Kiire puhkus aka pikendatud nädalavahetus kodus

On äärmiselt heameel, et üks lennufirma on lõpuks aru saanud, et tuleb lennata siis, kui inimestel seda vaja on, mitte siis kui mõni lennuk juhtub parajasti ripakil olema. Nii on Finnairi lennuajad kursil London-Tartu täiesti suurepärased - ümberistumisega Helsinkis on summaarne lennuaeg neli ja pool tundi. Ning jõudes Tartusse umbes viieks õhtul, saab suurepäraselt õhtuga veel midagi ette võtta. Ning sisuliselt sama kehtib tagasilennu kohta - start 12.20 Tartust ja juba neljaks õhtul oled Londonis. Suurepärane! Pisikene ebamugavus on HEL-TAY ja TAY-HEL lennu hilinemine. Kodu suunas on lihtsalt tüütu, et peab Helsinkis jõude istuma ning tagasisuunal on pisut ärevaks tegev, et kas ikka jõuab teisele lennule. Kuigi, kui isegi ei jõuaks, ka siis ei oleks maailmalõpp - tuleks lihtsalt juua mõni hirmkallis lennujaamaõlu ja mõnele õhtusemale lennule vast ikka pannakse.

Koduskäik oli ootuspäraselt tore - vanemad, sõbrad, saunad jms. Ning sellise nelja ööbimisega nädalavahetuse puhul jõuab sobivalt teha jadastatud kiirvisiite. 

Väike toiduelamus kah sekka - sai esmaspäeval põigatud Tallinna, et teha Rannoga kiire lõuna. Ja vahepeal on hotell Tallinna lähistele kerkinud mitmeid uusi söögikohti, mis vähemalt väljast näevad välja mõõdukalt paljulubavad. Ühes sellises siis söömas käisimegi. Kohal nimeks Pööbel. Sisekujundus nimele vastavalt lihtsakoeline, isegi peldikuseinad preventiivselt tekste vildikaga täis kirjutatud. Hinnad paistsid mulle (arvestades Inglismaa hindasid) täitsa vastuvõetavad - polnud vist ühtegi praadi mille hind oleks olnud kahekohaline. Ranno kinnitusel pidada need hinnad ka Tallinna tavalistest hindadest jupikene maad soodsamad olema. Aga mis kõige olulisem söögikoha juures on ikkagi söök. Kuna inglismaal oleme Fabioga harjunud söögikohtade võrdlusobjektina kasutama hamburgereid (ilmselgelt sellise harjumuse algupära viib lugeja tagasi meie residentuuriaegadesse, mil tulenevalt orjatöö eripärast ei ole ei aega ootamaks hirmpikalt valmivaid udupeeneid roogi ega ammugi mitte raha, et lubada endale kalleid ja mitmekäigulisi), siis sai ka selles kohas burgeri kasuks otsustada. Õigemini peamiseks ajendiks oli asjaolu, et tegu oli rukkileivaburgeriga, mille lihalise etteaste eest oli vastutav veis. Ja ma ei pidanud pettuma. Tegu oli KõÕIGE. PAREMA. BURGERIGA. EVER! Lihakraam oli medium-rare, roosatades burksi keskel kaunisti. Ja lisaks suitsune maitse (ei tea kas kastest või lihast, aga vahet pole). Ja ma usun, et tuginedes aastatepikkusele burksivõrdluskogemusele, võib neid sõnu pea pimesi uskuda. Seega väike palve - kui juhtute nüüd suud vesistades otsustama, et lähete testite kah, siis visake palun alla kommentaar, et kas nõustute. Sest lõpeks pole ju sõna 'Cuisine' Inglise keelest pärit, mistõttu võibolla olen lihtsalt vales riigis toitu testinud ja sellest tulenevalt mistahes vähedegi rõõmsam burks võidab.

Vabandan, et juhtisin kalli lugeja tähelepanu sisulisematelt teemadelt kõrvale ning raiskasin tema väärtuslikku aega sellise teemasse mittepuutuva kulinaarse etüüdiga. Tagasi olulisse - Eestis on ikka maru ilus. Eks see on ammu teada, et ilu märkamiseks on otstarbekas sellest veidi eemal olla, tekitamaks piisav kontrast. No näiteks metsad. Innglased on oma metsad kõik maha raiunud ja kas omal ajal laevadeks teinud või siis suure tulekahju käigus Londoni linnas ära põletanud. Ja siis ongi kena lennukiga Soome või Eesti kohal lennata. Lausa suurepärane on see tumeroheline maastik. Ning siis muidugi Tartu. Kaunis nagu alati ning aina kaunimaks läheb. Praegu näiteks tundub, et lennujaamast Võru tee peale sõitmisest saab õige lähemas tulevikus selline asjalik 'nagu väljamaal' tee. Ehk see aitab elavdada inimeste tulekut Tartusse. Ja need konservatiivid, kes on veendunud, et võõrad tuleb ikka jäägitult eemal hoida ja kõige parem oleks ikka peeruvalgel raamatukogus gooti tähti veerida, võivad edukalt oma arvamusele truuks jääda. Mina arvan paraku, et Tartu (ehk siis Eesti teaduse ja kultuuri) arenguks on vaja a kõik eeldused selleks, et Tartusse oleks lihtne tulla. Ja sealt minna. Ehk siis käia kogemusi omandamas ja vahetamas. Et see pisike konnatiik väga tihedalt lemleid täis ei kasvaks. Minagi näiteks tulen järgmisel korral Tartusse, et anda nädala jagu loenguid. Puht pragmaatiliselt võttes pole seda vist väga kellelgi vaja - tudengid peavad välja kannatama 40 tundi loengumaratoni (ja karta on, et loengus isegi kaasa mõtlema); mina pean need loengud ette valmistama (ja ette kandma), halval juhul teised õppejõud kannatavad kaudselt seeläbi, et loodan tudengitesse istutada pisut küssimuste esitamise ja aktiivse kaasamõtlemise seemneid (mis võib ju teinekord põhjustada lektorile mõningast ebamugavust, olgem ausad). Mul oleks endalgi kindlasti llihtsam mitte võtta oma töö juurest palgata puhkust selleks, et minna loenguid andma (tore, et mu prraegune tööandja on mõistev ja vastutulev ning annab mulle seda puhkust - talgi oleks ilmselt lihtsam pidada mind rakenduses teenimaks talle mammonat). Aga mine tea, on's see misjoonitunne, võla tasumine oma Alma Materile, lihtsalt väike eggotripp või kasvõi võimalus põigata koju sõpradele tere ütlema. Igatahes ootan juba seda reisu, piletidki ära võetud (viiteks neile kolleegidele, kes meeleldi teeksid ühe napsu - mu lend jõuab Tartusse täpselt kaks tundi enne konverentsibanketti, seega seal kohtume!)

Vot selline väike mõttemõlgutus sai siin HEL-LHR lennul valmis sepistatud. Aga nüüd sukeldun tagasi kardioloogia-artikleid lugema: eksamini on jäänud vähem kui seitse kuud. 

PS: vabandan kalli lugeja ees kui tekstis oli kirjavigu - lennukis mikroskoopilise klaveriga kirjutades tuleb seda ikka ette.

Esimene kuu...

... Selja taga. Ja tunne on igati täitsa tore. Töises mõttes vähemalt. Olen saanud juba programmide ja masinate ja töökorralduse ja muu sellise värgi osas süsteemid kenasti selgeks ja tehniliselt laabub asi sujuvalt. Töö sisulise poole pealt ei saa kah kurta - on nii selliseid pooltavalisi kui ka äärmiselt veidraid patsiente. Nagu Andrew ütles, näeb siin sageli selliseid veidraid asju, mida residentuuri ajal ei kohanud. Mingit loogilist seletust sellele ei ole. Võimalik, et lihtsalt natuke suurem edasisaatvate arstide ring ning seetõttu tuleb selliseid patsiente, kes ei ole 'puhtad' kardiopatsiendid vaid kombinatsioon kardio-sise-neuro. Või siis ei osanud residentuuri ajal asju piisavalt ebatüüpilisteks pidada. Või siis asjaolu, et juhendaja vaatas üle õla, muutis asjad palju selgemaks ja tüüpilisemaks. Mine tea. 

Siinse kliiniku arstid on meeldivalt pädevad. Aga õnneks mitte mingid utoopilised üüberinimesed (nagu ma pisut enne siiatulekut kartsin). On neilgi oma teadmistes augukesi ning hõredamaid kohtasid. Ja see annab võimaluse üksteiselt nõu küsida ja patsientide üle aru pidada. Ja nii me kõik õpime ja saame paremateks. Tore!

Edasisaatvate arstide tase siin on.... varieeruv. On neid, kes teavad üksjagu ja jagavad matsu täitsa kenasti. Aga suur hulk on ikka selliseid... teistsuguseid. Pean siinkohal kiidusõnu ütlema Eesti arstide kohta (vähemalt nende kohta, kellega läbi ühiste patsientide kokku puutusin)!

Olen nüüd lõpuks ka oma korterisse sisse kolinud. Asukoht on väga mõnus - kesklinna 5 min jalutamist, töö juurde 10-12 min autosõitu - praktiliselt nagu Tartus, üksnes jõgi on tsipakese kaugemal. Aga näiteks jooksma on siin kah lihtne minna ja täitsa toredaid trajektoore võtta. 

Winchester, sedapalju kui ma olen jõudnud temaga tutvuda, on kah täitsa ok. Selline vana ja vaatamisväärne. Mulle pole inglise arhitektuur seni erilist muljet kunagi jätnud (kogu see punakaspruuni tellika kuhi), aga Winchester oma vanaduses on ikka jupike parem. Kui kuskil olla, siis siin on täitsa nitsivuu. Olen siin ümbruses kah pisut ringi sõitnud ja esmamulje on selline, et vanakooli külad on rahuldavalt kenad, aga uuemad kohad on ikka sellist üheülbalist tellikat täis. 

Tööga seoses veel mõned mõttekillud:

Andrew läheb aasta lõpus minema. Seega tuleb tast erialaselt välja pigistada mis pigistada annab. Kõik eksamist läbi saamise nimel :)

Asemele tuleb Valentina Palermo, kellega reaalselt olen kolm-neli korda kokku puutunud (nendest kaks eksamit tehes ja ülejäänud kuskil kongressidel). Aga samas oli ta minu ARVC-artikli teine autor. Selline pisikene ongi see veterinaarkardioloogia maailm. Igatahes vast kasu sellestki - temaga oleme erialases mõttes täpselt sama joone peal - mõlemad kukkusime erialaeksamist mullu läbi ja mõlemad hakkame seda uuel aastal uuesti tegema. Seega ehk kasu ka eksamiks valmistumise perioodil. 

Töö juures meeldib mulle see kuidas emergentsisid käsitledtakse - kui mingi patsient on erakorralisena tulemas, siis enne veendutakse, et kõik vajalikud ressursid - nii arstid, nursed, ruumid, seadmed ja kasvõi kennel patsiendi jaoks oleks olemas. Ja kui miski on puudu ja ei õnnestu mingi vangerdusega ka vajalikke ressursse tekitada, siis lihtsalt ei võeta vastu ja kogu lugu. Kõlab esmapilgul karmilt, aga tegelikult ikka väga palju parem kui ühes kliinikus, kus enne siiatulekut töötasin - seal lihtsalt topiti selline patsient jõuga ooteruumi ja siis loodeti, et ehk kuidagi keegi ikka olukorra lahendab: tulemuseks rahulolematu klient, stressis töötajad, ja halvimal juhul meditsiiniliselt halvasti käsitletud patsient. 

Vot sellised mõned mõttekillud siin esimese kuuga kogunenud. Praegu olen tegemas nädalavahetuse valvet ja õnneks on olnud vaikne. Vaikne on hea. Siis ei pea ma isegi tingimata kliinikusse minema. Kui midagi on tulemas, siis helistatakse mind kohale. Sel nädalavahetusel polnud põhjust sinna minna. Sain pisut kodu sisustamisega tegeleda. Nüüd on kodu vähemalt sellises korras, et kui hakkan täie rauaga õppimisele rõhuma, siis on kõik tingimused selleks olemas. See saab toimuma septembri alguses. Siis pole enam vaba aja sisustamisega mingit muret - kõik olemasoleva panen õppimisele. Nii lihtne see ongi. Ahjaa, paar loengut vajavad kah ette valmistamist. Aga eks see ole kah õppimise erivorm. 

Kirjutamiseni!

Esimene nädal...

… esimene nädal läks väga rahulikult. Paar päeva health and safety’t, siis kohanemine kliiniku tarkvara, seadmete jms-ga. Ning nädala tagumine ots oli äärmiselt vaikne. Kohe väga vaikne. Tegin vast 3-4 ehhot, teine kardioloog (Andrew) umbes sama palju. Kõik majasisesed konsultatsioonid, mis tähendab, et paberitööd väga palju pole ning klientidega eriti suhtlema ei pea.

Ega ma väga hullusti pahandanudki, et algatuseks selline vaikne nädal oli. Sain Andrewga lobiseda nii kardioloogiast, kliinikust üldisemalt ning mis ehk minu mätta otsast kaedes kõige olulisem – eksamist ja selleks valmistumisest. Selles noodivõtmes sisustasin ka enda ülejäänud vabasid hetki töö juures – lahendasin EKG-sid.

See nädal on alanud päris reipalt. Tänane päev oli väidetavalt kardio osakonna üks tihedamaid (ja finantsiliselt efektiivsemaid) päevi läbi ajaloo. Vähemalt viimase paari aasta ajaloo. Aga samas ei olnud üldse hullu – päeva lõpus Andrew ja Adam’iga (kardio abiline) jõudsime ühisele järeldusele, et see oli selline ‘good-busy’ päev. Kõik laabus väga ladusalt, hetkekski ei pidanud seisma jääma, üksteise taha ei takerdunud, kõik patsiendid ilusasti elusana kliinikust välja saadetud ning paberitöögi peaaegu tööpäeva lõpuks valmis (no mul läks küll tund-poolteist üle ebamäärase ‘ametliku’ tööpäeva lõpu). Samuti orienteerun juba enam-vähem paberimajanduses ja programmiski. Lahe!

Täna oli mul üks ‘oma’ patsient – 5 k. mops kõrvalkahinaga vasakul südamebaasil. Loomulikult lootsime-unistasime, et oleks kopsustenoos ja seega saaks potentsiaalselt kateteriseerida. Aga paraku osutus aordistenoosiks. Ja nii patsiendi kui minu õnneks kergeks-kuni-mõõdukaks, ehk siis teisisõnu selliseks, millega ei ole vaja midagi ette võtta peale aasta pärast uuesti kontrollimise. No ehk tuleb neid kateteriseerimiskõlbulikke asju kah varsti J

Lisaks oli üks erakorralisena tulnud DdB, kellel peamine kaebus paar päeva kestnud tugev jõuetus ja ebaregulaarne rütm. Jällegi lootsime-unistasime, et oleks kodade fibrillatsioon ilma süstoolse talitlushäireta. Et saaks defibrilleerida või nii. Aga paraku ka seekord meie lootused läksid luhta ning oli ikkagi süstoolne talitlushäire ja vägagi hull selline. Seega defibrilleerimine ei tule kõne allagi. Sedakorda koerast kah kahju, sest ega sellises seisus prognoos mingi eriti lilleline (kui just nelgid välja arvata) ei ole.

Lisaks oleme sel nädalal Holterinduse ajanud megakuumaks. Kaks aparaati meil on ning nädala algusest alates oleme juba 5 Holterit teinud. Mis sisuliselt tähendab, et masinad on olnud looma küljes rohkem kui küljest ära. Ka see pidavat olema kohalik rekord. Aga jah, eks järgmine nädal saab olema huvitav, kui kõiki neid Holtereid vaja raporteerima hakata.

Üldse on olnud sellised meeldivalt kummalised keisid. Näiteks dobermann kellel oli ilmselt DCM, aga väikse vimkaga; lisaks ka SVT. Nimelt paaril korral oli fraktsionaalne lühenemine umbes 25% (ja vatsakese sein tundus subjektiivselt pisut paksem olema kui ootaks ühelt DCM dobberilt). Selline FS, isegi üksnes üksikute pikema diastoolse pausiga südamelöökide korral, oleks üsna sobimatu DCM dobberile. Hmmmmmm.... äkki on siiski tegu tahhükardiomüopaatiaga... Ootan põnevusega Holterivastust.

Teisipäeval oli mul ka esimene õhtuvalve. Õnneks täiesti vaikne. Selle vastu ei oleks mul tulevikuski midagi, kui õhtu ja nädalavahetuse valved täiesti vaiksed oleksid. Aga vaevalt, et sellist luksust alati õnnestub saada.

Vot selline pisike vaheraport siis sedakorda.

Esimene tööpäev...

... kulges peaasjalikult igasuguste Health and Safety materjalide lugemise, täitmise ja allkirjastamisega. Selle nädala tegevusplaaniks on eeskätt kohaliku arvutisüsteemiga tutvuse loomine ning tegevusse sisse elamine. Ilmselt hakkan ka in-house konsultatsioone andma ja ehhosid tegema.
Miniraporti lõpp.

Tagasi Albionis

Nonii...
Läinud mööda mõned head aastad ning olen tagasi Albionis. Sedakorda tulin tööd tegema.
Olen üsna kindel, et selle blogimisega läheb nii nagu varemgi - mõnda aega pisut kirjutan, aga siis tulevad muud tegemised peale ning lisaks veel habituatsioon ja seeläbi jääb kirjutamine harvemaks. Aga ega sellest ju midagi hullu ole:)

Seega siis lühikokkuvõte toimunust
2013 suvel lõpetasin residentuuri Londonis ning jätkasin tööd EMÜ väikeloomakliinikus. Paljud imestasid, miks ma üldse tagasi tulin, kuid mu meelest polnud selles midagi erilist. Tahtsin tulla ja tulingi. Oli see ju mu esialgne plaan ning ei näinud mingit põhjust mitte tulla.
Paljud olid veendunud, et ega ma seal pikalt vastu pea. Ma ise mingeid lubadusi ega plaane ei teinudki. Loomulikult oleks heameelega omandatud kogemusi omasse majja tagasi viinud ja eks neid ka üksjagu sinna viidud saigi. Kuid mõned süsteemid kipuvad olema jäigad ja mitte eriti avatud uuendustele. Sama on kirjeldanud paljud teisedki, kes on mingisuguse kogemustepagasiga tagasi tulnud. 'Talendid koju' (disclaimer: ennast ma mingiks eriliseks talendiks ei pea - praktiliselt kõik mida olen saavutanud, on ikkagi ropu töö tulemus) ei taha hästi toimida, kuna nii mõnelgi puhul tekib tunne, et 'kohalikud' näeksid meelsamini, et mingeid muutusi ja uuendusi ei toimuks. Eks kohati tundsin minagi sedasama. Mitte, et see oleks mind kurvaks teinud, aga tüütu on ikka kui mingi kaigas kodaratesse maandub ning pead jälle ratta seljast maha tulema, kaika kodaratest välja korjama ning siis uuesti väntama hakkama. Kes teavad, millest räägin, need teavad.
2014 septembris alustasin doktorantuuri. Laabus täitsa kenasti ning 2015 kevadel toimunud atesteerimiseks olin juba läbinud (või korjanud varasemast elust kogunenud) kõik vajalikud üldõppe punktid ning avaldatud oli kaks artiklit. Ühe-kaks peaks veel sepistama ja siis võiks juba kokku kirjutada.
2015 kevadel tegin esimest korda oma ECVIM-CA erialaeksamit. Sedapuhku läbi ei saanud, aga võin ennast lohutada sellega, et üheksast, kes eksamit tegid, seitse läbi ei saanud. Kas on siis latt aetud kosmilistesse kõrgustesse või oli tõesti tegu inimestega tänavalt, kes polnud veterinaarkardioloogiast midagi kuulnudki. Igatahes - uus katse tuleb 2016 kevadel. Ning siis juhtuski nii, et sattusin kandideerima Anderson Moores Veterinary Specialists kardioloogi kohale. Kandideerimise hetkel veel eksamitulemusi ei teadnud, seega oli mõttekäik lihtne - kui saan eksamist läbi, siis oleks hea mõnda aega teha tööd sellisel tasemel, mida eksamil nõuti, teenida natuke taskuraha ning omandada hulgaliselt kogemust; kui eksamist läbi ei saa, siis oleks hea valmistuda järgmiseks katseks kohas, kus saan teha täpselt seda, mida olen õppinud, tasemel, mida eeldatakse eksamil. Lisaks veel ümbritsetuna suurest hulgast spetsialistidest (AMVS-s on näiteks viis sisehaiguste diplomaati, üks kardio diplomaat ja palju teisigi).
Osutusin edukaks kandidaadiks ning nii ma Inglismaale asutasingi. Tööintervjuul ütlesin ka, et tahan ikkagi jätkuvalt oma teadmisi viia ka tagasi kodumaale ning selleks tahaks vähemalt kaks nädalat aastas pidada loenguid omas alma materis. AMVS inimesed olid väga positiivselt vaimustunud sellest ideest ning lubasid seda toetada, võimaldades mulle selleks vähemalt 2 nädalat palgata puhkust.
Lisaks, umbes samal ajal, kui kandideerisin AMVSi, kuulutati EMÜs välja ka 0.3 kardiopulmonoloogia lektori kohta. Ka seal osutusin edukaks. Väikene poleemika olla tekkinud instituudi nõukogus kui kuuldi, et ma olen EMÜst ära minemas ning valmis üksnes paar nädalat loenguid pidama. Nimelt ei pidavat selliselt vajalikus koguses tagumiktunde täis tulema. Loomulikult ei ole minu jaoks probleem, kui mu loenguid-praktikume tahetakse mingis muus vormis paberil kajastada - olgu siis välislektorina või kompenseerides palgata puhkuse eest saamata jääv tasu. Tõenäoliselt on siiski kõige soodsam pidada mind 0.3 lektori kohal, aga ega ma selles küsimuses saa ennast kuidagi peale suruda. Erialaselt on siiski peamine prioriteet eksami edukas sooritamine järgmisel kevadel. Kohe väga tahaks selle peatüki juba kinni panna, et saaks normaalselt eluga edasi minna.

Kodu kokku pakkimine on tüütu. Ja veidi kurb kah. Lehitsed läbi kõiksuguseid vanasid pabereid, dokumente, kaarte, pilte - kõiksuguseid kenasid mälestusi ja emotsioone tuleb ette, asju mille olid juba vahepeal ära unustanud. Kuna kodus oli veel ka mõningane kogus Londonist tagasisõidu kaste lahti pakkimata, siis seda enam. Igatahes pakitud ta sai ja nii ma siis startisingi 5. juulil Inglismaa suunas. Sedakorda otsustasin võtta sõitu pisut rahulikumalt, mitte nagu eelmisel korral kus tegin kogu tripi umbes 33 tunni sõidu ja 3-4 tunni tee ääres tukkumisega. Sel korral sain kogu sõiduajaks 42 tundi (sisaldab tee ääres tukkumisi). Nii et võtsin jah veidi rahulikumalt.

Jõudsin kohale ning loomulikult oli üksjagu koduigatsust. Sest tegelikult tulin siia ju ikkagi töö ja kogemuse pärast. Kõik ülejäänu - pere, sõbrad, kliima jne - on Eestis kuhjaga parem. Seda siinset koduigatsust võimendas koheselt ka elukoht. Ei, see on väga kena korter, väga hea asukohaga, kohalike standardite järgi täitsa avar ja viisakas elamine. Aga samas - ühekordsed aknaklaasid, ukse ja piida vahelisest praost võib kenasti õue vaadata - eks näis, milline on sügisene-talvine sisekeskkond nendes ruumides ja milliseks kujunevad küttearved. Ilmselt üksjagu suuremateks kui mu koduses korteris (kus talvel praktiliselt kütta vaja ei olnudki). Kuid esimesest ehmatusest üle saanuna leian, et ilmselt on see siinne korter ikka täitsa OK.

Järgmine teema, mis oleks üllatanud, kui varem UKs poleks elanud, on kohalik asjaajamine. Kuna ma 'pärin' oma korteri sõber Fabiolt, siis ei oleks mul mingit probleemi tema üürilepingu ülevõtmisega, nii et korter oleks sellises korras nagu ta on. Aga kohalik kinnisvarafirma on veendunud, et Fabio lepingu lõppemise ja minu oma algamise vahele peab jääma 7 päeva. Kuna lisaks peab Fabio korraldama ka üürilepingu lõppemise eelse koristuse, siis nii peangi veetma 12 päeva hotellis. Vähemalt hea, et siin on olemas oma kola ladustamise teenus (self-storage). Muidu ma ei tea kuhu peaksin vahepeal auto tühjaks laduma. Õnneks pole see teenus ka üüratult kallis - kuu aega maksab umbes 75 kohalikku raha. Ja pääsen ka oma kolale suvalisel ajal ligi.

'Huvitavaid ootamatusi' on teisigi. Teada-tuntud trall ja surnud ring pangakontot ei saa avada, kui Sul pole aadressi, üürilepingut ei saa sõlmida kui Sul pole pangakontot jne. Õnneks vähemalt oli mul vanast järjest kohalik pangakonto olemas, seega õnnestus pisut seda süsteemi trikitada ja mõnigi asi laabus kergemalt. Kuid ikkagi - kõige olulisem isikut tõendav dokument on utility bill, ehk siis mingi kommunaalmakse, elektri või telefoniarve, millel oleks su nimi ja aadress. Kinnisvarafirma vähemalt sai aru, et kuna ma tulen välismaalt, siis mul siinset aadressi olla ei saagi, ning nõudis üksnes Tartu elukoha utility billi. Paraku ei suutnud nad mõista, mida ma pean silmas sellega, et mul ei ole kaheaastase seal elamise jooksul mitte ainumastki arvet postkasti tulnud. Et meil lihtsalt saadetakse selliseid asju elektrooniliselt, vahel isegi suisa nii, et arve läheb otse panka ja sealt raha otse teenuse osutajale. Kui pakkusin, et võin mõne oma elektroonilise utility billi neile edasi saata jooksis neil juhe umbes 10-15 minutiks totaalselt kokku ning nad helistasid oma igasugustele ülemustele ja peakontoritele. Lõpuks siiski sobis.
Samuti taheti utility billi self-storages. Seal saadi kah aru, et ma vajan nende teenust just seepärast, et mul veel ei ole siin üürilepingut ja seega pole ka utility billi mida neile esitada. Neile minu Tartu UB ei sobinud. Aga lõpuks sobis neile suvaline Fabio UB. Ilmselt oleks sobinud ka suvaline võõrast post- või prügikastist võetud UB. Aru ma ei mõista, miks selline dokument nii suure au sees on. Aga ega's ma pea ka kõigest aru saama.

Winchester on iseenesest väga kena pisikene (vast Pärnu suurune) ja vana linnake. Kindlasti teate 1966. aastast pärinevat laulu Winchester'i katedraalist. Just sellestsamast, algselt aastal 642 rajatud (nüüdsel kujul küll hilisemast ajast pärinevast), katedraalist laul räägibki. Ja linnas on selge, et ajalugu oskaks need majad küll päris pika aja taha rääkida.
Ka ümbruse maastik on võrratult kena - tegin autoga ühe pisikese saitsiiingu. Winchesterist itta jääb South Downs ja läände New Forest rahvuspargid. Kenad kitsad käänulised teed - on üsna ilmne, et tsikkel tuleb siia järele tuua :) . Sellega siiski katsun tahtejõudu kasvatada ja enne eksami sooritamist endale selliseid segajaid mitte tekitada. Aga hiljem kindlasti!

Eile otsustasime Fabioga teha pisut aiahooldus töid. Oli ilus ilm ning täitsa mõnus oli umbrohu ja ülekasvavate hekkidega võidelda. Lisaks tulid paljud mööduvad meie umbtänava inimesed tere ütlema ja sai mõne sõna nendega lobisetud. Fabio pidi tõdema, et tema ei ole oma siin elatud 1.5 aasta jooksul praktiliselt ühegagi neist lausetki vahetanud rohkem kui ehk lihtsalt 'hellõuhauaaaju'. Aga nüüd igatahes kogunes browni-point'e üksjagu, sest jäi mulje, et naabrite arust on ilgelt cool, et keegi teeb sellist  gardening'i täitsa ise. Noh, ega see vast paha ikka tee, kui naabruskonna inimestega hästi läbi saad.

Nüüd on viimane puhkepäev ja homme alustan tööd kliinikus. Seega on oodata uusi elamusi. Kui mahti saan, siis ehk suskan ka siia mõne rea. Aga liigselt ootusi ei hakka üles kruttima, sest on väga tõenäoline, et siin tööd tuleb kõvasti teha. Ja kuivõrd lisaks üritan ikkagi olla tubli ja usin ning hakata vaikselt eksamiasju õppima ning valmistama ette ka oma loenguid, siis ilmselt väga pikkasid üllitisi siin tegema ei hakka. Aga eks paistab...