Nädal selja taga, nädalavahetus ees. Sedakorda teistsugune...

Nädal sisehaigustes oli täitsa tore. Saldoks üks bronhivõõrkeha, lobaarne pneumoonia (põhjus selgub ehk järgmisel nädalal), neutrofiilne kolangiit ja miskit veel. Hetkel aju töötab miinusmärgiga ning pean tüürima ära magama. Põhjus lihtne - olen nädalavahetuse valves. Hetkel on minu hingel üks suhteliselt terminaalne onko patsient, üks ballooniga laiendatud kopsustenoos (kelle omanikuks on mingi fafaa inimeste kardiokirurg), üks südamstimulaator, kaks kolangiiti (üks eelnimetatud minu patsient ja üks jupike hullemas seisus veel), veritsev maohaavand ning veel 5 patsienti, kelle kohta ma hetkel ei suuda meenutadagi, et mis neil õieti oli. Eks hommikul pean minema tunnikese varem ning need kõik patsiendid endale selgeks tegema ning neile päeva plaani kokku sepistama. Lisaks tuleb hommikul vähemalt 2 patsienti esmaabiosakonnast mulle üle, loodetavasti öösel oluliselt emergentse (vähemalt selliseid, keda mulle edasi antaks, juurde ei teki).

Aju krussis olemise peamine põhjus on õhtune üleandmine, mille käigus kõigist eelnimetatud patsientidest anti väga infotihe ülevaade umbes 45 minutiga. Ja teoreetiliselt peaksin suutma hetkel nendest samasugust ülevaadet anda. Juhe on sedapalju koos, et ei suuda mõelda veel inglise ega enam eesti keeles (no lugege neid lauseid ja üritage aru saada :P). Seega tsaupakaa, nüüd magama. Vaja kuidagimoodi esmaspäevani ühes tükis välja venitada. Prrrr. Ning nüüd mõistan palju paremini, mida minu internid võisid tunda esimestel töökuudel. Karmavõlg, ma ütlen...