£ 299

Täpselt sedapalju maksab aastane õigus kasutada enda nime taga tähelühendit MRCVS.
Palju või vähe sõltub loomulikult sellest, et mida selle eest saab. Antud juhul saab selle eest võimaluse... eeeee.... tegelt't ega väga midagi ei saagi. Kes tahab, tuhlaku www.rcvs.org.uk. Kui leiate midagi, millest mul kasu oleks, siis andke palun teada.

Ahjaa, tegelikult saab selle raha eest teada, et terve suure kauni maja täis paberinärilisi on sinu eest Londoni ühes kallimas piirkonnas vanas kenas luksuslikus majas hoolt kandmas. Või midagi sellist.

Ja nagu valamud on siin riigis traditsiooniliselt kahe eraldi kraaniga, on ka internet postihobusega ringi aetav (kuigi kõlakad räägivad, et pidi lähiaastatel uuendus tulema ning mindama üle eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel laialt kasutust leidnud vändaga käitatava interneti peale).

Nimelt on tänavu võimalik maksta seda liikmemaksu interneti kaudu. Logid lehele sisse, täidad andmed ära (siinkohal väikse kõrvalepõikena - tahtsin muuta oma aadressi nende registris, märkisin linnukese vastava "ei-ole-andmed-õiged" lahtri ette, ning klikkasin "jätka"- nuppu. Nagu tähelepanelik lugeja juba aimata võis, ei avanenud mul võimalust oma õigete andmete sisestamiseks) ja suundud online makse sooritamise lehele. Seal on ainus võimalus sisestada oma krediitkaardiandmed. Ainus võimalus. Mingit "mine-hansapanga-lehele-ja-maksa-ära" nuppu pole lootagi. Hea küll, maksan siis kredikaga (siinne kaart mul tegelikult vist küll deebet kaart, aga Visa ikkagi). Sisestan andmed, klikkan "edasi" nuppu ja.... no ma nüüd ei tea, kas mu makse läks minema või mitte. Eks ma siis pean lähipäevadel oma kontol käima ja kaema, et kas läks või mitte. Oleks, et siis oleks saadetud automaatne e-mail või midagi kinnitamaks mu makse edukat edastamistki.

Eks tegelikult ole alternatiivseid maksevõimalusi kah. Näiteks saab maksta ka tsekiga. Mul on tsekiraamat olemas küll, kuid kahjuks puudub igasugune kogemus, kuidas sellega ümber käia. Mul on tegelikult lükati kah olemas, aga ega ma seepärast ikkagi sellega arvutada mõista, kurat. Siis on veel võimalus ka krediitkaardiga maksta täites selleks ära vastava planketi ja selle neile faksida või postitada. Kusjuures eraldi on märkus juurde lisatud, et ärge palun faksige JA postitage kuna seetõttu võib minna topeltmakse. Vot. Ja ongi kõik maksevõimalused üles loetletud. Ootasite, et räägiksin ka näiteks pangaülekandest?! Tutkit, brat. Ilmselt saab tegelikult maksta ka faasanites või kuivatatud hobusepabulates.

Ning siis on lehe alaservas jämedas kirjas, et palun ärge helistage, et uurida, kas teie makse on laekunud, enne kui olete kontrollinud oma pangakonto väljavõted ning veendunud, et teie makse ei ole kontolt maha võetud. No tuvamaivõi.

Tõenäoliselt selle internetis täidetud vormi kirjutab keegi arvutiekraanilt käsitsi a4 formaadis planketile ümber, viib täidetud planketi panka ja palub seal võtta visa-makse mu kontolt maha. Ja poleks ka üldse üllatav, kui selle makse minu kontolt maha võtmiseks sõidab üks inimene rongiga LloydsTSB panga Potters Bar'i kontorisse (selles ma avasin oma konto) ning viiks raha kotiga teise kontorisse tagasi.

Siinkohal võiksin korrata oma prantslasest kaasvõitleja, kujutava diagnostika residendi FD sõnu - brittidele oleks ikka väga suuresti kasuks tulnud, kui Napoleon oleks nad ära vallutanud.

Aamen!

Mirakuloosne nädalavahetus

Oli siis nädalavahetuse valve. Nagu oletada võis, kartsin hullemat. Oli ka põhjust, sest pidin olema OG-ga valves. Ja jutud räägivad, et temaga valves olla on ühest küljest hea - aitavat asju teha ning seletavat plaani põhjalikult läbi. Teisest küljest aga tegevat kõik (loe: KÕIK) maailmas seni välja mõeldud testid ja uuringud ära. Ja maailmas on palju teste ja uuringud. Enamasti rohkem kui klientidel selleks raha on, isegi kui loomad kindlustatud on.

Siis aga hakkas päike pilve tagant välja tulema - sain kuskil nädala teises pooles teada, et olen hoopis SNga valves. Pidada olema lahe tegelane kellega suhteliselt kerge hakkama saada. Nii oligi. Väga hästi juhendatud, selged juhised ja konkreetsed põhjendatud tegevused.

Ja siis lähenes nädalavahetus. Reedel oli veel üks balloon valvuloplastia, ehk balloonkateetriga kopsuklapi lahtipumpamine. Kõik eeldused selleks, et asi untsu läheks - tore koer, meeldiv omanik ning saatev arst lubatud protseduuri vaatama. Lisaks veel mitte liitunud klapihõlmadest tingitud stenoos vaid klapialune ehk parema vatsakese väljavoolu trakti ahenemine (sellel juhul tulemuslikkus alati viletsam) ning lisaks veel ka dünaamiline vasaku vatsakese väljavoolutrakti ahenemine ja kergelt moondunud mitraalklapp. Aga võta näpust - läks nii ladusalt nagu minu nähes veel läinud ei ole. Pisut niperdamist, et paremast kojast pääseda paremasse vatsakesse, kuid sealt edasi läks nagu monteeritud populaarteaduslikus filmis. Seejärel reedeõhtune vahetuse üleandmine, mille käigus nädalavahetusel tööl olevale arstile kõik patsiendid üle antakse. Ning saldo - üks loom läheb laupäeva hommikul koju, kõik juhised ja asjad olemas, ning üks jääb sisse minu hoolde (võrdluseks - eelmine kord kui valves olin, jäi minu hoolde kahekohaline number patsiente). Laupäeva hommikul lähen kohale, et teada saada, mis siis öö jooksul sisehaigustesse edasi saatmiseks tulnud. Kaks patsienti juures :) Njah, tõsi, ühe kohta info, et omanik on "high maintenance" mis maakeelde pööratuna tähendab "paras persevest". Tegelikult tuli välja, et väga hullusti high ei olnudki see maintenance enam, kui ma temaga suhtlesin. Pühapäeva hommikul veel üks patsient lisaks. Ning homseks hommikuks jääb seega minu hoolde kolm patsienti, kellest ühe peaks saama koju saata, teise (sellesama high maintenance omanikuga) suunan edasi kirurgiasse ning kolmanda jaoks on diagnostikaplaan juba kokku sobitatud. Siinkohal võiksin kasutada väljendust, mida tegelikult siiralt jälestan: "elu on lill".

Pahupoolelt sedapalju, et kevad on mu kurgust üle käinud ja see pisut kraabib, kuid loodan, et suure teehulga ärajoomise tulemusel on see homme-ülehomme juba pea inimlik. Kolmapäeval olen seotud viimase kursuse praktilise eksami hindamisega (see pole midagi väga fafaad, sellega seotud praktiliselt kõik klinitsistid ja residendid) ning seetõttu tõenäoliselt ei panda mulle ka eriti patsiente teisipäevaks. Sest nagu sisehaigustes siin kord ette näeb, võetakse ühel päeval patsiente vastu ning järgmisel päeval tegeldakse diagnostikaga. Seega, kui väga hästi läheb, siis saab sellest tulema üks üsnagi inimlik nädal (siinkohal koputan vastu puud [maakeeli sülitatakse üle õla, aga sülitamine pole siin riigis sellist populaarsust või efektiivsust saavutanud]). Elame-näeme. Ehk jõuan isegi kuigipalju oma projektinärakaga tegeleda. Ja lugemis-õppimisvõlg on kah pisut ette kuhjunud, seega loodan ka seda pisut leevendada.

Ning kevad on kah kohekohe kohal. Kuigi siinse kevade tulekuga on nagu teistegi aastaaegade vaheldumisega - ega eriti ei märka. See on üks paljudest asjadest, mis mulle Eesti juures meeldib - 4 korralikku aastaaega, mida on üksteisest võimalik selgelt eristada. Ja seetõttu ka oodata (tähenduses omada ootust) järgmise tulekuks. Siin on üleminekud nii sujuvad, et seetõttu pole väga vahet kas on aastavahetus või kevade saabumine. Jah, lilled, põõsad ja puud lähevad õide ja lehte. Aga see toimub jooksvalt, töö käigus. Täna näiteks avastasin, et mingi lehtpuu on hoovis pea täies lehes. No krt, kuhu siis jäävad hiirekõrvad ja punguva kaselehe hõng?! Ja kuhu jääb sulava lume piiri taandumine teelt ja põlluservalt. Nii ei saa rallit sõita, mehed, ma ütlen...

Teadlane. Nohik noh...

Sai siis sünnipäevanädalal kodus käidud. Tore oli. Nagu oodata võiski. Suitsusaun, sõbrad, saun, sõbrad, saun, mootorsaan, krossitsikkel, sõbrad :) Ei teagi, miks peaks sellisest kohast ära tulema...

Siin ma siis nüüd olen. Kaks nädalat teadusrindel. Patsiente vastu ei võta ning üritan oma projekti käima lükata. Projekti sisu on laias laastus see, et üritan välja selgitada, et kas 24h EKG (Holter) räägib midagi arütmogeense kardiomüopaatiaga bokserite prognoosist. Vaja selle nädala lõpuks saada asi nii kaugele, et mingid paberid anda ära eetikakomisjonile ja siis hiljemalt uuel nädalal saata üht-teist ka juba Liverpooli ja Edinburgi, kust loodan saada täiendavat materjali, mida statistiliselt töödelda.

Järgmisel nädalal olen kardioloogias üle jupi aja taas. Ja järgmise nädala lõpus valvan. Juhendajaks on OG, kellest on teada, et tuleb teha ära kõik maailmas olemasolevad testid. Mis sageli on a) tarbetu ja b) kulukam kui omaniku finantsid võimaldavad. Siis peab resident omanikele seletama, et miks nii palju raha ära kulus. Eriti veel, kui saad teada, et tegelikult polegi enam midagi teha. Või millegi tegemine veel raha nõuab. Nuh, eks loodame sellegi üle elada.

Ning seejärel algab 12 nädalat sisehaigusi. Milles sisaldub veel täiendavalt kolm nädalavahetuse valvet. Kui see jama läbi saab, siis on juba praktiliselt aasta siin ära oldud ja lõpuks ometi hakkan lähenema sellele, milleks siia tuldud sai - kardioloogiale. Järgmisel aastal on vaid 4 nädalat sisehaigusi ja 5 nädalavahetuse valvet. Mine tea, ehk siis hakkab elule jumet tagasi tulema.

Lähiaegadel peaks selguma ka, et kes uueks residendiks võetakse. Loodan, et tuleb keegi, kes teadmiste ja oskuste poolest minuga suht samal pulgal on. Kuivõrd uus resident alustab ameerika programmi järgi oma õpinguid, siis mul kasud sees - saame koos kardioloogias olla, mistõttu on ehk jupike lihtsam õppida ja üheskoos patsiente arutada. Väike oht on, et hakkame pisut üksteisega patsientide pärast kaklema, kuid loodetavasti midagi väga hullu ei ole.

Üks kardio juhendajatest läks nüüd ära, mistõttu töökorraldust ümber sätiti. Nüüd hakkab olema uute patsientide vastuvõtt vaid ETN, K ja R jäävad protseduurideks ja teistest osakondadest tulevate patsientide jaoks. Mõneti võib see hea olla, kui (loodetavasti) tekib sellist aega, mida saab kasutada lugemiseks-õppimiseks-teaduse tegemiseks. Eks see paistab sügisel, mis saama hakkab, aga loodan küll, et pisut sedalaadi aega "normaalse" tööaja sisse jääks.

Elust-olust: vaikselt hakkab kevad kätte jõudma - nartsiss juba õitseb ning mõned tiirud ka tsikliga saanud teha - Cambridges ja Oxfordis ära käidud. Ja eks ole kenam töölegi minna, kui ei pea pilkases pimeduses sinna tüürima.

Selline väike vaheraport siia sedakorda. Nüüd tagasi raamatu rüppe. Ehk siis saan pisut targemaks kah. Ning ehk saab kuidagi selle aja siin kiiremini kulgema meelitatud. Kuigi, jõulust edasi on isegi märkimisväärselt ladusalt seda kalendrit kruvinud. Kuu aja pärast jääb juba veerand kogu ajast selja taha. Polegi ehk päris võimatult lootusetu see olukord selliselt vaadates.