Õppenädal

Õppimine nagu õppimine ikka. Või midagi sinnapoole. Õppenädal tähendab siinses kontekstis seda, et pean vähemalt hommikuti töö juures olema, lugema läbi oma meilid, vastama kõnedele (mida õnneks eriti ei ole, kuna enne õppenädalat olin kirurgias, kus isiklikke patsiente ei olnud), käima klubiüritustel. Edasise osa päevast võin sisustada nii nagu ise heaks arvan. Kaks päeva, mis juba selja taga, arvasin ilmselt, et on hea olla tööl õhtul umbes 7ni :)
Olen otsinud kokku paraja kuhja oma projektiga seonduvaid artikleid ning nüüd oleks vaja need kiires korras läbi neelata. Esialgse otsingu käigus tuli välja 23 artiklit. Miskipärast arvan, et neid tuleb töö käigus vast teist samapalju veel. Lisaks vaja ka raamatutest sama teemaga seonduv läbi lugeda. Seega peaks õppenädala saama kuluma üsna ladusalt.
Eile aga sain väga hea biblio programmi soovituse. Varasemas elus pole ma biblioprogesid vajanud. Või õigem oleks vist öelda, et pole teadnud, et võiksin vajada. Sellest juba hetke pärast.
Tobi, suve lõpus residentuuri lõpetanud kardioresident kasutas Jabref'i ning pärandas koos kontoriarvutiga selle ka mulle. Ning pärandas ka täiskomplekti enda kasutatud artiklitest. Nii mõned sajad kirjed. Meie maja "ametlik" biblioproge on EndNote. Ning seda soovitas ka VLF mul kasutada öeldes, et teisi progesid meie itiosakond ei toeta (siinne itiosakond on pisut tõhusam kui varasemas töökohas, kuid eks itiosakondadega vist ole üsna kõikjal maailmas samad hädad).
Mängisin siis pisut ühega ja pisut teisega kuid kumbki ei pakkunud suuremat rõõmu. Sellelaadsete progede kasutamise varasema kogemuse puudumisel ei osanud ka õieti teada, mida neist programmidest tahta või oodata, millised võimalused peavad olema, millised peaksid ning millised võiksid olla.
Eile sain soovituse - kasuta www.mendeley.com . Kasutasingi. Installitud hetkega, konto loodud teise hetkega ning juba 15 min pärast olin hurmatud. (Usun, et wolli tunneb siinkohal headmeelt, et kasutan miskit beetatasemel olevat vabavara).
Et siis milleks see hea on. Kõige kiirema ülevaate saab asjast, kui see endale arvutisse laduda. Mõned highlightid võin siia loetleda:
pdf faile saab dragida ja droppida otse oma kataloogi ning proge teeb täiesti ise sellest failist kirje (pealkiri, autor, ajakiri, aastakäik, lehenr-d jne). kui tal jääb kahtlusi, siis palub käsitsi korrigeerida
pdf failis saab märkida teksti ning lisada kommentaare - nii nagu loeks paberi peal ja tõmbaks kollase markeriga jutte (ahjaa, neid värvilisi markereid kulub siin küll kiloga raamatute ja artiklite värvimiseks)
webiliides on väga lihtsasti mõistetav ning hästi toimiv. praktiliselt sama lihtne nagu näiteks kalendri sünkimine. vajutad sünk nuppu ning ongi tehtud. kõik kirjed hetkega olemas ka webiliideses ning saad neid suvalisest teisest arvutist kätte.
veelgi rõõmustavam, et veebiliidesesse saab üles riputada ka faile endid (lisaks bibliokirjele) ning siis on juba ükskõik, kas töötad tööl, kodus või kohvikus. ning sünkimise järel on nähtavad ka kõik tõmmatud kollased jutid ning tehtud märkused.
ja kogu see värk nii lihtsalt kasutatavas vormis, et lausa lust ja lillepidu.

Nüüd aga ära raamatuklubisse...

Lugemishirm

Sai eile pisut (6 tundi) juteldud vanema kardioresidendiga. Raamatutest ja lugemisest (ja muidu kah maast ja ilmast, paraku ikka suuremalt osalt töises noodivõtmes). Ning nüüd tuli tõsine hirm selle lugemiskuhja ees peale. Võin ennast lohutada, et mul eksam alles seitsme maa ja mere taga (2012 september), kuid ikkagi tundub päris hirmutav, et kui põhjalikud ikka peaks teadmised selleks hetkeks olema. Huh. Ei teagi, kas hirmsam on lähitulevik - ülejärgmisel nädalal algav sisehaiguste tsükkel või pisut kaugem tulevik - ülejärgmise nädal lõpus olev esimene nädalavahetuse valve või siis ikkagi see lugemise värk.

Eelnevas lõigus on pisut nalja. Aga ainult õige pisut!

Eh, ei aita siin miski muu, kui raamat kätte ja lugema.

Algav nädal olen off-clinics, ehk teisisõnu olen töö juures ja otsin oma projekti jaoks asju kokku. Artikleid loomulikult. Vaimusilmas loodan ja unistan, et äkki õnnestub selle nädalaga isegi mingi esmane hüpotees püstitada ning ehk ka mingi kogus kondikava kokku sepistada. Seega olen tuleval nädalal nohik. Ehk suudan ennast ilusasti taas sellisele õppimise lainele saada.

Vahel siin lugedes leian end meenutamas 1997 maikuud ülikooli raamatukogus. Huvitav küll, miks :P

Aga tegelikult on raamatuid tore lugeda. Praegu käsil olevatest on näiteks maru huvitav lugeda südame füsioloogiat (sic!). Kooli ajast ei mäleta füsioloogiast õieti midagi. Ning eks tol hämaral ajal vast räägiti sellest kah vähe lihtsustatumas noodivõtmes. Kuid tõesti on huvitav - uskumatu, aga olles mõnda aega klinitsistina tegutsenud, on aru saamine kohe täiesti teisel tasandil. Ning jube paljud asjad, mida seni oled lihtsalt teinud saavad täiesti uue sisu ning hingamise. Lahe!!! soovitan!

Kirurgia peaaegu läbi

Lühikokkuvõte kahest eelnenud nädalast:

* mu arvamus kirurgiast on paranenud oluliselt. Loodetavasti pääseks keegi Eestistki sedalaadi kogemusi-oskusi-teadmisi omandama ning tooks neid tulevate põlvede tarvis tagasi. Ei ole tingimata vaj mingeid meeletuid võimalusi vaid pigem on küsimus lähenemises ja taustainfos. Igatahes avaldas asi muljet küll

* kirurge on igasuguseid. Paar esimest kellega kokku puutusin (RM, ZH) jätsid megasümpaatse mulje. Siiski paistab, et nii mõnelgi kumab see kummikinda kuue meetri pealt prügikasti suunas lennutamise ättitüüd ikka kesta alt välja. Kuid nagu üks anestesioloog siin väga tabavalt ütles on ättitüüd seda lihtsamini andestatav, mida rohkem inimene teab ja oskab ning mida rohkem (ja kuidas) ta neid teadmisi jagab teistega ning oskusi välja näitab ja rakendab. Sellele väitele kirjutan kahe käega alla ning kui ikka tegelane suudab 2 minutiga südame avada, kitsa koha eemaldada (double chamber right ventricle) ning südame veel kokku kah traageldada, siis usun küll, et on täitsa põhjendatult lubatud mõõdukas kogus ättitüüdi ja kummikinda lennutamist. Kusjuures kummalisel kombel näiteks tegelane, kellele eelkirjeldatud protseduuriga viitasin, ei lase paista sellel ättitüüdil välja. Hmm - mõtlemisainet ehk :P

Homme olen küll veel ametlikult kirurgias, kuid tegelikult hiilin siiski vargsi kardioloogiasse, kuna seal taas protseduuride päev. Sedakorda protseduur sama, mis eelmisel nädalal (kopsustenoosi balloon valvuloplastia), kuid sedakorda väljakutset ilmselt jupike rohkem. Nimelt koeral kaalu vaid 2.7 kg. Selle pisikese soone kaudu vaja selle pisikese südame sisse minna surkima. Eks näis. Ja meeskond kah sedakorda pisut teises koosseisus, seega tõotab tulla huvitav päev.

Väike infokilluke tuli täna ka ECVIMi suunalt. Nimelt plaanitakse eksamite tegemise aega nihutada, mistõttu tõenäoliselt saab mu viimane eksam olema mitte 09/13 nagu algselt plaanitud vaid hoopis 04/14. Sellel omad head ja omad vead. Hea poole pealt - kuna credentials (keissloogid, ettekanded, keissraportid, avaldatud artiklid jms paberipahn) peavad olema saadetud 9 kuud enne eksamit, siis annab see võimaluse rahulikult koguda keisse ja publikatsioone (varasematel residentidel on sellega olnud üksjagu napikaid) 8 kuud kauem. Paha poole pealt - need 8 täiendavat kuud tuleb millegagi ära sisustada. Õppimiseks jääb küll rohkem aega, kuid paraku ka residentuurist enam aega möödas ning eks eksameid ole ilmselt lihtsam teha värskete teadmiste baasilt. Aga noh, ega hetkel veel selle pärast oluliselt muretsema pea ning ega see muretsemine nagunii antud küsimuses midagi muuda. Üks paha asi veel seoses selle 04/14 eksami tegemisega - lootsin ikka selle aastakümne sees asjaga ühelepoole saada, kuid paistab, et jääb järgmisesse kümnendisse :P

Beats a computer game anytime :P

Ehk maakeeli - lahedam kui mistahes arvutimäng.

Täna siis õnnestus teha midagi väga lahedat - osalesin kopsuklapi laiendamisel balloonkateetriga. Ilmselt paljud teadsid, et hindan brnhoskoopiat lahedamaks, kui enamus arvutimänge, aga südame kateteriseerimine on kordades vingem. Nüüd siis selle asjaga kah käsi valgeks saadud. 3 aastane saksa lambakoer kopsuarteri suistiku stenoosiga vajas selle laiendamist. Kuna tegu suhteliselt suuremõõtmelise koeraga, siis avardati suistikku kahe balloonkateetriga. Anestesioloogidele meeldib see variant rohkem, kuna südame parema poole väljavoolu trakti ei sulgeta terves ulatuses hetkekski. Kardioloogi vaatevinklist aga on see pisut keerukam, kuna kägiveenist peab kaks komplekti kateetreid alla toppima. Ning selleks vajalik kolm komplekti puhtaid käsi. Mis andiski mulle toreda võimaluse põgeneda tänaseks päevaks pehmete kudede kirurgiast tagasi oma kodupessa kardioloogiasse. Loomulikult eilse õhtu kirjandus sisaldas üksjagu selle protseduuriga seonduvat :) Kuid kogemus oli väga ergastav ja lahe. Protseduur läks laias laastus kenasti, ainus viperus oli, et angiograafiapumbaga sai pisut liiale mindud ning üks kateeter kontrastainega puruks pumbatud. Ega's muud, kui uus kateeter sisse ning edasi kulges juba viperusteta. Vinge! ma ütlen. Ja ehk saab juba järgmisel reedel uuesti sarnast asja ette võtta. Siis küll plaanis üks taskuformaadis koer, mis lisab protseduurile üksjagu vürtsi. Ootan põnevusega.

Ahjaa, muidugi on kõige noorema protseduuril osaleva residendi ülesandeks kateteriseerimisraporti koostamine, mistõttu homne hommik on kah kenasti sisustatud paberitööga.

Kirurgia, see on imelihtne...

Tegelikult mitte. Aga huvitav on küll. Vägagi. Ja sellele väitele lisab ilmselt kaalu asjaolu, et see tuleb minu sulest :P

Ja enne, kui keegi jõuab mõelda stiilis, et küll nüüd alles ärpleb ja on fafafaa, siis ütlen kohe ära, et kaugeltki mitte. Lihtsalt unistavalt mõtisklen, et kui kooli ajal oleks kirurgiat sedamoodi õpetatud, siis mine tea, äkki oleksin hetkel tegemas midati tääääiiieesti teist. Asi algab juba vastuvõtuboksis. Vastuvõtuboksis küll siin üldiselt kena kohe vaadata, kuidas tudengid (5. ehk viimane kursus, kes kliinilist aastat veetmas) oma tööd põhjalikult teevad. Vast ehk võrreldava põhjalikkusega kui meil internid parematel päevadel. Ning üldmulje on, et tudengite motivatsioon on pisut ning eelteadmised väga kõvasti paremad, kui meil. Ja siinkohal pean nõustuma Hiina vanasõnaga, mis räägib sellest, et halbasid õpilasi pole olemas....

Aga kui juba kirurgia patsient opisaali suunas läheb, siis on tegevus lausa kena kaeda. Loomulikult olen ise opisaalist niipalju pikka aega eemal olnud, et ei oska võrrelda ning väga loodan, et tänasel päeval meie majaski võimaluse piires sarnasel tasemel toimub, kuid kooliajast ja järgnevatest aastatest jäänud mälestustest erineb asi ikka üksjagu.

Näiteks scrubbing in (ehk siis puhtakäeliste ette valmistamine). Esimest korda opisaali minnes läksin koos 3nda aasta residendiga, kellele ütsingi, et seletagu mulle kogu protseduur ära nagu täielikule võhikule. Olgugi, et eelmisel õhtul katsusin Fossumist pisut meenutada, et mitte päris nullina näida. Ja tegelane seletaski. Üksipulgi ning näitas ka ette. No joodi või hibiscrubi ilmselt meilgi kasutatakse. Kas ka kella pealt vaadatakse, et vähemalt 5 minutit - ei tea. Kooli ajal kindlasti seda ei tehtud. Või opikitli selgapanek ning closed glovving (huvilised kaegu Fossumist järele). Mina igatahes polnud varem seda teinud ning seetõttu tundusin endalegi kohmitsejana. Open glovving, mida meile koolis õpetati, sobivat vaid nende protseduuride jaoks, kus vaja ainult peopesade ja sõrmede enamvähemsteriilsust.

Op ise oli miskit suht lihtsat - flegmooni avamine ja võõrkeha otsimine, kuid sümpaatse mulje jättis, kuidas mulle (ja/või tudengitele) seda üksipulgi lahti seletati ning ka seoseid teiste haigustega räägiti. Samal ajal oli ühe tudengi ülesanne kogu protseduur logida ning hiljem raport koostada. Hea viis õppimiseks. Ah jaa. Enne oppi pidi üks tudeng koostama nimekirja opile vajaminevatest asjadest - riistad, tutikud, õmblusmaterjalid jne. Ilmselt tegi selleks eeltööd eelmisel õhtul raamatu abiga.

Ja opiriistade nimed muidugi oleks võinud mul kah selgemad olla. Siinkohal võin osaliselt vabandada end sellega, et isegi tuttavate sõnade hääldusest on kohati pisut raske aru saada, kuid kui maski tagant öeldakse minule võõras sõna, siis - hea, et tudengid või abilised näpuga näitasid, mida ma kirurgile kätte pidin andma :)

Ning väga kõva muljet avaldas, kui kasutavate materjalide kohta oskasid tudengid öelda, kui kaua ühe või teise sulava materjali sulamine aega võtab, millist materjali kasutada ja miks, kui pikka analgeesiat tagab üks või teine valuvaigisti jnejne. Ma usun, et ise pole nii mõnelegi nendest küsimustest vastust kunagi teadnud. Loodetavasti selle peamine põhjus lihtsalt selles, et meie ajal seda ei õpetatud ning nüüdseks pole see enam küsimuski. Kuigi jah, näiteks valuvaigistite toimekestustest pole mul küll hetkel halli aimugi, kuigi võiks.

Ka patsientide üleandmisel on näha, et tudengid teavad millest räägivad (see väide käib kõikide osakondade kohta). Ja kust nad neid teadmisi ikka saavad, kui mitte oma õppetöö tulemusena ning konkreetse patsiendiga seonduva materjali läbitöötamisena. Ning vähemalt siiamaani kogetule tuginedes ilmselt siin majas ei tule ette seda, et tudengid kirjutaksid rektorile kirja, et nad peavad liiga pikalt kliinikus olema ning õppekavas pole nii ette nähtud (meil seal vist kunagi oli selline episood).

Täna olin kirurgia seminaris. Ca 2 tundi juttu kasvajate eemaldamise põhimõtetest, maokeerust, PEG sondi paigaldamisest, võõrkehade eemaldamisest maost, pülooruse oppimisest jms igapäeva elus ette tulevatest asjadest. Sain väga palju targemaks. Ja vahva on kuulda, kuidas räägitakse taustainfot (ehk siis seoseid sisehaigustega). Või kasvõi anatoomiat. Loomulikult pole imestada, et anatoomia neid juppe, mida igapäevases elus ei kasuta, ei suuda meeles pidada, aga ilmselt peaks.

Ning nüüd väike quiz neile, kes teemas paremini orienteeruvad (vastused võib kommentaaridesse laduda):

1) milline on mao kihtide eripära võrreldes soole kihtidega (kirurgia jaoks oluline erinevus)

2) milliste veresoonte terviklikkuse kadu põhjustab kõige sagedamini hemoabdoomenit mao laienemise ja -keeru korral

3) mis on mao verevarustuse eripära (või milline on mao verevarustus)

4) miks pole otstarbekas maokeeru korral teha kastropeksiat kõhuseina sulgemise haava külge (vaatamata sellele, et see on üks kirjeldatud meetoditest ning maokeeru taastekke vältimise suhtes vägagi tõhus).

Lühikokkuvõte esimesest kolmest kirurgiapäevast - võimas! (aga jään ikka kardioloogiasse, kui keegi selle pärast muretsema jõudis hakata)

Ja lõppu väike lõõp vastukaaluks nendele ohtratele kirurgi(a)tögamistele, mida senini olen kuulnud sisehaiguse koolitustel. Seminaris ettekandja kirjeldas PEG toru ja Foley kateetri erinevusi - PEG tube is slightly more complicated as it has those medic-proof things. Ehk siis maakeeli - kuna PEG toru peavad sageli sisearstid paigaldama, on sellel need (sise)arsti-kindlad jubinad külge pandud.

Holter, mitte kirurgia

Kirurgiast ma siinkohal ra'a'kima veel ei hakka, eks seda j6uab 2 na'dala jooksul veel teha kyll. Ning arvan, et mu arvamus kirurgiast saab isegi pisut paranema.
Aga hoopis ra'a'gin 24h EKGst, ehk Holter monitorist. Teema, mida pean ka oma uurimistao'o's ka'sitlema. Teema, mille kohta miskit head ning yhest arvamust maailmas pole... Ei, ot, eksin. Yhine arvamus on, et see on leiutatud kylvamaks segadust ning komplitseerimaks otsuste langetamist. N6ustun ta'iesti selle arvamusega. Ilmsestamaks toon na'ite yhest oma patsiendist.

11 aastane emane kolli, kes po'o'rdus kliinikusse seoses yhe kokkukukkumishoo ja ventrikulaarse tahhykardiaga (yks selline ysna ohtlik kiire rytmiha'ire). Tegime Holteri, alustasime raviga (furosemiid, enalapriil, pimobendaan, meksiletiin, spironolaktoon). 2 na'dala pa'rast kordasime Holterit. Kusjuures koer tunneb ennast raviga suurepa'raselt ning omanik r66mus.
Uuel Holteril oli (sulgudes algse Holteri vastavad na'idud ning a'rge pahandage, kui nyyd mitmeid v66raid lyhendeid tuleb, kui keegi tahab, v6in ka neid lahti seletada, kui pikemalt mahti, praegu tahaks koju minna) summarselt ebanormaalseid komplekse 1138 (79), VPC 26(23), Couplets 167 (0), Triplets 65 (1), V run 39 (0), VT 47 (3). O'o'pa'evas lao'o'ke kokku pisut pealt 150000. Maakeeli ta'hendab see seda, et olgugi, et koer tunneb ennast suurepa'raselt ning omanik on 6nnelik, kordus Holter na'eb va'lja nagu talves6ja lahinguva'li. Kui nyyd keegi ytleks, mis edasi tegema peab ning kas koera v6imalused a'kksurma tekkeks on suurenenud v6i va'henenud.
Igatahes tuleb meil neljapa'eval kardio ajakirjaklubi asemel Holteri klubi. Lisaks eelnimetatule mul viimase kahe na'dala jooksul kogunenud kokku 5 Holterit, millest 2 on enamva'hem yheselt m6istetavad, kuid eelkirjeldatule lisaks on 2 pa'hklit veel. T6si, mitte ehk nii hullu, aga siiski. Klubiyritusel olen kyllalt kindel, et k6ik 4 vanemat klinitsisti annavad kokku va'hemalt 4 erinevat lahendust :P Kuid ehk mingi konsensuseni siiski j6uame.
Ning tegelikult ei nurise ma yldse selle pa'rast, et nii p6nevaid asju speab tegema. Kuigi jah, ta'nane pa'ev algas siinsamas laua taga kell 7 ja nyyd on kell 21. Mis ta'hendab seda, et postitan selle yllitise a'ra ning siis poe kaudu koju kotile. Ado'o'd!

Taas üks nädalavahetus

peaaegu üle elatud. Eile sai pundi residentidega pisut linna peal jauramas käidud. Mnjah, ei oskagi kohe öelda, kas see nüüd hea või mitte. Ilmselt ikka pisut hea, sest sotsialiseeruma peab ning need tegelikult täitsa lahedad inimesed. Teisest küljest - lõi tänaseks ikka üksjagu selle vastiku nädalavahetuse tunde tagasi. Tuleb välja, et minu negatiivsed emotsioonid seoses siinse (kliiniku ja töövälise) olemisega ei ole miski erand. Vestlustest on jäänud mulje, et ega see olukord iseenesest palju paremaks ei lähe - lihtsalt ajapikku kohanetakse ning õpitakse sellest jamast mitte niivõrd end häirida laskma. Näiteks paar teise aasta residenti rääkisid omadest muljetest ja kogemustest ning sisuliselt kõlas täpselt samamoodi nagu minugi mõttekäigud on olnud, vaid väga pisikeste erinevustega. Kogu see olemine omadest eemal, ebamäärasus tuleviku suhtes, küsimus, kas kogu seda teadmist on võimalik selle ajaga enda sisse manustada, kui ühel hetkel eksamid tulevad, kas siis ikka õnnestub sealt läbi pääseda, mis tulevik toob (teadlikult kordan), mille nimel kogu see rabelemine (seda tunnet mul veel pole, see pidada alles teise aasta keskel tulema), mis on saanud Inimestest (neist kes kuskile eemale jäänud) jnejne. Ning isegi keelelised küsimused on paljudes juttudes korduvad - alguses raske aru saada kõigist neist erinevatest aktsentidest (siin ju rahvast üle maailma) ning murretest (paljud siinse riigi murded on sisuliselt lihtsureliku jaoks mõistetamatud), raske jälgida kahe inimese omavahelist vestlust või rääkida telfoniga - mõlemad vajavad kohutavat kontsentreerumist jne. Õnneks see keelevärk pidi laias laastus lahenema 4-6 kuuga ning teisel aastal olema juba praktiliselt täiesti probleemivaba. Aga noh jah... eks inime pidada kõigega harjuma ning nagu vist juba ennist ütlesin on nädala sees juba üsna kenasti ok see olemine. Eriti kui kuskil tööküllases osakonnas olla (meenutan, et 2 nädala pärast alustan sisehaigustes ning seal ei paista vaba ajaga mitte mingisuguseid probleeme oelvat).

Algav nädal viib mind pehmete kudede kirurgiasse. Ei oskagi mingit erilist seisukohta ennetavalt võtta. Kõigile on teada minu jahedad suhted kirurgiaga, kuid ilmne on, et siinne kirurgia tähendab ehk midagi pisut enamat, kui see, millega varem olen kokku puutunud. Eks ma's muljeta. Eriti arvestades, et kirurgiaski on sise/kardio/onko inimesed peaasjalikult külalised, mis tõenäoliselt tähendab pisut suuremat kogust vabamaid hetki.

Tegin täna ka pisikese investeeringu - kingituse oma pehmemale poolele. Nimelt seni kodus kasutusel olnud täispuidust köögitool ikka kohe kuidagi ei sobi arvuti taga istumiseks. Või pikemaks istumiseks üldiselt. Siis mõtsin, et ostaks mõne enamvähem-kontoritooli. Jupike vaagimist ning otsus - korralik kontoritool. Mis siis, et pappi tuli üksjagu välja köhatada, usun, et see investeering õigustab ennast peatselt. Kui ikka kirja- ja lugemistööd on palju, siis on tõenäoliselt väga hea, kui selle tegemine on mugav. Ning esmamulje (selle siinse jupikese kirjutamine) - hea valik. Väga hea valik. Ning kui teha pisut statistikat/matemaatikat, siis tõenäoliselt kujuneb istumise tunnihinnaks ca 1 kroon, mis ei tohiks kah väga jube olla :)

Mingi mõte oli veel, aga see ei tule hetkel meelde...

Ah jaa, kui nüüd kõik kenasti läheb, siis nov esimesel nädalal ehk õnnestub korraks kodumaile põgeneda. Pandagum siis õlled külma ;)

6uduka retsept

Reedese pa'eva plaan - korralist vastuv6ttu ei ole, on vaid teistest osakondadest (esmaabi, sise, kirurgia jne) tulevad patsiendid. Ning kui juhtub olema, siis ka invasiivsed protseduurid.
Ta'nase pa'eva eelinfo - ultraheli massin kuni l6unani remondis (vajadusel v6ib hea 6nne korral kasutada masinat, mida tavaliselt kasutatakse kujutavas diagnostikas, kui neil parasjagu midagi ka'sil pole, mida juhtub suhteliselt harva), ultrahelinurse arsti juures, vanemaid klinitsiste ei ole. Seda vist tegelikult mainisin eilegi. A'revus pysib sees kuni ta'nase 6htuni ilmselt.
Ahjaa - lisaks veel vaja tudengitele teha tunnine EKG koolitus. Ning seda veel v66raste slaididega.
Ahhhh, usun, et saan ehk hakkama.

Kommenteerige terviseks

Täna juhiti mu tähelepanu asjaolule, et kommentaare pole võimalik postitada. Vist sain selle vea parandatud, seega soovijad võivad kommenteerida. Ja loomulikult võib mulle kirjutada ka niisama, meiliaadress on pmotskula[at]rvc.ac.uk või paul-f.motkskula[at]mail.ee.

Ja tänase päeva kohta lühike infokilluke - patsiente oli vähe ja needki jäid tulemata. Tõstsid aja ümber homseks. Seega sisustasin päeva raamatute seltsis. Lugemist on ikka rämedalt palju ning kohati tekib tunne, et kuda krt on võimalik sellest kuhjast ennast läbi süüa.

Ning veel - üks juhendajatest avastas, et siseinfo listi ei olnud saadetud minu pilti. Parandas selle vea ning saatis pildi. Mis tegi teistele palju nalja, kuna kõik ju teadsid mind juba - et mispärast siis pilt saadeti. Aga jah, lisan selle pildi siia kah, et äkki tegi olete ära unustanud, milline ma välja näen :P

1/17

Statistika on ikka tore. 1/17 kõlab palju toredamalt kui 0,058. Või kui 6%. Kuigi tegelikult 6% kõlab kah paljulubavalt. Näiteks 1031 päeva kõlab nagu pikk aeg. Samas, kui arvestada, et lugemist paistab pea lõputult olevat - nii plaanilist (kõik need raamatud, mis vaja selgeks saada) kui ka plaanivälist - iga konkreetse patsiendi kohta peaks tegema endale teemast ülevaate: üsna põhjaliku sellise.

Ning tempo on kerinud ikka märkimisväärselt reipaks. Hommikul 7ks tööle ja õhtul peale 9t tagasi. Ning nüüd veel 16 lehekülge Ettingerist homseks bookclubiks. Siis killuke und ning uuele ringile.

Reedel saab veel sedapalju lahe olema, et ilmselt on praktiliselt kogu meie osakond ECVIMil. Ehk siis mina olen sunnit olema kõige kunnim kunn kardioloogias. Ning kui siia veel lisada, et meie kõige vägevam kardionurse Charlotte läks täna tervislikel põhjustel töölt ära ning ei pruugi enne uut nädalat tagasi olla, siis...... brrrrrrrr. Aga mis ei tapa, teeb tugevamaks ja kui tapab, siis pole ju väga vahetki. Vähemalt on surmapõhjus teada :P

Ok, aga nüüd raamat kätte ja tuld...

Sügis, juba langevad lehed...

Tegelikult ei ole sügis. Vist. Kuigi kliima täna kisub vähe sügiseks küll - ladistab väljas. Ja siin riigis ladistab kohe mõnuga. Norrakast siseresidendil näiteks uppus auto mõned nädalad tagasi ära. Ja Saab pidada olema ikka vastupidav auto. Aga näe, siin on lihtsalt suuremad lombid.

Aga lehtede langemise all pean antud juhul seda silmas, et algselt kokku lepitult pidin neljapäevases kardio ajakirjaklubis ettekande tegema, aga täna sain kell 4 õhtul rõõmusõnumi, et hoopis homme. Seega pole muud, kui marssss lugema. 4 artiklit vaja alla neelata. Hmmm, ei ole vist päris normaalne. Või tegelikult.... on küll. Need ju lõpeks mul vajalikud oma projektiga seoses. Vaatame, eks homme paistab.

Kiire nädal läheb kiiresti

Kohe palju toredam oli olla tagasi oma kodupesas - kardio osakonnas. Olgugi, et nädal oli pisut lühem, kuivõrd esmaspäev oli riigipüha, siis läksi nädal ikkagi kiiremini. Kahel päeval sain paberitööga hakkama alles hilistel õhtutundidel. Või olid need juba varajased hommikutunnid. Igal juhul parem kui kujutav diagnostika (seda vist olen juba varemgi maininud). Ning väike töine stress kah asja juurde ning ongi kohe parem. Ilmselt peabki mul elus pisut stressi olema, et tunneks, et elan :P

Mõned siia majja sattuvatest loomadest (või õigem oleks vist "nii mõnedki") on ikka erikuradipähklid pureda. Ja kui veel tegu sellisega, kes esmalt saadetakse neurosse, sealt edasi kardiosse ning siis peame neuroloogidega nõu ja saadame ilmselt tagasi neurosse. Ning ole siis mihkel ja kirjuta selle kohta saatvale arstile raport. Ja seda soravas ning meditsiiniliselt korrektses inglise keeles. Hõlmates kõiki protseduure, mis loomaga tehtud. PFUUUU!

Aga eelnev ei ole tegelikult kurtmine (kuigi reaalajas tahaks kurta küll) - miskipärast olen enam kui kindel, et sellest kadast läbi käimine jätab minu teadmistesse üsna tugeva jälje. Ja lõpeks - olgugi, et siin peab kõvasti tööd tegema (eriti just lugemise tööd), siis on ikkagi alati võimalik vanemate kolleegide abi saada. Selline küllalt hästi struktureeritud juhendamistegevus on võrratu. Ning tõepoolest - kui palju on selliseid töökohti kus on nõndapalju spetsialiste koos. Ning lisaks veel need, kes on pürgimas spetsialistiks saama. Väga vinge, ma ütlen.

Samas selline teadmiste-oskuste kontsentratsioon mõjub ka enesekindlusele. Kui vanas töökohas olin harjunud olema fafa-üks-targematest, siis siin lõi ikka algatuseks silme eest kirjuks. Ning siis pidin eile tudengitele ühe pisikese tunnise õppetöövärgi tegema. Täiesti oma käe peal. Brrr! (siinkohal minu endised tudengid ei muiga ega tulevased tudengid ei naera). Aga jah, päris jube oli küll. Minul ja tekib enesekindlusega probleeme. Kuid nii ta paraku oli. Kuna siinsed tudengid on keskeltläbi ikka üksjagu proaktiivsemad (ehk küsivad rohkem, olles eelnevalt ise endid teemaga rohkem kurssi viinud ning ilmselt on ka õpe, mida neile antakse on kah ehk pisut teisel tasemel (arvestades siia majja kogunenud teadmiste hulka ning kogu tegevuse orienteeritust teadusele ja õpetamisele)).

Kuid õnneks läks mõni minut ja sain krambist lahti ning oma sõiduvette tagasi. Mis omakorda lisas julgust ja kindlust ka patsientidega tegelemisele. Seega kokkuvõttes väga positiivne kogemus, mis sisendas tunnet, et ilmselt hakkan siin ikka asjadega toime tulema küll :) Tunneli otsas lülitati miski lambike sisse.

Ja kui nüüd keegi trehvab siin lugemas käima ning teab kedagi, kes sõidab pakiauto või rekaga siiapoole, siis palun andke teada. Päriseltpäriselt noh!

Wanted the life, got one...

Tänane päev algas rahulikult. Esimese patsiendi pidin vastu võtma kell 11.45. Võtsingi. Teise 12.30. Sellegi sain sisse võetud. Ja siis hakkasin tegelema esimesega...

(Plaan - ultraheli, rinnaõõne röntgen, vererõhk, EKG, Holter). Patsient ultraheli jaoks lauale, 2 ekg juhet kolmest külge ning.... ventrikulaarne tahhükardia. Ja mina vanim (antud juhul ilmselt isegi vanuselt ja veelgi enam - mina ainuke klinitsist ruumis) klinitsist ruumis. Aga V-tach tähendab totaalset kriisi, kuna järgmine samm on V-fib ja siis asüstoolia. Puta madre! Alustame siis kõigi kräshi protseduuridega ning samal ajal üritame saada ühendust mõne vanema kardio klinitsistiga - tulemusetult, mõne ICU residendi või klinitsistiga - esimene jõudis kohale ca 10 min pärast. Ei hakka kõiki üksikasju siinkohal läbi käima, aga igatahes jõudsime kolida patsiendi ICU-sse üle ning loomulikult jäi ta ikkagi minu hingele. Pika möllamise 4 lidokaiinibooli, IV diltiaseemi ja muu möllu tulemusena saime teise pisut stabiilsemaks. Kuid V-tach püsis ikkagi. Vaja otsustada, kas teha rinnaõõne pildid (lihtsaim, mis oleks võinud sellelt selguda, oleks olnud kohutav kuhi kopsumetastaase). Otsustatud-tehtud. Sedatsioon nii labiilsele patsiendile? Miks ka mitte :P. Kopsupildid tehtud - metastaase ei kuskil. Tagasi ultrasse - kohutav süstoolne düsfunktsioon. Nõupidamine, mis patsiendiga teeme - kas jätame ööseks ICUsse või saadame koju. Lõpuks otsus - Holter külge ja koju. Omanikule kõik 'rõõmsad' lood rääkida teemal, et koer võib suvalisel hetkel surnult maha kukkuda. Kell juba 18. Teise looma omanik kah juba kohal. Nagu tähelepanelik lugeja on aru saanud, pole ma teise loomaga midagi teinud. Õnneks VLF oli tolle ära ultranud. Siis kärmelt endale ülevaade tekitada, et mis siis ikkagi teisel loomal häda oli ning too kah koju anda.

Praeguseks hetkeks on kell 8 õhtul ning nüüd tassike teed ja tagasi tööle, sest vaja paberitöö mõlema kohta ära teha. Vast 3-4 tunniga saan hakkama, kui kärmelt teen. Mõlemad ikkagi suhteliselt segased lood ja vaja nii omanikele antav info kui ka saatnud arstile mõeldud info valmis sepistada. Tegelikult oleks nende paberite sepistamisega aega max 48 tundi, kuid homne päev on uute patsientidega kohe ukse taga. Loodetavasti on homne päev parem kui tänane ja sellist jama kohe uuesti kuklasse ei tule.

Ahjaa, koju tulles vaja veel 3 või 4 artiklit läbi närida. Hmmmmm, nämma!

Aga igatahes parem kui kujutavas diagnostikas hämaras ruumis sumiseva masina saatel mõtetel uitama minna laskmine. Nüüd tänasele tagasi mõeldes võin kindlalt kinnitada, et nukraid-nõmedaid mõtteid pähe ei tulnud. Paar toredat mõtet siiski jõudsid ikka läbi lipsata :)

Ja nüüd tagasi töö juurde!!! Aarbait pidada vabaks tegema :P

1/19 selja taga. back to life

Alates eilsest on siis: "back to life, back to cardiology". Kohe va'ga hea on. Hea, et ei pea enam seisma ha'maras ultraheliruumis undava masina saatel, m6tlema sellest, et 6ppimise ja to'o' rytm v6iksid olla tempokamad ning siis leida m6tteid yldse to'o'va'listele radadele suunduvat jne (mitte, et need m6tted nondele va'listele radadele ikka ei tikuks eksima :)).
Nyyd olen hoopis ehhokardiograafiamasina sumina juures (kes teab see teab, kes ei tea, sellele ytlen, et tegelikult on seegi sisuliselt samasugune ultrahelimassin nagu eelnevatel na'dalatel). Eeliseks vaid see, et siin istun ise puldis. Siin v6tan ise patsienti vastu. Siin ootan ise teiste ja'rele, kui logistika ha'iretest tulenevalt to'o' takerdub (mida ikka sellises suures masinava'rgis ette tuleb). Siin olen ise hommikul 7-7.30 kuni 6htul 7-8 to'o'l, et minna koju ja valmistuda m6neks klubiyrituseks (eile 6htul ta'hendas see na'iteks Kirk's-i peatykkide 147 ja 149 la'bi na'rimist ja 2 artikli la'bilugemist.
Aga nyyd pean kiiruga minema tegema yhe sydameultra yhele ICU patsiendile. Nii tore :)