Lugemishirm

Sai eile pisut (6 tundi) juteldud vanema kardioresidendiga. Raamatutest ja lugemisest (ja muidu kah maast ja ilmast, paraku ikka suuremalt osalt töises noodivõtmes). Ning nüüd tuli tõsine hirm selle lugemiskuhja ees peale. Võin ennast lohutada, et mul eksam alles seitsme maa ja mere taga (2012 september), kuid ikkagi tundub päris hirmutav, et kui põhjalikud ikka peaks teadmised selleks hetkeks olema. Huh. Ei teagi, kas hirmsam on lähitulevik - ülejärgmisel nädalal algav sisehaiguste tsükkel või pisut kaugem tulevik - ülejärgmise nädal lõpus olev esimene nädalavahetuse valve või siis ikkagi see lugemise värk.

Eelnevas lõigus on pisut nalja. Aga ainult õige pisut!

Eh, ei aita siin miski muu, kui raamat kätte ja lugema.

Algav nädal olen off-clinics, ehk teisisõnu olen töö juures ja otsin oma projekti jaoks asju kokku. Artikleid loomulikult. Vaimusilmas loodan ja unistan, et äkki õnnestub selle nädalaga isegi mingi esmane hüpotees püstitada ning ehk ka mingi kogus kondikava kokku sepistada. Seega olen tuleval nädalal nohik. Ehk suudan ennast ilusasti taas sellisele õppimise lainele saada.

Vahel siin lugedes leian end meenutamas 1997 maikuud ülikooli raamatukogus. Huvitav küll, miks :P

Aga tegelikult on raamatuid tore lugeda. Praegu käsil olevatest on näiteks maru huvitav lugeda südame füsioloogiat (sic!). Kooli ajast ei mäleta füsioloogiast õieti midagi. Ning eks tol hämaral ajal vast räägiti sellest kah vähe lihtsustatumas noodivõtmes. Kuid tõesti on huvitav - uskumatu, aga olles mõnda aega klinitsistina tegutsenud, on aru saamine kohe täiesti teisel tasandil. Ning jube paljud asjad, mida seni oled lihtsalt teinud saavad täiesti uue sisu ning hingamise. Lahe!!! soovitan!