Haigused. Sise haigused. Viimast korda

kiirelt läheb. Väga kuradima kiirelt. Olen kolm nädalat veetnud sisehaigustes ning ilmselt mäletad mu varasematest vingumistest mida see tähendab. Sisuliselt tähendab see väga suurt unevõlga ning kõigi muude asjade kuhjumist. Nii näiteks käisin üle mitme-setme aja eile poes süüa ostmas, sest kõik mis ei olnud otsa saanud oli hallitama läinud. Ning mitu head päeva üritasin seletada endale, et tegelikult pole poodi minemisel mõtet, kuna magamine on igatahes armsam. Eriti kui lahkud töö juurest umbes kesköösel ning pead järgmisel hommikul kuskil 6-7 vahel seal juba tagasi olema.
Õnneks mõningane valgus taaskord tunneli otsas vilgub - nimelt järgmine nädal on mul viimane sisehaiguste nädal. Ja mitte lihtsalt viimane vaid viimane järgmise 72 aasta jooksul.
No ja siis kuu lõpus pean ettekandega esinema New Orleansis ACVIMi (ameerika sisehaiguste kolledži) kongressil. 10 minutine ettekanne, aga ikkagi - sinna päris mütsiga vist ei kõlba lööma minna. Seega vaja see ettekanne kah valmis sepistada. Ja artikkel vaja kokku kirjutada. Ja igast muud pudipadi teha. Ning Juuli lõpust alates läheb kulgemine täitsa käest ära - septembri alguses on mul siis esimene tõeline eksam (ECVIMi general exam). Teemade ring on sel eksamil õnneks piiratud ja seega hea lihtne õppida - kogu veterinaaria (eriti füsioloogia ja muu seline loogiline värk) välja arvatud kirurgia. Selle peaks ju ikka viie õppenädala jooksul laias laastus selgeks saama.
Loodetavasti saan varsti ka kodumaale põigata - tundub, et ega vist enne septembri tagumist otsa ei õnnestu siiski. Loodetavasti vähemalt siis.
Muidu elu nagu elu ikka - vaba aja sisustamisega sisuliselt probleme ei ole (tähelepanelik lugeja saab isegi aru, millele viitan).