegin oma esimese ettekande (läks täitsa rahuldavalt edukalt), käisin inglismaa eestlaste suveürituse kontserdil (sai laulda ja lämiseda, tore oli), kolisin uude kohta elama (väga palju toredam - usun, et see mõjub motivatsioonile kenasti ja tervendavalt). Seega - täitsa toredasti läheb hetkel, katsun kunagi ka pikemalt kirjutella. Kui veel uude kohta kirjutuslaua saaks, siis oleks täis värk, noh. Ahjaa - sõbrad nüüd võib külla tulla küll - isegi kui ma oma orjuse tõttu ei saa täiega teile pühenduda, siis õnnestub minu juurest vähemalt metrooga linnagi pääseda.

eadööd!

Puhkusel käidud...

... ja nagu ikka, on peale puhkust pisut raske ennast töörindele tagasi säädida.

Kuid mis siis sai puhkusel tehtud? Lühidalt öeldes - puhatud.

Tallinnasse jõudes kohe poest läbi, kuna mulle oli küll lubatud, et on 30 kraadi sooja ja päike on ka keset ööd seniidis. Aga võta näpust - hoopis uputati Tallinnat. Ja kuivõrd pidin edasi minema loomaarstide suvepäevadele, oli vaja miskit vähe poripidavamat jalanõud. Mõtsin, et ostan miskid tennised mida kõlbaks trööbata, kuid tuli välja, et ei olegi see nii lihtne ülesanne, leida sobiva hinnaga (loe: odavaid) tenniseid. Õnneks leidsin esimesest ettejuhtuvast poest, milleks osutus Timberland, soodukaga madalad matkajalatsid. Võtsin siis vastu otsuse, et neid säästma ei hakka vaid lähen sirgelt porri nendega. Ja kui mustaks saavad, siis panen kohe pesumasinasse kah. Poemüüjale see mõte väga ei meeldinud, kuid mis ta ikka teha sai - raha ju tahtis saada.

Seejärel, nagu ennist hõigatud, sai mindud suvepäevadele. Oli tore - sai sauna, ujuda, natu napsi võtta, tantsida, lämiseda niisama maast ja ilmast toredate inimestega. Nagu üks korralik suvepäev olema peabki.

Edasi Tartusse (loomulikult ei õnnestunud päris kohe suvepäevadelt ära sõita :P). Õhtul üritati mind veenda krossitsiklitega vurama, kuid loobusin. Ei olnud veel sellist tugevat tunnet kerel sees. Selle asemel sai hoopis grillitud ja tšillitud.

Edasi sai veedet pisut aega vanemate juures, kus ka kõige suuremat hingekosutust - suitsusauna - pakuti. Sealt edasi viisid eksirännakud mind korraks Lätist läbi - vaja ju ikka vahel veenduda, et neil kõik kuus varvast alles on. Olidki :P .Tagasi tulles põikasin läbi Antsu-Lilli man't. Kohe kena on kaeda, kuidas ikka karjakoer tööd teeb. Ja rõõm näha, et Rõõmu talus ka majaehitus üsna ladusalt laabumas.

Tagasi Tartus sai peale ühe kohvitamise käigus tulnud mõtet väike tiir tsiklitega tehtud. Otepääle, seal päikeseloojangul üks eine ning seejärel edasi vuratud. Kusjuures oleks varem teadnud, et Otepää-Kanepi tee nii tore tsiklitee on. Isegi pimedas täitsa nupi. Soovitan soojalt.

Tuur kujunes lõpuks pealt 100 km-seks ja sai kenasti ajusid tuulutella. Seda ikka vahel vaja ju.

Hakkaski siis puhkus otsakorrale saama ja vaja tagasi põhjaosariikidesse tüürida. Seal veel toredate inimestega aega veedet ning siis tagasi uduse Albioni poole teele. Mitte et siis oleks seiklused päris otsakorral olnud. Nimelt lennujaama jõudes selgus, et lennuk hilineb tehniliste probleemide tõttu vähemalt paar tundi. Ega's midagi - sai helistet sõpradele, et vaja aega pisut surnuks lüüa. Läksingi linna peale laiama. Napilt oleks lennukist maha jäänud, kuna oli teine otsustanud siiski pisut kiiremini kohale jõuda. Peale ma igatahes sain ja jõudsin kenasti Stanstedi lennuväljale. Kuid seal esmalt ei tulnud lennuki uks lahti, seejärel ei saadud silda lennuki külge ning kui juba oli trepp välja sebitud, selgus, et ka terminalidevaheline rong oli läinud sinna, kuhu valgus ei paista. Siis ootasime veel pisut, et saada buss, mis meid terminali veaks. Sealt edasi laabus kõik juba kui lep'se reega. Kuid koju jõudsin kesköö asemel umbes pool 3. Ja 7ks tööle minnes oligi puhkus läbi.

Igatahes tore oli puhata. Nagu alati. Ja mul on maailma kõige toredamad sõbrad. Aitäh, et olemas olete!

Ja tagasi Londoni suunas lennates oli mõte peas, et võtaks lihtsalt garaažist tsikli ja sõidaks koju ära. Aga noh, seekord siis veel mitte.

Järgmine puhkus on õnneks juba oktoobri keskpaigas. Kui just enne mind siit minema ei aeta.

Peatse kohtumiseni, sõbrad!

PS: ja kuna nüüd kohekohe kolin uude kohta elama, kuhu lausa metrooga tulla õnnestub, siis olge te teretulnud külla. Isegi kui juhtub nii, et töö tõttu väga mahti ei ole, siis linna peale turistama saate ikka minna.

PPS Londoni märul meie juurde ei ole jõudnud ja seega ärge muretsege, minuga on kõik korras.

Lühikesi mõtteid...

Oli aastaaruandekoosolek - tuleb uus kolme kuu pärast, vaja pisut selle nimel rahmeldada. Lühiülevaade: ingliskeel s--t, baasteatmised s--tad. Tegelikult asi ilmselt nii hull ei ole (ilmselt need kes teavad võivad kommenteerida mu keeleoskust ja baasteadmisi). Lihtsalt siin riigis tikubki olema tagasiside sama positiivne nagu ilm või ehituskvaliteet.

Imke, kolmanda aasta resident, lõpetab homme residentuuri. Täna oli õhtusöök. Seega olen mina alates uuest nädalast kõige vanem (hierarhiliselt) kardioloogiaresident ja kõige vanem (ealiselt) resident. Staarost ne raadost. Või ehk siiski.

Kaks nädalat veetsin neuroloogias ja siinkohal võin ainult positiivset tagasisidet anda - selgelt on näha, et see osakond on ühemõtteliselt suunitletud residentide eksamist läbisaamiseks ettevalmistamisele. Oleks teised osakonnad (k.a. kardioloogia) samasugused. Siis oleks ilmselt see koht väga tore. Kuid igatahes olen selle kahe nädalaga üksjagu õppinud. Ja seda mitte niivõrd neuroloogia valdkonnas (kuigi ka seda), vaid just ses plaanis, et kuidas oma õppimist ja tegevust siin rohkem eksami suunas ajada.

8 päeva pärast pakin asju, et lennata nädalaks puhkama. Ja usutavasti kulub puhkus kenasti marjaks ära. Seega, sõbrad, õlled külma, paluks - peatselt kohtume!

Ja siia tagasi jõudes loodan peatselt kolida uude elukohta. Sellisesse kohta, kust saab soovi korral ja vaba hetke olemasolul metrooga Londonisse sõita. Ja ka Londonisse tulles metrooga mulle külla sõita. Tere tulemast!

Aastaaruanne

Huvitav, kas aruanne on see koht, kus viimanegi aru ära antakse. Või koht kus hakkatakse aru saama, kui andetu sa oled.

Okok, ei hakka siin väntsutama neid sõnu ühtigi. Aga jah, siinkohal oleks sobilik teha võike aruanne, mis muljed sellest aastast jäänud. Ja päriselt tuleb mul kah aastaaruanne töö juures, ja seda juba esmaspäeval.

Lühidalt siis (juhuslik järjekord, nii nagu asjad meelde turgatavad):

* kodust (sõbrad ja värgid, noh; loe alguse otsa blogisid) eemal olemine - algatus oli üsna räme. Oletasin, et minus on jupike rohkem seda mustlaseverd. A noh, ju siis selleks korraks ei jagunud. Nüüdseks olen selle olukorraga sõlminud vaherahu. Ja eks ole see eemalolek ka lakmuspaberiks, et kes kui palju ja kuidasmoodi hoolib. Mõni ikka veel mäletab... (ja mina mäletan kah mõnda :)

* transport: ühe hingetõmbega siia sõitmine, oli hull ettevõtmine. Samas, eks millaski tuleb siit sama moodi tagasi sõita. Ja seda lausa kahel korral - tsikkel ja auto mõlemad ju siin. Kui auto muidugi vastu peab - on teine üsna ebainglaslikult suitsema hakanud. Kuid eks sinna veel sedapalju aega. Transport UK-s: sõita nad siin ei mõista - ringristmikel (mida siin on meeeeletult palju), võivad nad näiteks täiesti tuimalt sisemisest reast otsustada välja keerata ilma, et vaevuks peegli või suunatulede olemasolust enda pühalikku sõidumeeleolu häirida laskma. Vasakpoolne liiklus - pole hullu, harjub ära. Nii umbes kolme päevaga. Kuni harjumiseni kandsin käekella valel käel - see harjumatus meenutas (eriti kurvidesse-ringristmikele minnes), et vaadata tuleb valele poole. Vasakpoolses liikluses on ka õigepoolse autoga teoreetiliselt ohutum, kui peaks midagi juhtuma - ristmikule välja sõites ning ka sirgel teel laubaka puhul on tõenäoliselt kaardilugeja iste see, mis paugu kirja saab.

Elamine: kinnisvara on siin riigis kallis, aga seevastu viletsasti ehitatud :P. No on noh! Näiteks ei ole nad tulnud selle peale, et vannituppa tasub üks auk seina sisse puurida, et sinna niiskust ei koguks ja kogu krempel hallitama ei hakkaks. Või siis näiteks seda, et topeltaknast (jah, see on siin kõva argument, kui üüripinda otsid) ei ole suuremat kasu, kui akna põsed pole korralikud. Või siis näiteks seda, et kui kompuutriruum toodab kuhjas soojust, siis selle ventilaatoriga (ma tegelikult kahtlustan, et seal on lausa konditsioneer, mitte lihtsalt ventikas) niigi lämbesse koridori juhtimine võib küll säästa kompuutrit, kuid ilmselgelt mõjutab koridori ja lähedal asuvate ruumide temperatuuri...jubedalt. "Kodu": aastakese olen elanud Welham Green'is . ilmselt maailma igavuselt teine küla. Omamoodi on see hea - kui tahad midagi ette võtta, siis lähed mujale, sest hunt kodu lähedalt ei murra, vaid pigem üritab kodus õppida-lugeda-või-muud-asjalikku teha.Kõige selle asjaliku tegemise juures on pisut nadi muidugi, et ega eriti mingit sotsiaalset elu ei ole siin ja seega saab motivatsioon aegajalt ikka üsna tugevalt kahjustada. Ja pisike pime tuba kõrge aknaga (näen siin arvuti taga istudes vaid puulatvu, paari pilve ning ühe kolmekorruselise maja katusenurka), ei aita kah sugugi kaasa. Kuid sellele on lahendus (loodetavasti) - umbes kuu aja pärast kolin siit minema. Sellisesse kohta, kuhu näiteks saavad soovijad külla tulla isegi metrooga; kus on ruumi jupikene rohkem ja maja avaram; kus minu tuba saab olema esimesel korrusel, kust avaneb uks pisikesse hoovi; kuhu kolime koos kahe kolleegiga, kellega maailmavaated mitmeti ühte langevad... usun (kuid eks aeg näitab), et see on päris hea investeering vaimsesse tervisesse, õppeedukusse ja paljusse muusse.

* teadmised: nende lisandumisest ise väga aru ei saa. Samas tuleb ikka ette selliseid toredaid hetki, kus järsku avastad, et:'kurat, sedan'd küll aasta tagasi ei oleks teadnud...'. Seega ilmselt ikka väga palju lollimaks pole jäänud ja ehk on miskit lausa külgegi hakanud. Samas tean ka seda, et ikka piiiiikkkk maa on minna enne kui teadmised sellele tasemele saavad, et eksamid ära saavad tehtud. Loodetavasti ikka õnnestub esimese raksuga diplomieksamid (neid mul kaks, esimene on 2012 septembris, teine, juhul kui esimene edukas, 2014 aprillis) ära teha.

* teaduse tegemine: siinkohal on pisut kahju, et varasemast järjest erilist teaduse tegemise kogemust ei ole. Algatuseks hirmutas ära, ja ega ma praegugi veel täitsa hirmuvaba ole. Aga eile näiteks, olles kaks päeva lihvinud andmeid oma hirmsuures tabelis, hakkasin ühtäkki leidma seoseid ja üllatavaid tulemusi - see kohe kisub statistikat tegema, et kas ikka on tõepoolest asjadel mingi seos omavahel või on tegu lihtsalt üksikute juhuslike leidudega. Õnneks mu projekt selline, et olgu tulemus kummas suunas tahes, avaldamiseks kõlbab ikkagi, sest see on üks üsna oluline jupikene Bokserite elust, mida ei ole keegi seni trehvanud uurima :)

* inimsuhted UK-s: eeeeee...eeeeeee...eeeeee, seda et kummalisel kombel suhtlen (peaaegu ainult) mandri-inimestega. Ja sama tikuvad tegema kõik mandri-inimesed. Ei tea kas viga on 'meis' või 'neis'. Või siis on lihtsalt kultuuriline taust niipalju erinev, et kujuneb nii. Või tuleb see hoopis sellest, et mandriinimesed on kõik oma keskkonnast välja kistud/viskunud. Ei tea, aga ega sellest väga miskit kurvastust ei ole sest kohalikud ongi ju ....:P. Ja õnneks on siin piisavalt mandriinimesi, kellega teinekord koos üks õlu teha või niisama maailma asju arutada.

Selline ta sai, see lühikene ülevaade sel kaunil varahommikul - hommikune magamine ei ole kunagi mul suuremat asja edukalt välja tulnud. Kuid siis ongi ju hea midagi siia kribada. Nüüd aga kerge hommikueine ja siis peaks minema maanteele ajusid tuulutama. Näiteks: http://bit.ly/mTtOoT , aga ega siis tsikliga kunagi ette tea, kuhu minemise plaan järsku pähe kargab - sõita tuleb sinna, kuhu esimene ratas parajasti näitab.

(ahjaa, teemasid, mis veel meelde turgatasid, ning millest ehk kunagi rääkida võiksin: health-and-safety, tervislik toitumine

Peaaegu kolmandik...

... aga jubedalt lääpas olemine hetkel.

Kallis raadiolugeja on ilmselt juba hakanud kahtlema lainete levikus ning asunud järgima näiteks eurohittraadiot. Aga nii hull see asi kah pole. Katsun siis siinkohal paar rida ekraanile laduda, et poleks vaja kuuulda, et viimati kirjutasin pea kaks kuud tagasi.

Mis siis vahepeal juhtunud? Sisehaigused olid. Ja see oli tõepoolest karm. Sisuliselt kogu see periood (mida jagus kokku 12 nädalat - tõsi küll, vahepeal oli nädal kardioloogiat ja nädal puhkust, kuid ilma selleta vist polekski ellu jäänud) 15-18 tunniseid tööpäevi sai murtud. Ja mitte, et töölt oleks ära läinud selle pärast, et kõik asjad tehtud said, vaid pigem selle pärast, et lihtsalt enam ei jõudnud ning teadmine kohekohe algavast uuest päevast sundiski lõpetama.

Sisehaigustes olime kolmekesi - kaks esimese aasta siseresidenti ja mina. Ja tegime ära kogu selle töö, mis tavaliselt kuue inimese peale jaguneb. Eriti karmid olid need kaks nädalat, mil OG juhendajaks. Ilmselgelt korrektset inglise kirjakeelt sai lihvitud kõvasti, ja meditsiiniliseltki üksjagu teadmisi juurde nopitud. Aga kui ikka ühe raporti valmis kirjutamine võtab kolm redaktsiooni ja summa summaarum 6-8 tundi, siis pole asi enam naljakaski mitte. Eriti, kui on suur tõenäosus, et enamus edasisaatvatest arstidest vaevalt jõuab seda 5-8 leheküljelist üllitist läbi lugeda oma kiire tööpäeva raames.

Kuid eks sai ka mitmesuguseid uusi asju tehtud. Näiteks luuüdi proove võetud. Või uusi ja huvitavaid haigusi nähtud. Näiteks mitmesugust immuunvahenduslikku kammaijaad. Hetkel ilma keissloogi vaatamata ei tule päris meeldegi kohe, mida kõike nägintegin, aga tunne on selline, et ikka päris palju asju, millega varem kokku puutunud polnud, sai ära nähtudtehtud.

Peale seda suurt vaimset kihutamist suutsin endale teha ühe väikse preemiareisi ning käisime kaguinglismaal tsiklitega vuramas. Üks semu koorist ning kaks tema kolleegi - üks britt ja üks lätlane. Heh, ei hakka siinkohal pikemalt peatuma, kuid ikka:"igasse korralikku eesti kodusse vähemalt üks...". Aga reis oli tore, olgugi, et ilm oli esimesel päeval kohutav ning öösel telgis magades üsna külm hakkas. Kuid vaheldus ajutööle (või -pesule) missugune.

Nüüd olen tagasi kardioloogias. Ja esimesed kaks päeva on olnud õnnistavalt lihtsad - mõistlikud (mitte väga keerulised) haigused, toredad kliendid ning flegmaatilised patsiendid. Kuid optimistina võib öelda, et ei ole hullu, küll see mööda läheb...

Vahepeal sisehaigustes olles jõudsin isegi ühe eksami läbi kukkuda. Mitte et see mind nüüd eriliselt morjendaks - uuel aastal saab seda uuesti teha. Loodetavasti siis pisut rohkem mahti. Sedakorda läksin nagunii mütsiga lööma, sest parajasti muud käeulatuses ei olnud. Nimelt oli vaja kirjutada essee aines "õpetamine kõrgkoolis" või miskit muud sellist. Aga olles OG-ka kliinikus, võib tähelepanelik lugeja juba isegi aru saada, et selleks erilist valmidust ega aega ei ole. Nii sagi siis miski soperdis kokku kritseldet poole tunniga ning sain 20 punkti. Maksimum on 100 ja läbi pääsemiseks oleks 40 vaja. Ehk siis järgmisel aastal saan need teised 20 punkti kah juurde :P

Kohekohe on aasta täis ning seega 'appraisal' (iga-aastane vahearuandlus) tulemas. Selleks vaja miskid paberid kokku otsida/korda teha/esitada. Ehk ei ole hullu. Ja kui on, eks nad siis aja mind koju ära ;) (ps. vaevalt küll - kes siis orjatööd tegema jääb).

Vot sellised madala motivatsiooniga lood said siis selleks korraks kirja. Ehk järgmisel korral õnnestub pisut positiivsemat noodivõtit leida.

Olge tublid! Head ööd!

PS: ennist ununes lisada, et selle tsiklituuri ajal üks linnake - Rye - sattus sellesse, suhteliselt tühjana seisvasse, nimekirja, kuhu saab panna need asjad, mis inglismaa juures meeldivad. Tõesti oli armas linnake

Hõissaa pulmad

Mitte, et mul kuninglikust perekonnast sooja või külma oleks, aga aitäh vaba päeva eest ikkagi. Jõuan ehk pisut miskit kasulikku teha. Näiteks niitsin muru. Või õigemini lasin võsaniiduki sarnase riistaga suuremad varred siruli, et päris džungliks hoov kätte ei läheks. Nüüd ilmselt töö juurde, et pisut oma projekti kallal nokitseda. Sain ka just sel nädalal eetikakomisjonist kinnituse, et võin möllata küll.

Eelmisel nädalal oli puhkus. Võrratu selline. Mõmm ja Tiina siin ning käisime Lõuna-Inglismaal Ray'l ja Aline'l külas. Nädala sisse mahtus meeletult tegevusi - kanuu, süst, kaljuronimine, jalgsimatkamine, päevake Londonit, ookeanivaatega koopas ööbimine, pisut autoga kauneid paiku kaemas käimist, pisut napsu ja lihtsalt toredat olemist. Ilm oli kah sedapalju võrratu, et pidi kogu aeg päiksekreemi kasutama, muidu oleks ilmselt süsimusta suitsuga põlenud. Päikesekreem faktoriga 25 ja ikkagi selline päevitus peal, et vähe ei ole. Ilmselt olen hetkel töö juures üks tumedamaid tegelasi kartuliidusiniste residentide keskel. Aga mis seal ikka - selle puhkusega kogutud energivarudest peab jätkuma kuni Augusti alguseni, mil järgmine nädalake puhkust tulemas. Ja mis veelgi hullem - uuest nädalast alates olen taas sisehaigustes. Ja seda tervelt seitse nädalat järjepanu. Sinna sisse jääb veel 2 nädalavahetuse valvet kah. Pisut hirm on. Või selline vastikustunne unetuse ees. Või on see õige termin magamatus hoopis. Ah, mis seal ikka vinguda - lõuad pidada ja edasi teenida.

See nädal, olgugi, et lühike, olin kardioloogias. Tore on vahelduseks teha seda, mille pärast siia sai tuldudki. Üksjagu raske on vaid osakonnast teise hüpata, sest lähenemised on ikkagi üksjagu radikaalselt erinevad.

Vot selline lühiülevaade vahepeal toimunust. Nagu ilmselt märgata on olnud, olen viimasel ajal vähem kirjutama hakanud. Põhjuseid ilmselt mitu - pisut vähem uusi emotsioone, kuivõrd ikkagi suuresti juba sisse elatud; oluliselt vähem vaba aega (eriti sisehaigustes olles), kuna päevad kipuvad vägisi 13-15 tunnisteks kiskuma töö juures misjärel veel vaja lugeda kah (mida viimasel ajal pisut kasinalt kahjuks jõudnud teha).

Väike puhkus tulekul. Ja seda väga vajagi....

Heh, ühest küljest nagu, et alles see oli, kui sai Eestis käidud. Teisest küljest juba jupike aega läinud kah. Tunded siinse olemise suhtes on muutunud. Ei oska isegi täpselt öelda, kuidas. Ilmselt seetõttu, et pole väga mahti olnud mõelda, et kuidas läinud on. Kiiresti.

Mõneti olen juba ära harjunud selle tiheda tempoga. Samas - tore oleks, kui igapäevane paberitöö nii palju aega ei võtaks ja pisut rohkem jääks aega lugeda. Vahel tundub, et isegi tore oleks, kui üldse jääks aega lugeda. Eriti sellistel nädalatel nagu see oli. On ikka mõni päris ogar. Ei räägi siinkohal endast vaid OGst. No krt, kui kirjutan, et see-ja-teine oli väga tore patsient, siis mille kuradi pärast on vaja sõna 'väga' ära kustutada. Tahaks kohe näha seda teaduslikku artiklit, milles on ära toodud patsientide toreduse skaala ja seda mõjutavad tegurid. Aga noh, mõni kohe lihtsalt oskab akadeemiliselt onaneerida.

Samas on ikka toredat kah. Mis siis, et ma sellest hetkel väga rõõmu tunda ei oska, aga olen omamoodi veendunud, et on tore Vogt-Koyanagi-Harada-like sündroomi diagnoosida. Eino päriselt kah. Sest see tegelikult vägagi harva esinev asi. Ja mingi nipiga ei usuks, et oleks seda suutnud aasta tagasi välja nuputada. Ega praegugi see lihtsalt tulnud, kuid väga tore on, et on teised osakonnad, kellelt nõu küsida. See konkreetne sai lahenduse suuresti tänu dermatoloogiale. Kusjuures kõige suuremat probleemi antud haiguse puhul põhjustab silmahaigus. Ning kui arvestada, et meie majas oftalmoloogi polegi, siis on täitsa tore sellise asja kallal pusserdada. Kuid kui siis lõpuks tuleb selle kohta raport kirjutada, pole see sugugi enam naljakaski mitte.

Nüüd aga (kui homme oma viimased paberitöö otsad kokku suudan kraapida), hakkab puhkus. Terve nädal kohe. Tore, et sõberid võtavad vaevaks siiamaile tulla. Ja veelgi toredam, et nendega tükkis kuskile lõunainglismaale saab minna. Tegelikult üsna ükskõik kuhu. Ühest küljest seepärast, et nende sõberitega võibki minna ükskõik kuhu ja teisest küljest seetõttu, et kuhuiganes on vahelduseks parem pääseda, kui see pidev orav-rattas tüüpi elu Welham Green'i ja RVC vahel.

Positiivset veelgi - sain täna lõppeks oma katse paberid eetikakomisjoni ära saadetud. Ehk siis õnnestub seegi vanker peatselt korralikult veerema õlitada. Eks pisut kardan, et sisehaigustes olles see õlitamine väga ladusalt ei kulge, aga eks pressima peab. Sest mis siis, et aeg reaalajas tundub üksjagu venivat, tagasi vaadates läheb ikka kurjama kiiresti. Kui nii edasi läheb, siis saabki ehk varsti otsa.

Oma Elust tunnen pisut puudust. Heh, mis pisut. Õigupoolest pole teist ollagi. Hommikul rindele, õhtul (loe: peaaegu öösel) rindelt tagasi. Ei jõua sageli poodigi minna ja siis jätad külmkapi ukse irvakile, et vähemalt hallitust seina pealt kraapida oleks.

No nii hull ehk ikka ei ole, aga ega palju puudu kah jää.

Aga jah - nüüd nädalake puhkust, seejärel nädal kardioloogiat ning siis tagasi sisehaigustesse. Ja siis ühes jadas kuni juuni tagumise otsani välja. Kerge see olema ei saa, ma ütlen.

Varsti tuleks ka järgmiseks puhkuseks lennupiletid ehk ära osta. See ju juba augustis...

1/4

Hetkel kipuvad tööpäevad algama pool 7 ja lõppema napilt pisut enne keskööd, mistõttu väga nagu kirjutada ei jõua. Aga selle väikse vahemärkuse tahaks küll ära mainida, et veerand ajast on tänase päeva seisuga ära istutud. Heh, nii edasi läheb, siis polegi enam väga palju jäänud :P....

£ 299

Täpselt sedapalju maksab aastane õigus kasutada enda nime taga tähelühendit MRCVS.
Palju või vähe sõltub loomulikult sellest, et mida selle eest saab. Antud juhul saab selle eest võimaluse... eeeee.... tegelt't ega väga midagi ei saagi. Kes tahab, tuhlaku www.rcvs.org.uk. Kui leiate midagi, millest mul kasu oleks, siis andke palun teada.

Ahjaa, tegelikult saab selle raha eest teada, et terve suure kauni maja täis paberinärilisi on sinu eest Londoni ühes kallimas piirkonnas vanas kenas luksuslikus majas hoolt kandmas. Või midagi sellist.

Ja nagu valamud on siin riigis traditsiooniliselt kahe eraldi kraaniga, on ka internet postihobusega ringi aetav (kuigi kõlakad räägivad, et pidi lähiaastatel uuendus tulema ning mindama üle eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel laialt kasutust leidnud vändaga käitatava interneti peale).

Nimelt on tänavu võimalik maksta seda liikmemaksu interneti kaudu. Logid lehele sisse, täidad andmed ära (siinkohal väikse kõrvalepõikena - tahtsin muuta oma aadressi nende registris, märkisin linnukese vastava "ei-ole-andmed-õiged" lahtri ette, ning klikkasin "jätka"- nuppu. Nagu tähelepanelik lugeja juba aimata võis, ei avanenud mul võimalust oma õigete andmete sisestamiseks) ja suundud online makse sooritamise lehele. Seal on ainus võimalus sisestada oma krediitkaardiandmed. Ainus võimalus. Mingit "mine-hansapanga-lehele-ja-maksa-ära" nuppu pole lootagi. Hea küll, maksan siis kredikaga (siinne kaart mul tegelikult vist küll deebet kaart, aga Visa ikkagi). Sisestan andmed, klikkan "edasi" nuppu ja.... no ma nüüd ei tea, kas mu makse läks minema või mitte. Eks ma siis pean lähipäevadel oma kontol käima ja kaema, et kas läks või mitte. Oleks, et siis oleks saadetud automaatne e-mail või midagi kinnitamaks mu makse edukat edastamistki.

Eks tegelikult ole alternatiivseid maksevõimalusi kah. Näiteks saab maksta ka tsekiga. Mul on tsekiraamat olemas küll, kuid kahjuks puudub igasugune kogemus, kuidas sellega ümber käia. Mul on tegelikult lükati kah olemas, aga ega ma seepärast ikkagi sellega arvutada mõista, kurat. Siis on veel võimalus ka krediitkaardiga maksta täites selleks ära vastava planketi ja selle neile faksida või postitada. Kusjuures eraldi on märkus juurde lisatud, et ärge palun faksige JA postitage kuna seetõttu võib minna topeltmakse. Vot. Ja ongi kõik maksevõimalused üles loetletud. Ootasite, et räägiksin ka näiteks pangaülekandest?! Tutkit, brat. Ilmselt saab tegelikult maksta ka faasanites või kuivatatud hobusepabulates.

Ning siis on lehe alaservas jämedas kirjas, et palun ärge helistage, et uurida, kas teie makse on laekunud, enne kui olete kontrollinud oma pangakonto väljavõted ning veendunud, et teie makse ei ole kontolt maha võetud. No tuvamaivõi.

Tõenäoliselt selle internetis täidetud vormi kirjutab keegi arvutiekraanilt käsitsi a4 formaadis planketile ümber, viib täidetud planketi panka ja palub seal võtta visa-makse mu kontolt maha. Ja poleks ka üldse üllatav, kui selle makse minu kontolt maha võtmiseks sõidab üks inimene rongiga LloydsTSB panga Potters Bar'i kontorisse (selles ma avasin oma konto) ning viiks raha kotiga teise kontorisse tagasi.

Siinkohal võiksin korrata oma prantslasest kaasvõitleja, kujutava diagnostika residendi FD sõnu - brittidele oleks ikka väga suuresti kasuks tulnud, kui Napoleon oleks nad ära vallutanud.

Aamen!

Mirakuloosne nädalavahetus

Oli siis nädalavahetuse valve. Nagu oletada võis, kartsin hullemat. Oli ka põhjust, sest pidin olema OG-ga valves. Ja jutud räägivad, et temaga valves olla on ühest küljest hea - aitavat asju teha ning seletavat plaani põhjalikult läbi. Teisest küljest aga tegevat kõik (loe: KÕIK) maailmas seni välja mõeldud testid ja uuringud ära. Ja maailmas on palju teste ja uuringud. Enamasti rohkem kui klientidel selleks raha on, isegi kui loomad kindlustatud on.

Siis aga hakkas päike pilve tagant välja tulema - sain kuskil nädala teises pooles teada, et olen hoopis SNga valves. Pidada olema lahe tegelane kellega suhteliselt kerge hakkama saada. Nii oligi. Väga hästi juhendatud, selged juhised ja konkreetsed põhjendatud tegevused.

Ja siis lähenes nädalavahetus. Reedel oli veel üks balloon valvuloplastia, ehk balloonkateetriga kopsuklapi lahtipumpamine. Kõik eeldused selleks, et asi untsu läheks - tore koer, meeldiv omanik ning saatev arst lubatud protseduuri vaatama. Lisaks veel mitte liitunud klapihõlmadest tingitud stenoos vaid klapialune ehk parema vatsakese väljavoolu trakti ahenemine (sellel juhul tulemuslikkus alati viletsam) ning lisaks veel ka dünaamiline vasaku vatsakese väljavoolutrakti ahenemine ja kergelt moondunud mitraalklapp. Aga võta näpust - läks nii ladusalt nagu minu nähes veel läinud ei ole. Pisut niperdamist, et paremast kojast pääseda paremasse vatsakesse, kuid sealt edasi läks nagu monteeritud populaarteaduslikus filmis. Seejärel reedeõhtune vahetuse üleandmine, mille käigus nädalavahetusel tööl olevale arstile kõik patsiendid üle antakse. Ning saldo - üks loom läheb laupäeva hommikul koju, kõik juhised ja asjad olemas, ning üks jääb sisse minu hoolde (võrdluseks - eelmine kord kui valves olin, jäi minu hoolde kahekohaline number patsiente). Laupäeva hommikul lähen kohale, et teada saada, mis siis öö jooksul sisehaigustesse edasi saatmiseks tulnud. Kaks patsienti juures :) Njah, tõsi, ühe kohta info, et omanik on "high maintenance" mis maakeelde pööratuna tähendab "paras persevest". Tegelikult tuli välja, et väga hullusti high ei olnudki see maintenance enam, kui ma temaga suhtlesin. Pühapäeva hommikul veel üks patsient lisaks. Ning homseks hommikuks jääb seega minu hoolde kolm patsienti, kellest ühe peaks saama koju saata, teise (sellesama high maintenance omanikuga) suunan edasi kirurgiasse ning kolmanda jaoks on diagnostikaplaan juba kokku sobitatud. Siinkohal võiksin kasutada väljendust, mida tegelikult siiralt jälestan: "elu on lill".

Pahupoolelt sedapalju, et kevad on mu kurgust üle käinud ja see pisut kraabib, kuid loodan, et suure teehulga ärajoomise tulemusel on see homme-ülehomme juba pea inimlik. Kolmapäeval olen seotud viimase kursuse praktilise eksami hindamisega (see pole midagi väga fafaad, sellega seotud praktiliselt kõik klinitsistid ja residendid) ning seetõttu tõenäoliselt ei panda mulle ka eriti patsiente teisipäevaks. Sest nagu sisehaigustes siin kord ette näeb, võetakse ühel päeval patsiente vastu ning järgmisel päeval tegeldakse diagnostikaga. Seega, kui väga hästi läheb, siis saab sellest tulema üks üsnagi inimlik nädal (siinkohal koputan vastu puud [maakeeli sülitatakse üle õla, aga sülitamine pole siin riigis sellist populaarsust või efektiivsust saavutanud]). Elame-näeme. Ehk jõuan isegi kuigipalju oma projektinärakaga tegeleda. Ja lugemis-õppimisvõlg on kah pisut ette kuhjunud, seega loodan ka seda pisut leevendada.

Ning kevad on kah kohekohe kohal. Kuigi siinse kevade tulekuga on nagu teistegi aastaaegade vaheldumisega - ega eriti ei märka. See on üks paljudest asjadest, mis mulle Eesti juures meeldib - 4 korralikku aastaaega, mida on üksteisest võimalik selgelt eristada. Ja seetõttu ka oodata (tähenduses omada ootust) järgmise tulekuks. Siin on üleminekud nii sujuvad, et seetõttu pole väga vahet kas on aastavahetus või kevade saabumine. Jah, lilled, põõsad ja puud lähevad õide ja lehte. Aga see toimub jooksvalt, töö käigus. Täna näiteks avastasin, et mingi lehtpuu on hoovis pea täies lehes. No krt, kuhu siis jäävad hiirekõrvad ja punguva kaselehe hõng?! Ja kuhu jääb sulava lume piiri taandumine teelt ja põlluservalt. Nii ei saa rallit sõita, mehed, ma ütlen...

Teadlane. Nohik noh...

Sai siis sünnipäevanädalal kodus käidud. Tore oli. Nagu oodata võiski. Suitsusaun, sõbrad, saun, sõbrad, saun, mootorsaan, krossitsikkel, sõbrad :) Ei teagi, miks peaks sellisest kohast ära tulema...

Siin ma siis nüüd olen. Kaks nädalat teadusrindel. Patsiente vastu ei võta ning üritan oma projekti käima lükata. Projekti sisu on laias laastus see, et üritan välja selgitada, et kas 24h EKG (Holter) räägib midagi arütmogeense kardiomüopaatiaga bokserite prognoosist. Vaja selle nädala lõpuks saada asi nii kaugele, et mingid paberid anda ära eetikakomisjonile ja siis hiljemalt uuel nädalal saata üht-teist ka juba Liverpooli ja Edinburgi, kust loodan saada täiendavat materjali, mida statistiliselt töödelda.

Järgmisel nädalal olen kardioloogias üle jupi aja taas. Ja järgmise nädala lõpus valvan. Juhendajaks on OG, kellest on teada, et tuleb teha ära kõik maailmas olemasolevad testid. Mis sageli on a) tarbetu ja b) kulukam kui omaniku finantsid võimaldavad. Siis peab resident omanikele seletama, et miks nii palju raha ära kulus. Eriti veel, kui saad teada, et tegelikult polegi enam midagi teha. Või millegi tegemine veel raha nõuab. Nuh, eks loodame sellegi üle elada.

Ning seejärel algab 12 nädalat sisehaigusi. Milles sisaldub veel täiendavalt kolm nädalavahetuse valvet. Kui see jama läbi saab, siis on juba praktiliselt aasta siin ära oldud ja lõpuks ometi hakkan lähenema sellele, milleks siia tuldud sai - kardioloogiale. Järgmisel aastal on vaid 4 nädalat sisehaigusi ja 5 nädalavahetuse valvet. Mine tea, ehk siis hakkab elule jumet tagasi tulema.

Lähiaegadel peaks selguma ka, et kes uueks residendiks võetakse. Loodan, et tuleb keegi, kes teadmiste ja oskuste poolest minuga suht samal pulgal on. Kuivõrd uus resident alustab ameerika programmi järgi oma õpinguid, siis mul kasud sees - saame koos kardioloogias olla, mistõttu on ehk jupike lihtsam õppida ja üheskoos patsiente arutada. Väike oht on, et hakkame pisut üksteisega patsientide pärast kaklema, kuid loodetavasti midagi väga hullu ei ole.

Üks kardio juhendajatest läks nüüd ära, mistõttu töökorraldust ümber sätiti. Nüüd hakkab olema uute patsientide vastuvõtt vaid ETN, K ja R jäävad protseduurideks ja teistest osakondadest tulevate patsientide jaoks. Mõneti võib see hea olla, kui (loodetavasti) tekib sellist aega, mida saab kasutada lugemiseks-õppimiseks-teaduse tegemiseks. Eks see paistab sügisel, mis saama hakkab, aga loodan küll, et pisut sedalaadi aega "normaalse" tööaja sisse jääks.

Elust-olust: vaikselt hakkab kevad kätte jõudma - nartsiss juba õitseb ning mõned tiirud ka tsikliga saanud teha - Cambridges ja Oxfordis ära käidud. Ja eks ole kenam töölegi minna, kui ei pea pilkases pimeduses sinna tüürima.

Selline väike vaheraport siia sedakorda. Nüüd tagasi raamatu rüppe. Ehk siis saan pisut targemaks kah. Ning ehk saab kuidagi selle aja siin kiiremini kulgema meelitatud. Kuigi, jõulust edasi on isegi märkimisväärselt ladusalt seda kalendrit kruvinud. Kuu aja pärast jääb juba veerand kogu ajast selja taha. Polegi ehk päris võimatult lootusetu see olukord selliselt vaadates.

Emergency

Onko teine nädal möödus kiirelt. Läks nagu enam-vähem. Kui vaid neljapäev välja arvata. Lihtsalt üks neid päevi, mil kõik, mis viltu minna saab, sinna ka läheb. Asi algas sellest, et oli kemoteraapia päev. Idee on lihtne - võtad patsiendi vastu, küsid kuidas on läinud (tavaliselt nädala-kahe tagant käivad kliinikus), võtad vereproovi, kui see ok, kõmmutad keemia soonde, ja ongi tehtud. Minu probleemid algasid sellest, et oli eelmisest päevast üks koer jäänud kompuutertomograafiat ootama, kuna omanik oli hommikul koerale süüa andnud. Sellest tulenevalt jooksid kõik asjad kokku ning loomulikult nii mõnegi "lihtsalt" kemoteraapia jaoks tulnud patsiendi olukord polnud sugugi mitte nii stabiilne. Lisaks veel üks omanik, kellega kõik asjad tikkusid nihu minema (detailidesse laskumata, aga ikka väga viltu läks mul kogu see kliendisuhtlus). Päeva lõpetasin sellega, et viimast patsienti koju andes vastasin, et apteek oli pannud ravimipurgile peale vale omaniku nime. Hea et niigi läits...

Nüüd olen emergency osakonnas. Esimene nädal selja taga ning muljed täitsa rahuldavad. Ei ole olnud väga hullu ning esimesed paar päeva olid suisa vaiksekesed. Hea, et klinitsistideks on nooremad inimesed, kelle suhtumine ja suhtlemine on igati toredad ning kellelt on võimalik nõu ja abi saada igal hetkel kui see vajalikuks osutub. Nagu olen aru saanud, on osad vanemad klinitsistid emergency osakonnas parajad pe-sevestid. Loodetavasti neil nädalail kui ma seal olen, on ikka needsamad nooremad tööl.

Täna sai pisike tiir tsikliga tehtud ja käidud ära Cambridges - täitsa kena väike linnake. Tagasi tulles sai gpsule öeldud, et ärgu mind kiirteedele ajagu ning tulemus oli suurepärane - need pisikesed külad-linnad, kaunid maastikud ja võrratud käänulised teed... nii võib isegi mingi osa inglismaast mulle veel meeldimagi hakata. Loodetavasti kevadel ikka mõni hetk vaba aega trehvab jääma, et pisut ringi rallida...

200 päeva

...ehk 1/5 läbi

Ilmselt paljud, kes on käinud vahel siia kiikamas, on juba käega löönud, et nagunii midagi ei kirjutata enam. Päris nii see pole.

Muist lugejaist on võtnud vaevaks helistada või hõigata, et kas kõik ikka kenasti laabumas. Ja see on tore :) Aitäh neile.

Ah et miks ma siis vahepeal kirjutanud pole? Lihtsalt on pisut hullupööra kiiresti see maakera pöörelnud ning pole olnud lihtsalt mahti/jaksu kirjutada. Eks ma siis üritan mõne reaga rääkida.

Aastavahetuse eelne valve läks kiiresti. Olin vaid kuulnud legende, et OG-ga valves olemine on piin ja eks ta oli kah seda. Ühest küljest küll väga õpetlik - mitte midagi ei jäeta kahe silma vahele. Kuid samas - tulemuseks on kohutav ajapuudus, sest absoluutselt kõiki teste ja uuringuid ära tehes ei ole reaalne eriti kiiresti ühtegi patsienti käsitleda. Eriti kui on veel valveaeg ja vähem abistavat kaadrit tööl.

Uuel aastal olin algatuseks kaks nädalat kardioloogias. Tudengeid ei olnud, mistõttu laabusid päevad ladusamalt. Tuli ise teha rohkem asju, kuid ega tegelikult see nii hullu olnudki - vähemalt ei pidanud midagi teiste tehtut üle tegema. Ka oli kardioloogia esimene nädal küllaltki patsientiderohke. Õnneks olin koos DC-ga mistõttu mingit mökutamist ei toimunud ja asjad pidigi kiiresti tehtud saama. Ja nagu ehk juba kuskilkohas olen kirjutanud on DCga seski mõttes lihtne, et kui miskit valesti teed, siis ei hakka tema vaeva nägema inglasliku ridadevahele kirjutamisega vaid ütleb otse. Ja nii on elu oluliselt lihtsam.

Kahe kardionädala vahele oli veel valve kah. Kokku käis mu nimekirjast läbi 19 patsienti. Mõni küll lihtsam kah, kuid ikkagi paras kuhi. Positiivne oli, et millaski eelmise aasta tagumises otsas otsustati, et kui nädalavahetuse järel ei ole sisehaiguste osakonnas, siis annad oma patsiendid teistele edasi. Õnneks. Sest kui oleksin pidanud vana süsteemi järgi talitama, siis oleks olnud praktiliselt võimatu midagi kardioloogias teha, kuna oleksin möllanud prakt kogu nädala nende nädalavahetusest jäänud patsientidega. Vaid paar tükki neist jäid minu hingele ja seega kõige hullem ei olnudki.

Kardioloogia teine nädal oli pisut lihtsam ning paaril viimasel päeval õnnestuski suurem osa paberitööd ära klaarida kuivõrd patsiente oli minimaalselt.

Sealt edasi olen onkoloogias. Esimene nädal selja taga ja teine tulekul. Onkoloogia on põnev küll, kuid ikka üksjagu karm on rääkida klientidega asjadest, millest tegelikult väga head ülevaadet ei oma. Seega vaja võimalust pidi eelneval päeval ette lugeda et olla valmis kõiksugusteks küsimusteks. Ja ikka oskavad nii kliendid kui ka juhendajad küsida asju, millest kunagi kuulnud pole. Õnneks on Angela, esimese aasta onko resident, kah rindel ja aitab päris kenasti suurematest jamadest välja. Igatahes olen talle vääääga suure šokolaadi sees. Positiivse noodi pealt - kui algav nädal jääb selja taha, siis järgmise 65 aasta jooksul enam loodetavasti onkoloogiaga tegelema ei pea :P

Oma projektiga pole ma vahepeal praktiliselt mitte midagi teinud. Kuigi peaksin. Ja eks juhendajadki ole vahepeal koridori peal mul sabast kinni haaranud ja näppu vibutanud. Eks ilmselt pean täna ja homme üksjagu aega töö juures veetma - valmistumaks järgmise nädala patsiente vastu võtma ning katsuma ka pisut taas projekti edasi veeretada.

Siis veel - üha enam süveneb tunne, et britid on nõmedad ja üha enam jõuan veendumusele, et on vähetõenäoline, et tahaksin tulevikus siiamaile pidama jääda. Palju pisikesi ja suuremaid asju selle tunde taga. Näiteks lume puudumine. Või kehv kliima. Või nõmedavõitu inimesed. Või elurütm. Või mõttetult kallid kuid see-eest halvasti ehitatud ja väikesed elamispinnad. Ja Omadest Inimestest eemal olemine (jah, loomulikult võiksin tekitada siin endale mingeid uusi sõpru-tuttavaid, kui milleks. Pealegi, lugedes seda lõiku uuesti võite ehk ridade vahelt välja lugeda, et britid on nõmedad).

1/5 on juba selja taga. Seega ei tohikski ehk asi niiväga hull olla. 4/5 veel ja siis peakski olema tehtud. (Kui just varem sulge sappa ei panda :P - Eh ei pane nad siin midagi, sest siis peaksid nad ju ise minu töö ära tegema). Seega ilmselt ei aita muu, kui lihtsalt hambad ristis edasi pressida. Ja loodetavasti satub siiakanti ikka toredaid inimesi kah tulema. Mõned on - näiteks eelmisel laupäeval Londoni Eesti Koori üritus oli väga lahe ja hinge kosutav. Kaks tundi proovi ja seejärel 4-5 tundi kitarr-bass-klaver-laul-paar õlut. Tõesti tore oli. Siis näiteks tore uudis, et aprillis Mõmm & Co plaanivad nädalaks siia riiki tulla. Sobilikult sellisel hetkel, kus mulgi peaks õnnestuma puhkust pidada pisut. Siis loodetavasti ka mõni Eestlane trehvaks tulevaks aastaks siia internatuuri pääsema. Eks paistab. Sel nädalal trehvasin veel ühe eestlasega põgusa kohvipausi pidama ning seegi oli tore. Seega - kui trehvate siiamaile sattuma, siis andke ikka teada :)

Tuleb välja, et ma vist olen rohkem patrioot kui ma ise arvasingi. Või siis lihtsalt on Eesti megatore koht. Ja sellest aru saamiseks on vaja sealt mõnda aega eemal olla. YMMV (Your Mileage May Vary - sinu kogemus võib olla teistsugune).

Hetkel väga selle pärast ei muretsegi, et 1/4 esimese eksamini ajast on kah selja taga. Lõpeks - kui ei õnnestu, ei õnnestu. Kuigi tõenäolisem on, et nutan pisut punaseid pisaraid ja õnnestub ikka...

Täpselt pool aastat täis...

Mõtlesite, et hakkan detailset raportit esitama.... Mõelge uuesti!

Lihtsalt avastasin, et jõudsin praegu (23.06) koju, pean lugema homsete patsientide kohta paar sõna ning olema homme 7.00 rindel tagasi. Mõelge tõesti uuesti.

Lähen hoopis joon ühe kiire tee ning asun lugema, et homme vähedegi adekvaatne olla. Tööni jäänud napid 8 tundi, ärkamiseni veelgi vähem. Tahaks magama kah minna veel tänase päeva numbri sees. Ehk isegi õnnestub, kui väga kiiresti tegutsen.

Kuid tegelikult on täna täitsa rahuldav meeleolu - enamus asju jõudsin ära teha, vaid 2 ultraheliraportit jäi homsesse päeva ripakile. Eks näis, mis homsest päevast juurde kuhjub. Kuid pean arvestama, et ega enne 15.01.11 pole pausikestki loota, kuivõrd sel nädalavahetusel olen valves. Seega uus nädal tuleb suuresti lisakoormusega, kuna nädalavahetusest koguneb tavaliselt paras kuhi paberitööd. Eks ma's ürita olla efektiivne....