Kiri koju

See tunne

Kui oled olnud kateetrilaboris pea neli tundi tinapõlle ja opivarustuse sisse mähituna dehüdreerunuks higistanud

Olles pea nutma või ropendama hakanud, kuna arterioosjuha kateteriseerimine peaaegu nagu õnnestub, aga midagi on väga valesti ja oled veendunud, et miski on täiesti valesti ja ei suuda kuidagi aru saada, mis nimelt.

Kui kujutav diagnostik on interpreteerinud su fluoroskoobipilti nii rumalasti (olgugi, et sul endal pole paremat seletust, aga tead, et DI seletus on sisuliselt anatoomiliselt võimatu), et saad aru, et olgugi, et sa ei oska parema seletusega lagedale tulla, pole sa päris rumal, sest suudad alternatiivse seletuse rumaluse lihtsa vaevaga ära tõestada nii, et DI-gi sellega nõustub. 

Olles omaarust kateteriseerinud täiesti õiget struktuuri, olgugi, et miski kohe üldse ei klapi.

Olles kasutanud ära 75% maksimaalsest lubatud kontrastainekogusest ning saanud tulemuseks sisuliselt mitte ühtegi diagnostilises kvaliteedis fluoroskoopia-klippi, samas teades, et protseduuri lõpus pead veel umbes 30% kasutama, ületades sellega lubatavat kogust ja riskides neerupuudulikkusega. 

Olles kutsunud parema (st teise kardioloogi) puudumisel kohale kirurgi, et saada kellelegigi peal peegeldada oma utoopilisi teooriaid selle kohta, et miks sul kohe kuidagi ei õnnestu saavutada seda mida sa üritad.

Olles tulnud välja nii ebamäärase ja sisuliselt utoopilise seletusega, et kujutav diagnostik ütleb et see ei ole loogiline ja kirurg lihtsalt ei saa aru mida sa täpselt öelda tahad sest su seletus on sisuliselt peaaegu ebaloogiline.

Olles jõudnud oma seletuse käigus analoogiani, mis hõlmab teooria ilmestamiseks selgitust kahest paarist pükstest mis on üksteise peale tõmmates jalga pandud (ja selle analoogiaga isegi suutnud ennast kirurgile pisut usutavamaks rääkida).

Olles seletuse käigus suutnud endale tekitada tunde, et äkki nagu kuskil kuklasagaras on mingi hägune kuma mingist artiklist, mida oled ehk kunagi lugenud, kus vist nagu olla olnud kirjeldatud mingeid paari-kolme keissi, millel äkki isegi olla olnud mingi sarnasus sinu keissiga.

Olles jõudnud järeldusele, et ehk isegi see eelmine mõte-mälestus on lihtsalt soovmõtlemine.

Olles jõudnud otsusele, et protseduur tuleb tunnistada ebaõnnestunuks ja loobuda.

Olles tusasena tunnistanud endale kaotust ja kaotanud igasuguse enesekindluse tulevikus sedalaadi asju ilma teise kardioloogita teha.

Olles omanikule helistanud ja rääkinud ära nii head (koer elus) kui halvad (protseduur sisuliselt ebaõnnestus) uudised. 

Ning siis tuhlates läbi internetiavaruste, otsides paaniliselt seda artiklit, mille kohta sul oli õhkõrn kõhutunne, et oled midagi sellist lugenud. Peale pikki otsinguid pea käega löönud sest ei leia. 

Ja siis leiad artikli üles. Ja see kirjeldab 8 sarnast juhtumit. Millest ühe kohta on ka pilt. Mis on täpselt selline nagu kateetriotsaga, kasutades verd tindina, olid kirurgi jaoks opisaalis opilinale joonistanud. Nagu kopipeist!

Ja ühtäkki saad aru, et sa olid teinud kõik absoluutselt ideaalselt õigesti ning selle patoloogia korral polegi võimalik kateteriseerimist teostada ja tuleb protseduur pooleli jätta. 

Ning vaatamata kogu suurele lootuse  ja eneseusu kaotamisele saad aru, et tegelikult on polegi need õppimise aastad ehk päris maha visatud. Ning et seda konkreetset artiklit olid lugenud (põgusalt, kuna sellise keisseeria põhjal nagunii eksamiks keegi küsimust ei tee!) kaks korda - esimesel korral eksamile minnes ja teisel korral eksamile minnes. 

Selline emotsionaalne päev mul täna. Kuidas Sul läheb 🙂? 

PS: tavaliselt on mul ikka üsna tavalised päevad ja koduigatsus ja värgid.