Haigused. Sise haigused. Viimast korda

kiirelt läheb. Väga kuradima kiirelt. Olen kolm nädalat veetnud sisehaigustes ning ilmselt mäletad mu varasematest vingumistest mida see tähendab. Sisuliselt tähendab see väga suurt unevõlga ning kõigi muude asjade kuhjumist. Nii näiteks käisin üle mitme-setme aja eile poes süüa ostmas, sest kõik mis ei olnud otsa saanud oli hallitama läinud. Ning mitu head päeva üritasin seletada endale, et tegelikult pole poodi minemisel mõtet, kuna magamine on igatahes armsam. Eriti kui lahkud töö juurest umbes kesköösel ning pead järgmisel hommikul kuskil 6-7 vahel seal juba tagasi olema.
Õnneks mõningane valgus taaskord tunneli otsas vilgub - nimelt järgmine nädal on mul viimane sisehaiguste nädal. Ja mitte lihtsalt viimane vaid viimane järgmise 72 aasta jooksul.
No ja siis kuu lõpus pean ettekandega esinema New Orleansis ACVIMi (ameerika sisehaiguste kolledži) kongressil. 10 minutine ettekanne, aga ikkagi - sinna päris mütsiga vist ei kõlba lööma minna. Seega vaja see ettekanne kah valmis sepistada. Ja artikkel vaja kokku kirjutada. Ja igast muud pudipadi teha. Ning Juuli lõpust alates läheb kulgemine täitsa käest ära - septembri alguses on mul siis esimene tõeline eksam (ECVIMi general exam). Teemade ring on sel eksamil õnneks piiratud ja seega hea lihtne õppida - kogu veterinaaria (eriti füsioloogia ja muu seline loogiline värk) välja arvatud kirurgia. Selle peaks ju ikka viie õppenädala jooksul laias laastus selgeks saama.
Loodetavasti saan varsti ka kodumaale põigata - tundub, et ega vist enne septembri tagumist otsa ei õnnestu siiski. Loodetavasti vähemalt siis.
Muidu elu nagu elu ikka - vaba aja sisustamisega sisuliselt probleme ei ole (tähelepanelik lugeja saab isegi aru, millele viitan).

taaskord üle hulga aja

Neile üksikutele, kes veel juhtuvad seda unustuste hõlma vajuvat blogi vahel sirvima, annan siis lühikese ülevaate vahepeal toimunust. Kui vaid mäletaks kõike - kalender lihtsalt kihutab sellise vuhinaga mööda, et hirmus kohe.

Viimati sai vist kirjutatud pisut enne seda, kui veebruari keskel puhkusele läksin. Mõni pidepunkt siis sellest, mis vahepeal residentuuririndel toimunud. Kronoloogia ilmselt paigast ära, aga ega sellest midagi hullu ju olegi.

* 45 minuti ettekanne residentide seminaril - rääkisin loomulikult oma ARVC teadusejupist, millega ikka veel tasapisi maadlen. ettekande ettevalmistamine läks üksjagu üle kivide ja kändude - kui oli õppenädal, siis sisustasin aega suuresti palavikus olekuga, mistõttu too nädal läks praktiliselt raisku. sellele järgneval nädalal käisin eestis - ikka veel pisut palavikku ning eks sinna minnes sai ka kindel plaan võetud, et mingit õppimist seal ei toimu (oli siis selline tore ligi 30 kraadi külma, mistõttu parimad tegevused hõlmasid grillimist, mootorsaanitamist, snõutuubitamist, saunatamist ja niisama aja veetmist toredate sõprade keskel. ning võin kinnitada - oli üks äraütlemata armas puhkus). tagasi tulles olin kliinikus, mistõttu teadagi kuidas töö kõrvalt millegi ettevalmistamine edeneb. oli ju ka nädalavahetuse valve ning sellele järgneval nädalal oligi juba ettekanne. nädala sees veel kahel ööl väljakutse, et vaja mingeid võõrkehi loomade seest välja meelitada. igatahes lõpptulemusena sain neljapäeva õhtuks oma loengu slaidid kokku lapatud ning esimene prooviettekanne kell 8 õhtul ära peetud. see oli ka esimene kord, mil oma slaide täies koosseisus kohtasin. loomulikult ei mingeid notes pagesid ega muud sellist jama (kusjuures ma ei ole tugev esineja, mistõttu tavaliselt ikkagi tahaks, et oleks märkmed käepärast). ega's midagi, järgmisel hommikul ette kandma. aga tuli välja, et täitsa kenasti tuli välja. ja mis veelgi toredam - paar päris head tagasisidet sain. näiteks AB, kes enamasti palju positiivset tagasisidet ei anna (no see ei ole siin riigis mingi ime üldiselt), ütles, et minu dataset on parim, mida ta sel teemal näinud on. ning enamgi veel - andis paar positiivset kommentaari ka minu statistika kohta. selle üle tunnen eriti uhkust, kuivõrd teadjad teavad, et AB on tõsine statistikalemb.

siis millaski sain ka teada, et minu paberid on aksepteeritud ECVIMi general eksamile. esimene emotsioon oli positiivne, aga paari päeva pärast hakkas pisut kõhe. krt, ikkagi vähem kui 160 päeva jäänud selleni, et pean juba enamvähem kõigest enamvähem kõike teadma. peab hakkama raamatutele tuld andma tasapisi. mis tõenäoliselt lähiaegadel vähemal lihtne olema ei saa - nädala pärast alustan oma viimase sisehaiguste arapiga - 4 nädalat hullust. millest 2 pealegi veel OG-ga. sinna vahele veel ka üks nädalavahetuse valve... uhhuhhh.

ACVIMi kongress algab 30ndal mail ning kohe esimesel päeval kell 9 on minu ettekanne sealgi. olgugi, et 10 minutit, siiski väga palju. või hoopis - väga vähe. selle aja sisse pean mahutama kõik oma uurimistöö asjalikud tulemused. sinna ilmselt ei sobi mütsiga lööma minna. kongressi esimese päeva hommikul on nagunii kõik, kes vähegi teemaga tegelevad, kohal ning reipalt kuulamas. kui ettekanne hästi läheb, siis peaks nimi kaardiserval olema. kui mitte, siis.... nojah. seega on vaid üks alternatiiv - valmistada hea ettekanne. kui aga arvestada, et olen sisehaigustes, siis võib see olla tehniliselt küllaltki suur väljakutse. kuid eks peab lihtsalt saama ja ongi kogu lugu.

sain mineva nädal kokku ühe soomlasest tuttavaga ning kui eksamiks õppimine jutuks tuli, täpsemalt küll selle õppimise tehniline pool, siis pakkus ta mulle välja, et võin kasutada tema mingit korterit või ridaelamuboksi, mis asub kuskil Soome Uugametsal Vaasa lähistel. võimalik, et see on isegi hea mõte - eemale kõiksugustest kiusatustest ning tähelepanu kõrvalekiskujatest. tal pole seal isegi telekat ega interneedust. iseasi muidugi reisimine koos 20 kg raamatutega. eks peab mõtisklema sel teemal veel.

mis muud? ei tulegi nagu paugust meelde. igasugu huvitavais patsiente on olnud, kuid nendest siinkohal jahvatada paraku ei jõua. tahan hoopis magama minna vist. see on jah hea mõte...

ja nagu ikka inglismaale kohane - ilmajuttu kah. meil siin kevad täies hoos. nartsissid juba lõpetavad, kirsid lõpetanud, soojasid ja päikselisi päevi kah olnud nii mõnigi. tsikliga mõnedki kiiremad tuurid tehtud, kuigi paraku vaba ajaga just priisata ei ole (ning see natuke, mis on, leiab toredamatki rakendust), seega on enamus sõitusid olnud stiilis ACE cafe - hot chocolate - kodu. aga parem ikka kui paljas vesi.

täiendus eelmisele

täna sain kirja, et mu paberid tunnistatakse õigel ajal kohale jõudnuteks. nüüd saan ehk nädalakesega teada, kas kõik vajalikud paberid ikka olid kaasa pandud ning kui jah, siis pääsengi eksamile. tore!

Ei saa eksamile.... või midagi

Nagu tähelepanelik raadiolugeja on märganud, pole ma siia juba jupp aega midagi kirjutanud. Kas siis laiskusest, ajanappusest või mõnel muul põhjusel. Ilmselt ka see, et elukene on suht stabiilses (kiires) tempos kulgenud ning midagi väga põrutavat polegi nagu vahepeal juhtunud. Olid jõulud, käisin kodus, olen murdnud tööd teha jne. Ehk sedapalju mainiks, et sai siin enne jõule üks abstrakt saadetud ACVIMi kongressile, ehk saan lähihetkedel teada, et kas see ka seal ettekandmisele tuleb. Kui jah, siis mai lõpus või millas iganes see kongress nüüd toimuski, pean korraks jänkilas ära käima ning pisut esinema. Miks ka mitte. Oma artiklit peaksin kah kokku kirjutama, ehk seegi lähiajal õnnestub. Kevad on üldse kiire tulemas - paar ettekannet siinses koolis, mõned muud tööd ja tegemised pooleli, kevadisse perioodi mahub ka 6 nädalavahetuse valvet nelja kuu jooksul ning neli nädalat sisehaigusi (vaata varasemaid rõõmsaid postitusi sisehaiguste teemadel). Ja nendest neljast nädalast pealegi 2 veel OG-ga, mis elu sugugi mitte lihtsamaks ei muuda.

Tööväliselt on olnud kah aega pisut toredamatele asjadele pühenduda (koorilaul ja killukene eraelu või midagi). Plaan veel sellise hullu tembuga hakkama saada, et jaanipäeva paiku ehk purilennu kursustelt läbi põigata - krt, elame ju üks kord, onju.

Ja siis tuleb september. Septembris on esimene Euroopa spetsialistieksam - General Exam. Ning kuna mitut korda ei hakka ühte sama juttu sisse toksima, siis kopipeistin siia jupikese vestlusest ühe sõbraga:

tänavu septembris on siis esimene minu kahest Euroopa spetsialisti eksamist paberite saatmise tähtaeg oli enne 16 jaanuari (pidid kohal olema) panin kulleriga teele 10.01. pikk lugu lühikeseks - kohale jõudsid (kulleri cockup) 27.01 (sic!). tuli siis 3.02. kiri, et tänan paberite eest, aga tänavu me sind eksamile ei lase. järgmine võimalus 2014 aprillis. ikka päris karm info nii reede õhtuks või midagi. eks siis olen nüüd sel nädalal tegelenudki sellega, et asja õigeks ajada. kirjutasin kullerile, et nüüd kärmelt kogu tracking info palun mulle saata ning selline kiri kah, kus selge sõnaga välja ütlete, et teie puusse panite. õnneks saatsidki lahkelt selle info. täna saatsin siis ECVIMisse appellatsiooni ära. näis mis vastavad. loodan (ja usun), et ehk ikka tuleb positiivne otsus, sest mina sisuliselt ju omalt poolt tegin praktiliselt kõik mis minu võimuses, et asjad õigeks ajaks kohale saada (kasutasin 24h teenust). vot sellised põnevad lood siinpool sood

[20:39:05] Joff - Paul F. Mõtsküla: ja noh - kui juhtub nii, et ECVIM ütleb, et ikka ei saa küll, siis mul lihtsalt eksamiks õppimiseks palju aega. väga palju aega.

Eks ma's katsu mõni kord jälle kirjapulka kätte võtta.