Esimene nädal oli täitsa tore ja põnev. Sain endoskoopida ühe koera bronhist nisupea välja. Ja teise koera bronhist lootsime kah võõrkeha leida, kuid seal oli vaid ühe kopsusagara põletik. Siis oli veel üks koer kellel oli neelus väga jube põletik, mis ilmselt saanud alguse kõrikaane traumast. Sellele panin PEG (percutaneous endoscopic gastrostomy) toru, et saaks toidu otse makku lükata. Mingeid patsiente oli veel, hetkel suue kiire järel ei tule lambist meeldegi.
Nädalavahetus oli märkimisväärselt kiire. Laupäeval tuli 2 ja pühapäeval 3 uut patsienti lisaks nendele kes juba eelnevalt statsis olid. Õnneks päris mitu statsis olnut ei vajanud olulist tegelemist, kuid tööd jätkus mõlemal päeval hilistesse õhtutundidesse.
Uus nädal algas hommikuse patsientide üleandmisega, mille käigus arutatakse kõik patsiendid läbi. Seal küsiti küsimusi, millele ma vastata ei osanud, mistõttu tundsin end üksjagu rumalana. Kuid nagu hiljem teistelt kuulsin, pidi see olemagi üsna tavaline, et algatuseks tehakse su enesetunne väga viletsaks, et siis oleksid motiveeritud lugema patsientide kohta hästi põhjalikult. No man'd ei tea, kas see ikka päris nii peaks toimima. Aga ega palju muud teha olegi kui olukorraga leppida. Lohutavalt tuli veel üks endoskoopiaprotseduur, kus sain aru et see kes mind juhendas, ei ole just suuremat asja pädev endoskoobikasutaja. Mitte, et ma nüüd ise just mingi megakunn oleks, kuid piisavalt selleks, et tunda väikest kahjurõõmu, et juhendaja ei suutnud kahte endoskoobinuppu (õhu-/veepump ja suktsioon) õieti kasutada, mistõttu tikkus vägisi koera magu nii täis pumpama, et anestesioloog oli mures, et koer hingata ei saa. Ilmselt oli see päris heaks kompensatsiooniks hommikuse rumalana tundmise eest.
Sel nädalal oli veel üks nisupea eemaldamine kopsust. Selle juures oli huvitav see, et olles patsiendi vastu võtnud, läksin koordineerisin kohe ära anesteesia, CT ja bronhoskoopia ajad ning olin valmis alustama. Läksin siis juhendaja jutule, uurimaks, et kas sobib nii. Juhendaja oli väga hämmingus ning uuris, et miks ma nii teen. Mina, et mida teen? Et siin majas tavaliselt sisehaigustes esimesel päeval võetakse patsient vastu ja tehakse ainult üht-teist, näiteks võetakse vered vms, ja protseduurid tehakse järgmisel päeval. Uurisin siis, et kas sellest on midagi halba, kui teeks nagu kohe ära või nii. Hämmingus nägu jätkus ning tuli miski selgitus, et jah, kardioloogias tõesti nii talitletakse (kardiopatsiendid saadetakse enamasti samal päeval koju), aga ... Mispeale lõin käega ja ütsin, et mul pole probleemi ning võin vabalt järgmisele päevale ümber orgunnida. Tegingi. Järgmisel päeval läks protseduur kenasti ning lootsin koera koju saata. Teen siis pabereid valmis ning annan need juhendajale näha, saades teada, et ikka väga halvasti kirjutatud. Kirjutan uuesti ja uuesti ning õhtu üha läheneb. Peaks nagu omanikule helistama, et kas saab koju või mitte. Siis lõpuks sain ikka omanikule mineva paberi hädapärast aktsepteeritavaks ja helistasin omanikule, et tuleks järele. Pidi jõudma umbes üheksaks. Jäin siis sinna teisi pabereid sepistama ja ootan ja ootan ja juba pool kümme. Lõpuks otsustan, et aitab. Lähen ja palun mõnel internil koera ära anda. Ja mis selgub - koer anti ära pool tundi tagasi. Ilma minu kauasepistet paberita. Kurat.
Ja nüüd pean veel mõnede eelmiste nädalate patsientide paberid valmis tegema, et uut nädalat puhtalt lehelt alustada. Pealegi peavad teoreetiliselt paberid olema tehtud 24 h peale patsiendi lahkumist, kuna siis läheb paberiprogrammis patsient automaatselt kinni. Saab paluda pikendust, kuid praegu on nädalavahetus ja see ilmselt ei õnnestu. Seega, mis muud, kui tööle tööle kurekesed.
Positiivse noodi pealt - 30 okt pääsen nädalakeseks kodumaile. Ja peale seda pole ma ligi kuu aega sisehaigustes vaid vist onkos ja kliinilises patoloogias.
No comments:
Post a Comment