Esimene nädal...

… esimene nädal läks väga rahulikult. Paar päeva health and safety’t, siis kohanemine kliiniku tarkvara, seadmete jms-ga. Ning nädala tagumine ots oli äärmiselt vaikne. Kohe väga vaikne. Tegin vast 3-4 ehhot, teine kardioloog (Andrew) umbes sama palju. Kõik majasisesed konsultatsioonid, mis tähendab, et paberitööd väga palju pole ning klientidega eriti suhtlema ei pea.

Ega ma väga hullusti pahandanudki, et algatuseks selline vaikne nädal oli. Sain Andrewga lobiseda nii kardioloogiast, kliinikust üldisemalt ning mis ehk minu mätta otsast kaedes kõige olulisem – eksamist ja selleks valmistumisest. Selles noodivõtmes sisustasin ka enda ülejäänud vabasid hetki töö juures – lahendasin EKG-sid.

See nädal on alanud päris reipalt. Tänane päev oli väidetavalt kardio osakonna üks tihedamaid (ja finantsiliselt efektiivsemaid) päevi läbi ajaloo. Vähemalt viimase paari aasta ajaloo. Aga samas ei olnud üldse hullu – päeva lõpus Andrew ja Adam’iga (kardio abiline) jõudsime ühisele järeldusele, et see oli selline ‘good-busy’ päev. Kõik laabus väga ladusalt, hetkekski ei pidanud seisma jääma, üksteise taha ei takerdunud, kõik patsiendid ilusasti elusana kliinikust välja saadetud ning paberitöögi peaaegu tööpäeva lõpuks valmis (no mul läks küll tund-poolteist üle ebamäärase ‘ametliku’ tööpäeva lõpu). Samuti orienteerun juba enam-vähem paberimajanduses ja programmiski. Lahe!

Täna oli mul üks ‘oma’ patsient – 5 k. mops kõrvalkahinaga vasakul südamebaasil. Loomulikult lootsime-unistasime, et oleks kopsustenoos ja seega saaks potentsiaalselt kateteriseerida. Aga paraku osutus aordistenoosiks. Ja nii patsiendi kui minu õnneks kergeks-kuni-mõõdukaks, ehk siis teisisõnu selliseks, millega ei ole vaja midagi ette võtta peale aasta pärast uuesti kontrollimise. No ehk tuleb neid kateteriseerimiskõlbulikke asju kah varsti J

Lisaks oli üks erakorralisena tulnud DdB, kellel peamine kaebus paar päeva kestnud tugev jõuetus ja ebaregulaarne rütm. Jällegi lootsime-unistasime, et oleks kodade fibrillatsioon ilma süstoolse talitlushäireta. Et saaks defibrilleerida või nii. Aga paraku ka seekord meie lootused läksid luhta ning oli ikkagi süstoolne talitlushäire ja vägagi hull selline. Seega defibrilleerimine ei tule kõne allagi. Sedakorda koerast kah kahju, sest ega sellises seisus prognoos mingi eriti lilleline (kui just nelgid välja arvata) ei ole.

Lisaks oleme sel nädalal Holterinduse ajanud megakuumaks. Kaks aparaati meil on ning nädala algusest alates oleme juba 5 Holterit teinud. Mis sisuliselt tähendab, et masinad on olnud looma küljes rohkem kui küljest ära. Ka see pidavat olema kohalik rekord. Aga jah, eks järgmine nädal saab olema huvitav, kui kõiki neid Holtereid vaja raporteerima hakata.

Üldse on olnud sellised meeldivalt kummalised keisid. Näiteks dobermann kellel oli ilmselt DCM, aga väikse vimkaga; lisaks ka SVT. Nimelt paaril korral oli fraktsionaalne lühenemine umbes 25% (ja vatsakese sein tundus subjektiivselt pisut paksem olema kui ootaks ühelt DCM dobberilt). Selline FS, isegi üksnes üksikute pikema diastoolse pausiga südamelöökide korral, oleks üsna sobimatu DCM dobberile. Hmmmmmm.... äkki on siiski tegu tahhükardiomüopaatiaga... Ootan põnevusega Holterivastust.

Teisipäeval oli mul ka esimene õhtuvalve. Õnneks täiesti vaikne. Selle vastu ei oleks mul tulevikuski midagi, kui õhtu ja nädalavahetuse valved täiesti vaiksed oleksid. Aga vaevalt, et sellist luksust alati õnnestub saada.

Vot selline pisike vaheraport siis sedakorda.