On äärmiselt heameel, et üks lennufirma on lõpuks aru saanud, et tuleb lennata siis, kui inimestel seda vaja on, mitte siis kui mõni lennuk juhtub parajasti ripakil olema. Nii on Finnairi lennuajad kursil London-Tartu täiesti suurepärased - ümberistumisega Helsinkis on summaarne lennuaeg neli ja pool tundi. Ning jõudes Tartusse umbes viieks õhtul, saab suurepäraselt õhtuga veel midagi ette võtta. Ning sisuliselt sama kehtib tagasilennu kohta - start 12.20 Tartust ja juba neljaks õhtul oled Londonis. Suurepärane! Pisikene ebamugavus on HEL-TAY ja TAY-HEL lennu hilinemine. Kodu suunas on lihtsalt tüütu, et peab Helsinkis jõude istuma ning tagasisuunal on pisut ärevaks tegev, et kas ikka jõuab teisele lennule. Kuigi, kui isegi ei jõuaks, ka siis ei oleks maailmalõpp - tuleks lihtsalt juua mõni hirmkallis lennujaamaõlu ja mõnele õhtusemale lennule vast ikka pannakse.
Koduskäik oli ootuspäraselt tore - vanemad, sõbrad, saunad jms. Ning sellise nelja ööbimisega nädalavahetuse puhul jõuab sobivalt teha jadastatud kiirvisiite.
Väike toiduelamus kah sekka - sai esmaspäeval põigatud Tallinna, et teha Rannoga kiire lõuna. Ja vahepeal on hotell Tallinna lähistele kerkinud mitmeid uusi söögikohti, mis vähemalt väljast näevad välja mõõdukalt paljulubavad. Ühes sellises siis söömas käisimegi. Kohal nimeks Pööbel. Sisekujundus nimele vastavalt lihtsakoeline, isegi peldikuseinad preventiivselt tekste vildikaga täis kirjutatud. Hinnad paistsid mulle (arvestades Inglismaa hindasid) täitsa vastuvõetavad - polnud vist ühtegi praadi mille hind oleks olnud kahekohaline. Ranno kinnitusel pidada need hinnad ka Tallinna tavalistest hindadest jupikene maad soodsamad olema. Aga mis kõige olulisem söögikoha juures on ikkagi söök. Kuna inglismaal oleme Fabioga harjunud söögikohtade võrdlusobjektina kasutama hamburgereid (ilmselgelt sellise harjumuse algupära viib lugeja tagasi meie residentuuriaegadesse, mil tulenevalt orjatöö eripärast ei ole ei aega ootamaks hirmpikalt valmivaid udupeeneid roogi ega ammugi mitte raha, et lubada endale kalleid ja mitmekäigulisi), siis sai ka selles kohas burgeri kasuks otsustada. Õigemini peamiseks ajendiks oli asjaolu, et tegu oli rukkileivaburgeriga, mille lihalise etteaste eest oli vastutav veis. Ja ma ei pidanud pettuma. Tegu oli KõÕIGE. PAREMA. BURGERIGA. EVER! Lihakraam oli medium-rare, roosatades burksi keskel kaunisti. Ja lisaks suitsune maitse (ei tea kas kastest või lihast, aga vahet pole). Ja ma usun, et tuginedes aastatepikkusele burksivõrdluskogemusele, võib neid sõnu pea pimesi uskuda. Seega väike palve - kui juhtute nüüd suud vesistades otsustama, et lähete testite kah, siis visake palun alla kommentaar, et kas nõustute. Sest lõpeks pole ju sõna 'Cuisine' Inglise keelest pärit, mistõttu võibolla olen lihtsalt vales riigis toitu testinud ja sellest tulenevalt mistahes vähedegi rõõmsam burks võidab.
Vabandan, et juhtisin kalli lugeja tähelepanu sisulisematelt teemadelt kõrvale ning raiskasin tema väärtuslikku aega sellise teemasse mittepuutuva kulinaarse etüüdiga. Tagasi olulisse - Eestis on ikka maru ilus. Eks see on ammu teada, et ilu märkamiseks on otstarbekas sellest veidi eemal olla, tekitamaks piisav kontrast. No näiteks metsad. Innglased on oma metsad kõik maha raiunud ja kas omal ajal laevadeks teinud või siis suure tulekahju käigus Londoni linnas ära põletanud. Ja siis ongi kena lennukiga Soome või Eesti kohal lennata. Lausa suurepärane on see tumeroheline maastik. Ning siis muidugi Tartu. Kaunis nagu alati ning aina kaunimaks läheb. Praegu näiteks tundub, et lennujaamast Võru tee peale sõitmisest saab õige lähemas tulevikus selline asjalik 'nagu väljamaal' tee. Ehk see aitab elavdada inimeste tulekut Tartusse. Ja need konservatiivid, kes on veendunud, et võõrad tuleb ikka jäägitult eemal hoida ja kõige parem oleks ikka peeruvalgel raamatukogus gooti tähti veerida, võivad edukalt oma arvamusele truuks jääda. Mina arvan paraku, et Tartu (ehk siis Eesti teaduse ja kultuuri) arenguks on vaja a kõik eeldused selleks, et Tartusse oleks lihtne tulla. Ja sealt minna. Ehk siis käia kogemusi omandamas ja vahetamas. Et see pisike konnatiik väga tihedalt lemleid täis ei kasvaks. Minagi näiteks tulen järgmisel korral Tartusse, et anda nädala jagu loenguid. Puht pragmaatiliselt võttes pole seda vist väga kellelgi vaja - tudengid peavad välja kannatama 40 tundi loengumaratoni (ja karta on, et loengus isegi kaasa mõtlema); mina pean need loengud ette valmistama (ja ette kandma), halval juhul teised õppejõud kannatavad kaudselt seeläbi, et loodan tudengitesse istutada pisut küssimuste esitamise ja aktiivse kaasamõtlemise seemneid (mis võib ju teinekord põhjustada lektorile mõningast ebamugavust, olgem ausad). Mul oleks endalgi kindlasti llihtsam mitte võtta oma töö juurest palgata puhkust selleks, et minna loenguid andma (tore, et mu prraegune tööandja on mõistev ja vastutulev ning annab mulle seda puhkust - talgi oleks ilmselt lihtsam pidada mind rakenduses teenimaks talle mammonat). Aga mine tea, on's see misjoonitunne, võla tasumine oma Alma Materile, lihtsalt väike eggotripp või kasvõi võimalus põigata koju sõpradele tere ütlema. Igatahes ootan juba seda reisu, piletidki ära võetud (viiteks neile kolleegidele, kes meeleldi teeksid ühe napsu - mu lend jõuab Tartusse täpselt kaks tundi enne konverentsibanketti, seega seal kohtume!)
Vot selline väike mõttemõlgutus sai siin HEL-LHR lennul valmis sepistatud. Aga nüüd sukeldun tagasi kardioloogia-artikleid lugema: eksamini on jäänud vähem kui seitse kuud.
PS: vabandan kalli lugeja ees kui tekstis oli kirjavigu - lennukis mikroskoopilise klaveriga kirjutades tuleb seda ikka ette.
No comments:
Post a Comment