Rahulik brexitieelne elu

Üleeile (valvepäev): hommikul 2 h kitarri, siis müüsin oma raamaturiiuli maha, seejärel lennuväljale, seal kohe lennata ei saanud, sest võistlustel osalevad umbes 100 lennukit pidid enne startima. Kuid siis tuli töölt kõne, et vaja üks süda ultrada. Ega’s midagi - sipsti tööle ja tagasi. Selleks ajaks võistlused ära startinud ja sain üsna kohe õhku. Eesmärk teha oma kolm puuduvat starti. Eesmärk täidetud, uus kõne töölt - vaja üks kass ultrada. Kuna pidin saama peainstruktorilt peotäie allkirju, et saaksin oma euroopa piloodipaberite taotluse ära saata, aga tollel võistluste tõttu kiire, siis jätsin oma paberikuhja talle kontorisse. Tagasi tööle, kass ultratud ja koju. Eile (ikka valves) - hommikul üles, tunnike kitarri, seejärel ECVIMI eksami küsimusi sepistama (tähtaeg eile öö). Lõunaks tööjuure rahvaga lõunastama. Siis tagasi koju. Nii kui parklasse sisse keerasin, töölt kõne - vaja üks kass ultrada. Tagasi tööle, kass sipsti ultratud ja tagasi koju. Seejärel müüsin maha oma kontoritooli ja jätkasin eksamiküsimuste sepistamist. 10ks õhtul kõik kenasti tehtud, pisut telekat ja seejärel lohistasin oma magama jäänud kere sohvalt voodisse. Täna endiselt valves (meil siin riiklik vaba päev). Aga kõik asjad, mis tähtaegadega seotud, on nüüd kenasti tehtud ja võin asuda oma kojusõidulogistikat välja sepistama. Mitte, et see üleöö tehtud saaks, aga vähemalt pole muid stressoreid kaelas. Ahjaa, muidugi veel 5-9 September ECVIMi kongress Rotterdamis, mille ajal veel sai kogemata lubatud ühele sealsele kolleegile üks kass ära ultrada (paarsada km Rotterdamist). Ja siis veel 16-18 September ühe artikli kirjutamiskoosolek kuskil lõuna-Prantsusmaal. Ega siin väga muud nagu juhtumas polegi. Ilm kah na sügisene. Ahjaa, kui hästi läheb siis järgmisel NV-l lubab ilusamat ilma, siis võiks veel üritada oma 50km lend ära teha. Mitte, et mul seda euroopa paberite jaoks vaja oleks, aga lihtsalt tore oleks ‘Silver’ nõuete (mul praegu pronks - Silver eeldab lisaks 5h lendu [tehtud], 1km kõrguse kogumist [tehtud] ning 50 km teisele lennuväljale maandumisega lendu) norm ära täita. Lihtsalt selleks, et lõbus oleks ja sellest ka mingi jälg paberile jääks. No ja kui NV veel pisut aega ja ilma üle jääb, siis võiks ju ka veel paar õhuakrobaatika lendu juurde võtta. Et saaks see asi kah ära proovitud või nii. Sest ega siit ära tulles enam niipea (enne kevadet) ilmselt lennata saa ja isegi kui Eestis õnnestub lendama hakata, siis võimalused paljusid asju teha ilmselt jupike kasinamad. 

Eestisse tagasi jõudes hakkab pisut rahulikum elu ilmselt. Üksnes euroopa eestlaste koori laager oktoobri lõpus Saksamaal ning EBVS (European Board of Veterinary Specialisation) koosolek Novembri esimesel nädalal Roomas. Ja novembri lõpus nädal õppetööd EPAs. Siis õnneks enam palju mingeid kohustusi pole ja tulevadki kohe jõulud 🙂

Kuidas Sul läheb :p

Vahelduseks ei räägi tööst (mitte, et ma siin viimasel ajal üldse millestki eriti oleks rääkinud, aga olla peale)

Täna hoidsin sellist looma http://www.airport-data.com/aircraft/G-DFEB.html , mis minu ja langevarjuga kokku umbes 350 kg kaalub, 5 tundi järjest õhus. Lisaks lihtsalt õhus püsimisele suurendasin ka kõrgust 1 km võrra. Mõlemad need arvud (5 h ja 1 km) peavad veel ametlikult kinnitust saama, on väike oht, et tulin natuke enne 5 h alla ja päris 1 km kõrgust ei suurendanud. Ah, et miks selline täpsus oluline?

Ma olen hetkel oma lennukarjääriga nii kaugel, et peaaegu on esimene ametlik litsents (siin riigis kutsutakse seda pronksiks, ja selle peaks ka Euroopa litsentsiks saama ümber vormistada) peaaegu käes. Veel on vaja teha 2 osa teooriaeksamist - ühe (lennundusseadusandlus) kukkusin läbi ja teist (navigatsioon) ei saanud teha, kuna mul polnud kaarti tol hetkel kaasas. Ega ma ehk toda ühte osa poleks läbi kukkunudki, kui poleks ette valmistamata eksamile läinud. Lihtsalt mõned kuud tagasi ühel kenal päeval hakkas ootamatult vihma sadama ja peainstruktorilt küsides, et mida see kirjalik eksam endast kujutab, sattusin hoopis endalegi ootamatult eksamit teha proovima. Olles oma elus nii mõnegi eksami teinud, mulle tegelikult ei meeldi toorelt peale lennata. Aga nii läks. Eks siis teen need kaks osa millaski kui siin ükskord see kuumalaine otsa saab ja lendamiseks sobimatut ilma taas tekib.

Aga tagasi tänasesse päeva. Need 5h ja 1km tõus on järgmise taseme (hõbe) osad. Järgmist taset vist mul otseselt Euroopa lubadega seoses vaja ei ole, aga noh, võib ju teha, kui korrast võimalus on ja ilm kah na ilus. Mis ma ikka niisama seal taevas ringi uitan, ikka võib midagi asjalikku kah teha. Hõbedal on kokku kolm osa - lisaks nendele kahele, mis loodetavasti nüüd juba tehtud, tuleb veel lennata üks 50 km lend punktist A punkti B. Aga seda meiesuguseid algajaid enne tegema ei lasta, kui suurem osa piirkonna põldudest on viljast vabastatud. Et noh, kui peaks õhk otsa saama ja ei õnnestu enam taevas püsida kuid koju kah enam ei jõua, siis oleks vähemalt kuhu maanduda. Kõrrepõldu (olgu siis vili või hein) saab maanduda küll ja ise jääb suure tõenäosusega üsna terveks, aga lennuk seevastu saab pigem mõõdukalt kannatada. Nii et ehk õnnestub sel hooajla veel hõbe kah ära teha :)

Ja lisatud pildil on näha mu mõtetu tiirutamine nii kaardil kui ka kõrguse ja kiiruse graafikud.

Vot nii läks see kaunis laupäev õhtusse.

T:Joff

Kiri koju

See tunne

Kui oled olnud kateetrilaboris pea neli tundi tinapõlle ja opivarustuse sisse mähituna dehüdreerunuks higistanud

Olles pea nutma või ropendama hakanud, kuna arterioosjuha kateteriseerimine peaaegu nagu õnnestub, aga midagi on väga valesti ja oled veendunud, et miski on täiesti valesti ja ei suuda kuidagi aru saada, mis nimelt.

Kui kujutav diagnostik on interpreteerinud su fluoroskoobipilti nii rumalasti (olgugi, et sul endal pole paremat seletust, aga tead, et DI seletus on sisuliselt anatoomiliselt võimatu), et saad aru, et olgugi, et sa ei oska parema seletusega lagedale tulla, pole sa päris rumal, sest suudad alternatiivse seletuse rumaluse lihtsa vaevaga ära tõestada nii, et DI-gi sellega nõustub. 

Olles omaarust kateteriseerinud täiesti õiget struktuuri, olgugi, et miski kohe üldse ei klapi.

Olles kasutanud ära 75% maksimaalsest lubatud kontrastainekogusest ning saanud tulemuseks sisuliselt mitte ühtegi diagnostilises kvaliteedis fluoroskoopia-klippi, samas teades, et protseduuri lõpus pead veel umbes 30% kasutama, ületades sellega lubatavat kogust ja riskides neerupuudulikkusega. 

Olles kutsunud parema (st teise kardioloogi) puudumisel kohale kirurgi, et saada kellelegigi peal peegeldada oma utoopilisi teooriaid selle kohta, et miks sul kohe kuidagi ei õnnestu saavutada seda mida sa üritad.

Olles tulnud välja nii ebamäärase ja sisuliselt utoopilise seletusega, et kujutav diagnostik ütleb et see ei ole loogiline ja kirurg lihtsalt ei saa aru mida sa täpselt öelda tahad sest su seletus on sisuliselt peaaegu ebaloogiline.

Olles jõudnud oma seletuse käigus analoogiani, mis hõlmab teooria ilmestamiseks selgitust kahest paarist pükstest mis on üksteise peale tõmmates jalga pandud (ja selle analoogiaga isegi suutnud ennast kirurgile pisut usutavamaks rääkida).

Olles seletuse käigus suutnud endale tekitada tunde, et äkki nagu kuskil kuklasagaras on mingi hägune kuma mingist artiklist, mida oled ehk kunagi lugenud, kus vist nagu olla olnud kirjeldatud mingeid paari-kolme keissi, millel äkki isegi olla olnud mingi sarnasus sinu keissiga.

Olles jõudnud järeldusele, et ehk isegi see eelmine mõte-mälestus on lihtsalt soovmõtlemine.

Olles jõudnud otsusele, et protseduur tuleb tunnistada ebaõnnestunuks ja loobuda.

Olles tusasena tunnistanud endale kaotust ja kaotanud igasuguse enesekindluse tulevikus sedalaadi asju ilma teise kardioloogita teha.

Olles omanikule helistanud ja rääkinud ära nii head (koer elus) kui halvad (protseduur sisuliselt ebaõnnestus) uudised. 

Ning siis tuhlates läbi internetiavaruste, otsides paaniliselt seda artiklit, mille kohta sul oli õhkõrn kõhutunne, et oled midagi sellist lugenud. Peale pikki otsinguid pea käega löönud sest ei leia. 

Ja siis leiad artikli üles. Ja see kirjeldab 8 sarnast juhtumit. Millest ühe kohta on ka pilt. Mis on täpselt selline nagu kateetriotsaga, kasutades verd tindina, olid kirurgi jaoks opisaalis opilinale joonistanud. Nagu kopipeist!

Ja ühtäkki saad aru, et sa olid teinud kõik absoluutselt ideaalselt õigesti ning selle patoloogia korral polegi võimalik kateteriseerimist teostada ja tuleb protseduur pooleli jätta. 

Ning vaatamata kogu suurele lootuse  ja eneseusu kaotamisele saad aru, et tegelikult on polegi need õppimise aastad ehk päris maha visatud. Ning et seda konkreetset artiklit olid lugenud (põgusalt, kuna sellise keisseeria põhjal nagunii eksamiks keegi küsimust ei tee!) kaks korda - esimesel korral eksamile minnes ja teisel korral eksamile minnes. 

Selline emotsionaalne päev mul täna. Kuidas Sul läheb 🙂? 

PS: tavaliselt on mul ikka üsna tavalised päevad ja koduigatsus ja värgid.