Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tegelikult tahtsin vaid väheke elumärki anda ja tõdeda, et ei olegi hetkel olukord kõige hullem. Täitsa talutav (mõistuse piires, muidugi) on.
Uue elukohaga rahulolu olen ilmselt juba väljendanud. Ja teen seda veelgi. Nüüd ka internet täitsa toimivana olemas, siis on ju ok. Lisaks veel selliseid pisidetaile nagu näiteks kuskilt veidi eemalt hoovini kostuv metroorongi heli - täpselt selline nagu Raudtee uulitsas omal ajal. Hekel ilm kah selline Eesti sügis, siis tagahoovis olles tekibki tunne nagu oleks Kivimäel. Hmhh, lahe.
Töö juures laabub. Veidi igapäevast appänddauni, aga see kuulub ju asja juurde. Samas näiteks olen üha enam protseduurides oma käega urgitsenud. Eelmise nädala PDA puhul näiteks. Ja etskae imet - VLF küsis, kui haava kinni õmblesin, et kas mul on varasemast elust palju kirurgilist kogemust, et mul näikse see väga ladusalt välja tulevat. Need kes mind teavad, teavad nagunii mu suhtumist (mis ilmselgelt tuleb tegelikult kadedusest, et minu käelised oskused skalpelli ja nõela vibutamisel on eeee... väheldased).
Samuti on igapäevase töö juures mõningasi paranemise märke märgata. Ultraheli on ladusamaks läinud; aegajalt märkan, et olen omandanud uusi oskusi, vahel üllatab ennastki, et mõni teadmine ootamatult pea sisse on ilmunud; keeleoskus on kohati ladusamaks läinud (kuigi jah, füüsika ning matemaatika terminid (esimesed vajalikud kardio-füsioloogia ja teised statistika juures) on inglise keeles ikka väga rämedalt 'tuletatud'); paar ajakirjaklubi ettekannet on tekitanud tunde, et isegi hakkan vaikselt aru saama, millest neis artiklites juttu ning kuidas neid kriitiliselt hinnata.
Samuti on igapäevase töö juures mõningasi paranemise märke märgata. Ultraheli on ladusamaks läinud; aegajalt märkan, et olen omandanud uusi oskusi, vahel üllatab ennastki, et mõni teadmine ootamatult pea sisse on ilmunud; keeleoskus on kohati ladusamaks läinud (kuigi jah, füüsika ning matemaatika terminid (esimesed vajalikud kardio-füsioloogia ja teised statistika juures) on inglise keeles ikka väga rämedalt 'tuletatud'); paar ajakirjaklubi ettekannet on tekitanud tunde, et isegi hakkan vaikselt aru saama, millest neis artiklites juttu ning kuidas neid kriitiliselt hinnata.
Ja tegelikult ongi juba aeg, et midagi kuskilt koitma hakkaks - praegu on 40% residentuurist juba läbi. Mis on tõttöelda üksjagu palju. Ja tundub, et hakkab kiireks minema - varsti peaks juba mingeid tulemusi oma katsest tulema hakkama, vaja ju tulemused avaldada ja siinseal ka ette kanda; esimese eksamini on jäänud vähem kui aasta jnejne.
Ning statistikast rääkides - täna sain teist korda statistikatädiga kokku ning täitsa veider, aga statistika tundub ilmselt väga põnevaks kujuneda. Täitsa veider on näha, et oma (üsnagi märkimisväärsest) andmepatakast võib lõppkokkuvõttes midagi mõistlikku ja tuleviku tarvis ehk kasulikkugi tulla. Ootame-vaatame.
Imke - eelmine kardioresident, kes sel suvel residentuuri lõpetas - käis kah siin ja täitsa tore oli muljeid vahetada. Ning heameel, et ta mõned suunaviidad järgmise 'puhkuse' planeerimiseks andis. Sest see materjal, mis selleks vaja läbi lugeda (ja omandada), on ikka aukartust äratav küll. Tahaks ikka üritada enne järgmist augustit, kui on ette nähtud viis tuupimise nädalat, jõuda mingi paraja pataka sellest läbi närida, et siis pisutki lihtsamaks too arapp kujuneks.
Ning ääremärkusena veel kommentaariks eelmisele blogile - pdrlandia viitas Soomemaale. Ja uskuge või mitte, aga siit Helsinkisse minnes on tänavapildis kenade naishingede kontsentratsioon märkimisväärselt parem. Taustsüsteemide värk noh. Aga aru ma ei saa, kuidas nad siis siin ikkagi paljunevad :P (legal notice: viimases lõigus olevatesse väidetesse võib suhtuda teatud ettevaatusega ning interpretatsiooniks peab nii taustade kui süsteemidega tuttav olema).
Aga nüüd see tavaline - a cup of tea and a nice book. Olguolgu, just a book. Or one of the books.
