Viimati sai vist kirjutatud pisut enne seda, kui veebruari keskel puhkusele läksin. Mõni pidepunkt siis sellest, mis vahepeal residentuuririndel toimunud. Kronoloogia ilmselt paigast ära, aga ega sellest midagi hullu ju olegi.
* 45 minuti ettekanne residentide seminaril - rääkisin loomulikult oma ARVC teadusejupist, millega ikka veel tasapisi maadlen. ettekande ettevalmistamine läks üksjagu üle kivide ja kändude - kui oli õppenädal, siis sisustasin aega suuresti palavikus olekuga, mistõttu too nädal läks praktiliselt raisku. sellele järgneval nädalal käisin eestis - ikka veel pisut palavikku ning eks sinna minnes sai ka kindel plaan võetud, et mingit õppimist seal ei toimu (oli siis selline tore ligi 30 kraadi külma, mistõttu parimad tegevused hõlmasid grillimist, mootorsaanitamist, snõutuubitamist, saunatamist ja niisama aja veetmist toredate sõprade keskel. ning võin kinnitada - oli üks äraütlemata armas puhkus). tagasi tulles olin kliinikus, mistõttu teadagi kuidas töö kõrvalt millegi ettevalmistamine edeneb. oli ju ka nädalavahetuse valve ning sellele järgneval nädalal oligi juba ettekanne. nädala sees veel kahel ööl väljakutse, et vaja mingeid võõrkehi loomade seest välja meelitada. igatahes lõpptulemusena sain neljapäeva õhtuks oma loengu slaidid kokku lapatud ning esimene prooviettekanne kell 8 õhtul ära peetud. see oli ka esimene kord, mil oma slaide täies koosseisus kohtasin. loomulikult ei mingeid notes pagesid ega muud sellist jama (kusjuures ma ei ole tugev esineja, mistõttu tavaliselt ikkagi tahaks, et oleks märkmed käepärast). ega's midagi, järgmisel hommikul ette kandma. aga tuli välja, et täitsa kenasti tuli välja. ja mis veelgi toredam - paar päris head tagasisidet sain. näiteks AB, kes enamasti palju positiivset tagasisidet ei anna (no see ei ole siin riigis mingi ime üldiselt), ütles, et minu dataset on parim, mida ta sel teemal näinud on. ning enamgi veel - andis paar positiivset kommentaari ka minu statistika kohta. selle üle tunnen eriti uhkust, kuivõrd teadjad teavad, et AB on tõsine statistikalemb.
siis millaski sain ka teada, et minu paberid on aksepteeritud ECVIMi general eksamile. esimene emotsioon oli positiivne, aga paari päeva pärast hakkas pisut kõhe. krt, ikkagi vähem kui 160 päeva jäänud selleni, et pean juba enamvähem kõigest enamvähem kõike teadma. peab hakkama raamatutele tuld andma tasapisi. mis tõenäoliselt lähiaegadel vähemal lihtne olema ei saa - nädala pärast alustan oma viimase sisehaiguste arapiga - 4 nädalat hullust. millest 2 pealegi veel OG-ga. sinna vahele veel ka üks nädalavahetuse valve... uhhuhhh.
ACVIMi kongress algab 30ndal mail ning kohe esimesel päeval kell 9 on minu ettekanne sealgi. olgugi, et 10 minutit, siiski väga palju. või hoopis - väga vähe. selle aja sisse pean mahutama kõik oma uurimistöö asjalikud tulemused. sinna ilmselt ei sobi mütsiga lööma minna. kongressi esimese päeva hommikul on nagunii kõik, kes vähegi teemaga tegelevad, kohal ning reipalt kuulamas. kui ettekanne hästi läheb, siis peaks nimi kaardiserval olema. kui mitte, siis.... nojah. seega on vaid üks alternatiiv - valmistada hea ettekanne. kui aga arvestada, et olen sisehaigustes, siis võib see olla tehniliselt küllaltki suur väljakutse. kuid eks peab lihtsalt saama ja ongi kogu lugu.
sain mineva nädal kokku ühe soomlasest tuttavaga ning kui eksamiks õppimine jutuks tuli, täpsemalt küll selle õppimise tehniline pool, siis pakkus ta mulle välja, et võin kasutada tema mingit korterit või ridaelamuboksi, mis asub kuskil Soome Uugametsal Vaasa lähistel. võimalik, et see on isegi hea mõte - eemale kõiksugustest kiusatustest ning tähelepanu kõrvalekiskujatest. tal pole seal isegi telekat ega interneedust. iseasi muidugi reisimine koos 20 kg raamatutega. eks peab mõtisklema sel teemal veel.
mis muud? ei tulegi nagu paugust meelde. igasugu huvitavais patsiente on olnud, kuid nendest siinkohal jahvatada paraku ei jõua. tahan hoopis magama minna vist. see on jah hea mõte...
ja nagu ikka inglismaale kohane - ilmajuttu kah. meil siin kevad täies hoos. nartsissid juba lõpetavad, kirsid lõpetanud, soojasid ja päikselisi päevi kah olnud nii mõnigi. tsikliga mõnedki kiiremad tuurid tehtud, kuigi paraku vaba ajaga just priisata ei ole (ning see natuke, mis on, leiab toredamatki rakendust), seega on enamus sõitusid olnud stiilis ACE cafe - hot chocolate - kodu. aga parem ikka kui paljas vesi.
