DI lõpp ja pikendatud nädalalõpp

Nüüd on see siis ametlik - mu 4 nädalat kujutavat diagnostikat on läbi. Neli nädalat hämaras ruumis sumiseva masina läheduses mitte midagi tehes seismist on selja taga. Tegelikult loomulikult õppisin palju uut ja huvitavat, seega otseselt nurisemiseks põhjust pole. Ehk vaid oleks tahtnud pisut tõhusamat ajakasutust, sest ehk natu liiast jäi aega mõtteid mõlgutada ja unistustel ringi uidata.

Nuh, aga nüüd pääsen siis tagasi päris ellu ning ilmselt suht suure pauguga - peale riigipüha ja pikemat nädalavahetust on tavaliselt kõigis osakondades rohkem tööd kogunenud ning ei usu, et kardioloogiagi ses mõttes miski erand oleks. 2 nädalat kardioloogiat tulekul ning teisel nädalal pean veel väikse ettekandekese kardioloogia journalclubis tegema oma bokserinduse teemadel. Ja selleks vaja veel kõvasti artikleid kokku otsida, läbi närida ning seedida lasta.

Ja siis on paraku pikk nädalavahetus - esmaspäeval miski riigipüha (kohe guugeldan, et mis asi see ongi) - ah tegel't ei guugelda ma siin midagi, kuna a) pole minu riik ja b) hetkel nagunii ei oska seda vaba päeva suuremat asja hinnata. Oleks siis, et oleksin vähe varem taibanud, et pikk nädalavahetus tulekul, aga nüüd katsun selle siis lugemise-artiklite otsimise jms-ga ära sisustada. Ning kuna täna jahe aga siiski päikseline ilm, siis ehk lähen longin pisut kuskil ümbruskonnas ringi kah.

50 päeva selja taga

Mitte et ma siin nüüd päevi loeks või midagi, aga igatahes on 1/22 teadmistest omandatud tänase päeva seisuga. Või pigem küll lihtsamalt öeldes 10/219 residentuurist läbitud. Loodetavasti teadmiste tulv ikka kogub tuure ning järelejäänud ajaga saan ehk grammikese targemaks kah.

Ning positiivse poole pealt sedapalju, et veel 2 päeva kujutavat diagnostikat ning siis tagasi päris elu juurde ehk kardioloogiasse. Paraku küll vaid kaheks nädalaks, aga see RadVacation, nagu ilmselt paarist varasemastki kirjast kajama jäänud, hakkab vaikselt ajudele.

Ning veel positiivsema noodi peale - kui onu Kirk tuli juba mõned nädalad tagasi minu juurde, siis täna saabusid ka härrad Feldmann & Ettinger. Nende seltsis peaks pikad vihmased õhtud vast veidi ladusamalt kulgema. Või vähemasti asjalikumalt sisustet saama. Ning eks neid onusid-tädisid-härrasid-prouasid-noorsande-preilnaid ole tulemas veelgi. Loodetavalt õite peatselt. Ja ühte ootan eriti, aga sellest teises rubriigis.

Ning veel - täna alustasin põhjalikumalt oma teadusjupikese jaoks artiklite kokku otsimist. Ning tundub, et võib täitsa põnev teema olla. Väikse ääremärkusena võin lisada, et eriti bokserite omanikest tuttavad, kuid ka dobberite ning teiste ARVC või DCM kimpus olevate omanikel võib olla täitsa heameel, et sellisele liinile olen sattumas. Eks näis...

Lõpetuseks - kes mõistukõnet ei mõistnud, ärgu pahandagu. Lihtsalt oli selline meeleolu ja panin read sedamoodi kirja. Vot nii.

Ajakirjaklubi! Päris ära ei tapnudki :)

Täna siis tegin esimese ettekande ajakirjaklubis. Eks ta pisut ärevust ikka põhjustas, et kuda ma sellega toime saan või tulen. Aga polnudki väga hullu. Kolm artiklit tunni ajaga ette kantud nagu niuhti. Või õigemini peaaegu nagu niuhti. Nimelt trehvasin hullu peaga võtma ühe sellise artikli, mis isegi minule kui ainukesele kardioinimesele pundis oli paras lugu teemal kosmosesüstik Challengeri isolatsiooniplaatide ioonvahetusliku radiatsiooni mõõtmine. Kümmekond lehekülge tihedat teksti, milles võrreldakse omavahel kolme erineva meetodiga saadavaid paarikümmet erinevad indeksit, mille vahed on väga minimaalsed ning mis peavad ära tõestama, et varese ja haraka lennuomadustel on tõenäoliselt väga minimaalne, kuid heal juhul mõningast statistilist tähtsust omav vahe. Või midagi sinnapoole. Positiivne oli see, et tund aega sai paratamatult ühel hetkel läbi ning olin sunnitud väga peenetest detailidest kiiremini üle libisema. Mille üle oli kõigil heameel. Järgmisel korral olen targem ning valin pisut paremini artikleid. Kuigi võibolla on isegi hea, kui sellised keerulised ja spetsiifilised artiklid, mida just mul kõige enam vaja on, olen sunnitud töötama väga üksipulgi läbi.

Ahjaa, pisut töövälist kah - nädalavahetusel oli siis Euroopa Eestlaste koori laager. Väga vinge üritus oli. Tore mõnda sõpra siin riigis kohata, laulda ca tunnine kontsert maha ning hiljem veel poole ööni lobiseda ja laulda. Tege rõõmsaks priistani. Või peaaegu rõõmsaks...

Ehk saab teaduse kah lõpuks vaikselt veerema

Eile õnnestus lõpuks meelitada DC ja VLF korraga arutama minu projekti teemat. Ametlikult peab olema kolme kuu jooksul alustamisest kinldlaks määratud kliiniline juhendaja, teaduslik juhendaja ning laias laastus mingi uurimisprojekti suund. Vanemate kaasvõitlejate soovitusel togisin takka ning tundub, e t edukalt.

Kliiniline juhendaja määrati juba mõned päevad tagasi. Kliinilise juhendaja mõte on, nagu nimetuski ütleb, olla nõustajaks-järelelvalvajaks kliinilise tegevuse osas. Sellest tulenevalt on mul ilmselt hea meel, et kliiniliseks juhendajaks sai DC, kuna ta on ilmselt neljast kardioloogist kõige enam reaalselt kliinikus ning erinevalt mõnest teisest, kliinikus olles on ta ka kõige sagedamini füüsiliselt seal koha peal, mitte ei pea teist mööda maja taga otsima. Ning DC on omamoodi hull kah. Jaõnneks seda sorti hulludega on kohati lihtsam - võib asju vähe otsemini välja öelda nii nagu tegelikult mõtled. Ei pea tingimata väga ranget (poliitiliselt) korrektset teksti ja sõnastust otsima :)

Teaduslik juhendaja ei pea olema tingimata sama inime. Teadusjuhendaja puhul oleks hea, kui ta sinuga tegelikult kah teadusprojekti osas tegeleks. Ehk siis hea, kui teadusprojekt on mingi juhendaja projektiga mõnda serva pidi ühendatud. Ja loomulikult on vajalik, et oleks juhendaja, kes teadusesse suurema kirega suhtub. Seetõttu hea (loodetavasti, eks tulevikus paistab), et selleks saab vist peaasjalikuult VLF.

Eilse paaritunniseks kujunenud arutelu käigus jõudsime ilmselt mingisugused esmased sammud ja suunad minu jaoks välja töötada. Kokkuvõttes oli juttu 10st erinevast projektist, millega mind tehniliselt saaks suuremal või vähemal määral haakida, aga oma "esimese autori projekti" jaoks paistsid neist olevat sobivamad kaks. Nendesse teemadesse penagi nüüd end esmalt vähe süvitsi sisse lugema. Ülejäänud projektid võivad olla sellised, millesse mind suuremal või väiksemal määral kaasates saaksin mitte-esimese-autorina nime pealkirja alla.

Väikse selgitusena - diplomaadi eksamite eelduseks on, et mul oleks vähemalt kaks publikatsiooni, millest üks peab olema esimese autorina.

Ahjaa, ilmselt võib keegi tunda huvi ka, et mis projekti teema siis ka ikkagi on :) Esimese autori jaoks sobilikud teemad on seotud bokserite arütmogeense parema vatsakese kardiomüopaatia, Holter monitooringu, rütmihäirete ning elulemusega (või mis iganes sõna see Eesti keeles survvival kohta käibki) ja teine vererõhu (NIBP) ööpäevaste kõikumiste ning Doppleriga määramise korratavuse kohta. Suurem tõenäosus, et neist kahest saab põhiliseks teemaks rütmihäirendus. Eks näis... (to be continued...)

Ning muidugi sedapalju mittetöist kah, et täna lähen siis Inglismaa Eestlaste koorilaagrisse, mida juhatamas ei keegi muu kui meie motokoorigi dirigent Kalev Lindal. Tõenäoliselt saame ka väikse deso teha :) Ning muidugi ka törtsu-paar laulda :)

13 ja reede. Ning PDA

Kes mind teavad, teavad, et ma suuremat asja ebausklik pole. Lihtsalt kui asjad lähevad nihu, siis nad lähevad sõltumata kassidest või kuupäevadest. Õnneks polnud alljärgnev päris minu asi, kuigi ka mina selles loos osalesin.

Nimelt sain siis reedel esimest korda ennast puhaste kätena PDA sulgemisele kaasa pakkida. Hmm, põnev, kas pole - Joff ja kirurgi riietuses. Puhaste kätega. Lahe.

Seega - protseduuriks persisteeriva arterioosjuha (PDA) sulgemine Amplatz duct occluderiga (http://vetstents.com/products/product_sheets/large/ampltaz.pdf , kui peaks põhjalikumat huvi olema). Kõik kulges laias laastus ilusasti, välja arvatud, et Simon tegi algatuseks juurdepääsu reie arterist pea kaks tolli liiga kaudaalselt (mis tegelikult polnud suurem asi probleem, kuna sai kenasti haava pikendamisega lahendatud), seejärel väiksed viperused soone laienduskanüüliga, mis algatuseks põrandale prantsatas. Kuid protseduur ise laabus kenasti. Kuni selle hetkeni, et mõõdeti fluoroskoopia käigus juha laius 1 mm jagu valesti (tagantjärele tarkusena). Kuna juha oli nii lai, tuli võtta kõige laiem olemasolev Amplatz. Ja nagu hetk peale selle kohale asetamist selgus, oli juha siiski pisut veel laiem. Või siis ebaõige kujuga. Või oli lihtsalt s-tt päev. Või mõjus tõesti 13 ja reede. Igatahes vahetult peale seadeldise vabastamist neljanda südamelöögiga lendas kogu seadeldis minema. Ja maakeeli öeldes, lendab selline vidin sirgelt ühte kopsuarterisse (sedakorda vasakusse, nagu hiljem selgus). Järgnevad 4,5 tundi sisustati sellega, et üritati vidinat kägiveeni kaudu välja meelitada. Kuid kahjuks edutult - paremast kopsuarterist oleks ilmselt olnud pisut suurem tõenäosus seda kätte saada. Aga võibolla ka mitte.

Kokkuvõte: 6 tundi tinapõlle ja kirurgiliste riietega seismine ei ole fun. Kas vidin saadi kätte, selgub juba tulevikus - nimelt sõltub see sellest, kas omanik tahab kirurgiat ette võtta või mitte. Kui ei taha, siis on tulemuseks ühe kopsu verevarustuse järkjärguline lakkamine ning see ei ole hea. Ilmselt lõppeb mõõdukalt kiiresti mõõdukalt kurvalt. Sel juhul ilmselt otsustatakse loom eutaneerida. Kirurgia mitte ettevõtmise puuduseks veel ka see väike asjaolu, et juha ju ei sulgetud. Seega tuleks ka sellele kirurgiliselt läheneda.

Ehk saan juba nädala alguses updateda antud teemat.

Arsti juures käidud

Mitte, et mul midagi viga oleks olnud, aga peame vist korra aastas käima kopsufunktsioonitesti tegemas. Täidad ankeedi ja puhud mitu raksu torusse. Vaadatakse kopsumahtu ning mitmesuguseid puhumiskiirusi. Seega avanes mul lõpuks ometi ka võimalus teada saada kui suured kopsud mu sees on :) Tundub, et kas a) loomulikust või b) tänu vabasukeldumisele (millega küll kahjuks viimase poole aasta - aastaga pole väga tegeleda jõudnud ning siin pole kah veel sobivat kohta selleks leidnud) on päris korralikud kopsud. Normaalselt puhudes puhusin 6.62 l, mis puhutajalt tunnustava kommentaari välja meelitas. Nimelt polevat eriti keski selliseid numbreid masinasse meelitanud. Ning siis proovisin ka pakkimisega tulemust. Kuna pole ammu harjutanud, piirdusin tagasihoidliku 9-10 pakkimisega ning tulemuseks 7.88 l. Seega ilmselt aktiivse harjutamise korral, kui õnnestub 18-20 pakkimist teha, võib ilmselt tulemus olla kuskil 8.5-9 l. Pole paha :P Seega tuleb ikkagi kiiremas korras siin miski klubi leida, kus kasvõi korra paari nädala takka õnnestuks käia restarti tegemas.

(Kes teemaga kursis pole - pakkimine->hingamistehnika, millega surutakse kopsudesse rohkem õhku kui maksimaalne kopsumaht).

Ja nüüd tagasi raamatute seltskonda. Head ööd!

Võta puhkusereisile kirjandust kaasa

Nagu ilmselt juba maininud olen, on kujutavas diagnostikas elu rahulik. Nagu sise-inimesed taotsevad öelda - rad-vacation. Tulles teisest osakonnast on tavaliselt paar nädalat täiesti piisav. Mul hakkab see paar nädalat selle nädala lõpuks täis tiksuma. Loomulikult õpin pidevalt miskit juurde, aga... harjumatult rahulik rütm on, noh. Teiste sise ja kardio residentidega rääkides selgus, et neidki täpselt samasugused tunded teise nädala lõpuks vaevasid. Lahendus leitud - BSAVA manual of thoracic imaging kaasa ja "puhkusele". Saab vähemalt kenasti, kasulikult ja mis kõige olulisem - sihipäraselt - tekkivad pausid ära sisustada.

Hommikul tegime kardios residentidega EKG-seminari. Õigemini olin mina ainus kardioresident, sest Imke on praegu õppepuhkusel. Teised olid hekel kardios viibivad sise ja emergentsi omad. Ja päris positiivne tunne oli, kui sain oma pisukesi teadmisi teistega jagada. Päriseltpärsielt! Lihtsalt siin kipuvad kõik ümberringi nii pädevad olema, et olen juba vahepeal jõudnud kõhelda, et kas-nüüd-mina-ja-mis-nüüd-mina. Tuleb välja, et ilmselt päris lootusetu kah pole.

Aga nüüd veel 2 peatükki Kirk's-i homseks raamatuklubiks läbi lugeda (IMHA ja mitteregeneratiivne aneemia) ja siis ära koti peale.

Ja väikse ääremärkusena - sedakorda isegi ootan nädalavahetust ;)

Angiograafia - see on imelihtne. NOT!

Laisa inimesena kopipeistin siia sedakorda MSN-vestlusest mõned read. Loodetavasti kaasvestleja ei pahanda ning lugejad mõistavad MSNist tulenevat grammatilist ebakorrektsust, ega nurise väga hullusti.

[---] meil siin on näiteks e hommikul ajakirjaklubi, kus 3-5 artiklit, e õhtul cardio residendiseminar, t hommikul cardio seminar, k raamatuklubi, kus peatükk mõnest raamatust, n hommikul kardio seminar, n õhtul sesehaiguse residentide seminar või röntgenfilmide vaatamine, r hommikul residentide ettekandeseminar. seega on sellist pidevat formaalset (ja ka sisulist) õppimist üksjagu ning see muudab elu mitmeti lihtsamaks ning ei lase lugemiskoguseid kuhjuda. ning saab ka arutleda loetud asjade üle. ning selle kõige vahele on ikka tegelik töö kah ära paigutatud, mis tähendabki, et päevad algavad vahemikus 6.30-8.30 (sõltuvalt osakonnast) ja kestavad 6-8ni õhtul välja vähemalt. ning sageli vaja peale seda veel (eriti sisehaigustes, kuhu ma veel jõudnud pole) saatvatele arstidele tagasiside andmiseks kirjatööd teha. seega pole üldse üllatav, kui veel õhtul kella 10 ajal majas neid inimesi üksjagu, kes valvega seotud ei ole.

näiteks tänane kardio residendiseminar sisaldas endast südame ja veresoonte kontraströntgenite vaatamist. Vau!

Ehk siis sai vaadatud angiograafiapilte, kuna ühel kujutava diagnostika residendil on oktoobri alguses certifying eksam, mistõttu tahtis natuke ka selle valdkonna piltidega tutvuda (tavaliselt seegi, nagu ka südame ultraheli, pole kujutavate diagnostikute vaid kardioloogide pärusmaa, mistõttu ma meeleldi temaga koos neid kaesin). Loomulikult ei antud talle miskeid päris lastepilte kätte vaid ikka korralikust hardcore otsast. Nuputamist oli kõvasti, aga mõneteistkümne pildiga õppisin rohkem kui antud teemal olen õppinud aastast 1992, mil kooli läksin :P Seega võib aru saada, kuivõrd sirgelt püsti siin olemine mu learning curvi kipub lööma. Ja oletada on, et tempo alles kogub hoogu, sest seni pole ma veel sisehaigustesse sattunud (alles oktoobris esimene laks). Seal, nagu olen aru saanud, pidi olema elu kõige karmim.

Siis olen kujutavas diagnostikas sattunud ka näiteks ortopeedilisi pilte vaatama. Ja isegi nendest on võimalik oluliselt rohkem välja lugeda, kui ma siiamaani oleks uskunud. Seega tekib kohati tunne, et mida ma siis ikkagi nende aastatega (2010-1992=18) olen omandanud :P Loodetavasti avaneb ehk kunagi võimalus midagi tuleva 3ga omandatavast kodukanti tagasi tuua ja seal laiali jagada.

Eelnevast tulenevalt võiks keegi viidata tähtsatele onudele-tädidele, et väääääga mõistlik oleks, et veterinaarsel akadeemilisel karjääriredelil ronimiseks tuleks Dip(EBVS) võrdsustada PhD-ga. Mõned näited: Adrian Boswood (ei ole PhD), Daniel Brockman (ei ole Phd), Chris Lamb (ei ole Phd). Ja seda nimekirja võiks jätkata väga pikalt. Jube uhke oleks, kui näiteks mõne nendest vendadest-õdedest õnnestuks epasse kasvõi ajutiselt professuuri meelitada. Aga nad ei kvalifitseeru ju :P

Veidi sotsiaalset elu kah

Eile oli siseinimestega väikene grillimine. Täitsa tore väike vaheldus. Eriti muidugi üldisele nädalavahetuse hõredusele. Muidu olen ikka üritanud (üksikuid) nädalavahetusi kuidagi esmaspäevani välja venitada - pisut lugemist (seda ilmselgelt hakkab üha enam tekkima), pisut kuuekeelset armukest, pisut lugemist, veidi sporti jne. Kahjuks, nagu paljud teavad, ei mõista ma ka vabal päeval üldjuhul pikalt magada, mistõttu nädalavahetuse päevad kipuvad pikad ja venivad olema.

Vahelduseks mõni rida "olmet":

Liiklus - esimesed kaks päeva sõitsin nii, et panin käekella paremale käele - aitas meeles pidada, et esmalt tuleb ristmikul vaadata paremale. Väike nipp, aga võib aidata ära hoida kulukat autoremonti. Edasi harjus liiklusega täiesti ära ning nüüd ei ole enam vähimatki probleemi. Aga eks näib, mis saab, kui kas a) ostan siinses mõttes õigetpidise rooliga auto või b) pean "euroopas" õigel pool teed sõitma. Paar nädalat tagasi tegelikult sõitsingi euroopas väikese törtsu ja siis polnud küll veel väga hullu, kuid siis polnud ka nii pikka valel pool sõitmise kogemust-harjumust.

Ostukorv on kõhutunde järgi enamvähem sama kallis või pisut kallim kui Eestis. Võrrelda muidugi raske, kui just ekselit poodi kaasa ei vea, sest näiteks piima ostan tavaliselt 1,136 liitrit korraga.

Bensiin (või minu auto puhul diisel) on jupike kallim kui Eestis - praegu umbes 1.119 kohalikku raha (~22 eek) liiter.

Raamatud (vähemalt erialased) saab ilmselt jupikene soodsamalt. Kui varem arvasin, et Krisost saab raamatuid päris hea hinnaga, siis see oli peamiselt võrdlus teiste Eesti müüjatega ja vahest ka Soome omadega. Amazonist saab nii mõnegi raamatu pea kolmandiku võrra soodsamalt. Peangi neil päevil endale tellima päris mitmeid raamatuid - Ettinger, Couto, Ganong, Braunwald jnejne. Kuhugi peab ju raha kulutama :P

Riided jms - neid pole küll mõtet kodust väga suures koguses kaasa tarida. Neid võib siit ikka väääga soodsalt saada.

Ühistransport on ilmselt kallim kui Eestis. Suuri kogemusi mul küll pole, aga mulje selline on tekkinud. Samas tuleb arvestada, et enamus ühistranspordi pileteid on väga suure hinnavariatsiooniga ning näiteks pidavat paljusid pileteid õigel hetkel netist ostes võima saada märkimisväärselt soodsa hinnaga. Ei tea, ei oska kommenteerida. Ehk kunagi tulevikus.

1/36

Jah, tõepoolest. Olgu seda vähe või olgu seda palju, aga täpselt nii palju on residentuurist selja taha jäänud.

Mida olen selle ajaga omandanud? Nii mõndagi. Ja olen õppinud üksjagu ära tundma ka enda puudusi. Vaikselt hakkab aju kah minema taas õppimise režiimile. Kui kedagi huvitab, siis soovitan võimalusel kindlasti ühes jadas õppida. Muidu läheb selle hoovõtu peale arutult palju energiat.

Praegu veedan aega kujutavas diagnostikas ning seal kulgevad päevad rahulikumalt. Isegi kuigipalju kellast kellani. Ja mõlemad - nii alguse kui ka lõpu kellad - on palju inimlikumad kui näiteks kardios (või kuulu järgi palju kenamad kui sisehaigustes). Hommikud algavad kõige hullemal juhul kell 8 ja enamasti päevad lõppevad juba 5-6 paiku. Ning ka "peale tunde" pole vaja hullu paberitöökuhja läbi närida. Saab vahelduseks korrastada rahulikus rütmis pabereid, mõtteid ning muud pahna.

Olen hakanud nende mõne päevaga nägema röntgenpiltidelt ka asju, mida seal varem pole kunagi olnud. Täitsa tore :)

Ja siinkohal tahaks kirjutella suured aitähid Lindale ja Paulile, kel 40 aastat ametlikku koos olemist lähipäevil täis saab ning kes ilmselgelt väga olulisel määral ka minust teinud seda, mis ma parasjagu olen. Sõbrad, kes sealpool ilmaotsas - astuge sealt läbi ja emmake neid (varuge vaba õhtupoolik kah, usun, et koduveini vähemalt pakutakse) - ma tänavu ise kahjuks minna ei saa!