Mida olen selle ajaga omandanud? Nii mõndagi. Ja olen õppinud üksjagu ära tundma ka enda puudusi. Vaikselt hakkab aju kah minema taas õppimise režiimile. Kui kedagi huvitab, siis soovitan võimalusel kindlasti ühes jadas õppida. Muidu läheb selle hoovõtu peale arutult palju energiat.
Praegu veedan aega kujutavas diagnostikas ning seal kulgevad päevad rahulikumalt. Isegi kuigipalju kellast kellani. Ja mõlemad - nii alguse kui ka lõpu kellad - on palju inimlikumad kui näiteks kardios (või kuulu järgi palju kenamad kui sisehaigustes). Hommikud algavad kõige hullemal juhul kell 8 ja enamasti päevad lõppevad juba 5-6 paiku. Ning ka "peale tunde" pole vaja hullu paberitöökuhja läbi närida. Saab vahelduseks korrastada rahulikus rütmis pabereid, mõtteid ning muud pahna.
Olen hakanud nende mõne päevaga nägema röntgenpiltidelt ka asju, mida seal varem pole kunagi olnud. Täitsa tore :)
Ja siinkohal tahaks kirjutella suured aitähid Lindale ja Paulile, kel 40 aastat ametlikku koos olemist lähipäevil täis saab ning kes ilmselgelt väga olulisel määral ka minust teinud seda, mis ma parasjagu olen. Sõbrad, kes sealpool ilmaotsas - astuge sealt läbi ja emmake neid (varuge vaba õhtupoolik kah, usun, et koduveini vähemalt pakutakse) - ma tänavu ise kahjuks minna ei saa!
No comments:
Post a Comment