Eelmisel nädalal oli puhkus. Võrratu selline. Mõmm ja Tiina siin ning käisime Lõuna-Inglismaal Ray'l ja Aline'l külas. Nädala sisse mahtus meeletult tegevusi - kanuu, süst, kaljuronimine, jalgsimatkamine, päevake Londonit, ookeanivaatega koopas ööbimine, pisut autoga kauneid paiku kaemas käimist, pisut napsu ja lihtsalt toredat olemist. Ilm oli kah sedapalju võrratu, et pidi kogu aeg päiksekreemi kasutama, muidu oleks ilmselt süsimusta suitsuga põlenud. Päikesekreem faktoriga 25 ja ikkagi selline päevitus peal, et vähe ei ole. Ilmselt olen hetkel töö juures üks tumedamaid tegelasi kartuliidusiniste residentide keskel. Aga mis seal ikka - selle puhkusega kogutud energivarudest peab jätkuma kuni Augusti alguseni, mil järgmine nädalake puhkust tulemas. Ja mis veelgi hullem - uuest nädalast alates olen taas sisehaigustes. Ja seda tervelt seitse nädalat järjepanu. Sinna sisse jääb veel 2 nädalavahetuse valvet kah. Pisut hirm on. Või selline vastikustunne unetuse ees. Või on see õige termin magamatus hoopis. Ah, mis seal ikka vinguda - lõuad pidada ja edasi teenida.
See nädal, olgugi, et lühike, olin kardioloogias. Tore on vahelduseks teha seda, mille pärast siia sai tuldudki. Üksjagu raske on vaid osakonnast teise hüpata, sest lähenemised on ikkagi üksjagu radikaalselt erinevad.
Vot selline lühiülevaade vahepeal toimunust. Nagu ilmselt märgata on olnud, olen viimasel ajal vähem kirjutama hakanud. Põhjuseid ilmselt mitu - pisut vähem uusi emotsioone, kuivõrd ikkagi suuresti juba sisse elatud; oluliselt vähem vaba aega (eriti sisehaigustes olles), kuna päevad kipuvad vägisi 13-15 tunnisteks kiskuma töö juures misjärel veel vaja lugeda kah (mida viimasel ajal pisut kasinalt kahjuks jõudnud teha).
No comments:
Post a Comment