Mõneti olen juba ära harjunud selle tiheda tempoga. Samas - tore oleks, kui igapäevane paberitöö nii palju aega ei võtaks ja pisut rohkem jääks aega lugeda. Vahel tundub, et isegi tore oleks, kui üldse jääks aega lugeda. Eriti sellistel nädalatel nagu see oli. On ikka mõni päris ogar. Ei räägi siinkohal endast vaid OGst. No krt, kui kirjutan, et see-ja-teine oli väga tore patsient, siis mille kuradi pärast on vaja sõna 'väga' ära kustutada. Tahaks kohe näha seda teaduslikku artiklit, milles on ära toodud patsientide toreduse skaala ja seda mõjutavad tegurid. Aga noh, mõni kohe lihtsalt oskab akadeemiliselt onaneerida.
Samas on ikka toredat kah. Mis siis, et ma sellest hetkel väga rõõmu tunda ei oska, aga olen omamoodi veendunud, et on tore Vogt-Koyanagi-Harada-like sündroomi diagnoosida. Eino päriselt kah. Sest see tegelikult vägagi harva esinev asi. Ja mingi nipiga ei usuks, et oleks seda suutnud aasta tagasi välja nuputada. Ega praegugi see lihtsalt tulnud, kuid väga tore on, et on teised osakonnad, kellelt nõu küsida. See konkreetne sai lahenduse suuresti tänu dermatoloogiale. Kusjuures kõige suuremat probleemi antud haiguse puhul põhjustab silmahaigus. Ning kui arvestada, et meie majas oftalmoloogi polegi, siis on täitsa tore sellise asja kallal pusserdada. Kuid kui siis lõpuks tuleb selle kohta raport kirjutada, pole see sugugi enam naljakaski mitte.
Nüüd aga (kui homme oma viimased paberitöö otsad kokku suudan kraapida), hakkab puhkus. Terve nädal kohe. Tore, et sõberid võtavad vaevaks siiamaile tulla. Ja veelgi toredam, et nendega tükkis kuskile lõunainglismaale saab minna. Tegelikult üsna ükskõik kuhu. Ühest küljest seepärast, et nende sõberitega võibki minna ükskõik kuhu ja teisest küljest seetõttu, et kuhuiganes on vahelduseks parem pääseda, kui see pidev orav-rattas tüüpi elu Welham Green'i ja RVC vahel.
Positiivset veelgi - sain täna lõppeks oma katse paberid eetikakomisjoni ära saadetud. Ehk siis õnnestub seegi vanker peatselt korralikult veerema õlitada. Eks pisut kardan, et sisehaigustes olles see õlitamine väga ladusalt ei kulge, aga eks pressima peab. Sest mis siis, et aeg reaalajas tundub üksjagu venivat, tagasi vaadates läheb ikka kurjama kiiresti. Kui nii edasi läheb, siis saabki ehk varsti otsa.
Oma Elust tunnen pisut puudust. Heh, mis pisut. Õigupoolest pole teist ollagi. Hommikul rindele, õhtul (loe: peaaegu öösel) rindelt tagasi. Ei jõua sageli poodigi minna ja siis jätad külmkapi ukse irvakile, et vähemalt hallitust seina pealt kraapida oleks.
No nii hull ehk ikka ei ole, aga ega palju puudu kah jää.
Aga jah - nüüd nädalake puhkust, seejärel nädal kardioloogiat ning siis tagasi sisehaigustesse. Ja siis ühes jadas kuni juuni tagumise otsani välja. Kerge see olema ei saa, ma ütlen.
Varsti tuleks ka järgmiseks puhkuseks lennupiletid ehk ära osta. See ju juba augustis...
No comments:
Post a Comment