Ja enne, kui keegi jõuab mõelda stiilis, et küll nüüd alles ärpleb ja on fafafaa, siis ütlen kohe ära, et kaugeltki mitte. Lihtsalt unistavalt mõtisklen, et kui kooli ajal oleks kirurgiat sedamoodi õpetatud, siis mine tea, äkki oleksin hetkel tegemas midati tääääiiieesti teist. Asi algab juba vastuvõtuboksis. Vastuvõtuboksis küll siin üldiselt kena kohe vaadata, kuidas tudengid (5. ehk viimane kursus, kes kliinilist aastat veetmas) oma tööd põhjalikult teevad. Vast ehk võrreldava põhjalikkusega kui meil internid parematel päevadel. Ning üldmulje on, et tudengite motivatsioon on pisut ning eelteadmised väga kõvasti paremad, kui meil. Ja siinkohal pean nõustuma Hiina vanasõnaga, mis räägib sellest, et halbasid õpilasi pole olemas....
Aga kui juba kirurgia patsient opisaali suunas läheb, siis on tegevus lausa kena kaeda. Loomulikult olen ise opisaalist niipalju pikka aega eemal olnud, et ei oska võrrelda ning väga loodan, et tänasel päeval meie majaski võimaluse piires sarnasel tasemel toimub, kuid kooliajast ja järgnevatest aastatest jäänud mälestustest erineb asi ikka üksjagu.
Näiteks scrubbing in (ehk siis puhtakäeliste ette valmistamine). Esimest korda opisaali minnes läksin koos 3nda aasta residendiga, kellele ütsingi, et seletagu mulle kogu protseduur ära nagu täielikule võhikule. Olgugi, et eelmisel õhtul katsusin Fossumist pisut meenutada, et mitte päris nullina näida. Ja tegelane seletaski. Üksipulgi ning näitas ka ette. No joodi või hibiscrubi ilmselt meilgi kasutatakse. Kas ka kella pealt vaadatakse, et vähemalt 5 minutit - ei tea. Kooli ajal kindlasti seda ei tehtud. Või opikitli selgapanek ning closed glovving (huvilised kaegu Fossumist järele). Mina igatahes polnud varem seda teinud ning seetõttu tundusin endalegi kohmitsejana. Open glovving, mida meile koolis õpetati, sobivat vaid nende protseduuride jaoks, kus vaja ainult peopesade ja sõrmede enamvähemsteriilsust.
Op ise oli miskit suht lihtsat - flegmooni avamine ja võõrkeha otsimine, kuid sümpaatse mulje jättis, kuidas mulle (ja/või tudengitele) seda üksipulgi lahti seletati ning ka seoseid teiste haigustega räägiti. Samal ajal oli ühe tudengi ülesanne kogu protseduur logida ning hiljem raport koostada. Hea viis õppimiseks. Ah jaa. Enne oppi pidi üks tudeng koostama nimekirja opile vajaminevatest asjadest - riistad, tutikud, õmblusmaterjalid jne. Ilmselt tegi selleks eeltööd eelmisel õhtul raamatu abiga.
Ja opiriistade nimed muidugi oleks võinud mul kah selgemad olla. Siinkohal võin osaliselt vabandada end sellega, et isegi tuttavate sõnade hääldusest on kohati pisut raske aru saada, kuid kui maski tagant öeldakse minule võõras sõna, siis - hea, et tudengid või abilised näpuga näitasid, mida ma kirurgile kätte pidin andma :)
Ning väga kõva muljet avaldas, kui kasutavate materjalide kohta oskasid tudengid öelda, kui kaua ühe või teise sulava materjali sulamine aega võtab, millist materjali kasutada ja miks, kui pikka analgeesiat tagab üks või teine valuvaigisti jnejne. Ma usun, et ise pole nii mõnelegi nendest küsimustest vastust kunagi teadnud. Loodetavasti selle peamine põhjus lihtsalt selles, et meie ajal seda ei õpetatud ning nüüdseks pole see enam küsimuski. Kuigi jah, näiteks valuvaigistite toimekestustest pole mul küll hetkel halli aimugi, kuigi võiks.
Ka patsientide üleandmisel on näha, et tudengid teavad millest räägivad (see väide käib kõikide osakondade kohta). Ja kust nad neid teadmisi ikka saavad, kui mitte oma õppetöö tulemusena ning konkreetse patsiendiga seonduva materjali läbitöötamisena. Ning vähemalt siiamaani kogetule tuginedes ilmselt siin majas ei tule ette seda, et tudengid kirjutaksid rektorile kirja, et nad peavad liiga pikalt kliinikus olema ning õppekavas pole nii ette nähtud (meil seal vist kunagi oli selline episood).
Täna olin kirurgia seminaris. Ca 2 tundi juttu kasvajate eemaldamise põhimõtetest, maokeerust, PEG sondi paigaldamisest, võõrkehade eemaldamisest maost, pülooruse oppimisest jms igapäeva elus ette tulevatest asjadest. Sain väga palju targemaks. Ja vahva on kuulda, kuidas räägitakse taustainfot (ehk siis seoseid sisehaigustega). Või kasvõi anatoomiat. Loomulikult pole imestada, et anatoomia neid juppe, mida igapäevases elus ei kasuta, ei suuda meeles pidada, aga ilmselt peaks.
Ning nüüd väike quiz neile, kes teemas paremini orienteeruvad (vastused võib kommentaaridesse laduda):
1) milline on mao kihtide eripära võrreldes soole kihtidega (kirurgia jaoks oluline erinevus)
2) milliste veresoonte terviklikkuse kadu põhjustab kõige sagedamini hemoabdoomenit mao laienemise ja -keeru korral
3) mis on mao verevarustuse eripära (või milline on mao verevarustus)
4) miks pole otstarbekas maokeeru korral teha kastropeksiat kõhuseina sulgemise haava külge (vaatamata sellele, et see on üks kirjeldatud meetoditest ning maokeeru taastekke vältimise suhtes vägagi tõhus).
Lühikokkuvõte esimesest kolmest kirurgiapäevast - võimas! (aga jään ikka kardioloogiasse, kui keegi selle pärast muretsema jõudis hakata)
Ja lõppu väike lõõp vastukaaluks nendele ohtratele kirurgi(a)tögamistele, mida senini olen kuulnud sisehaiguse koolitustel. Seminaris ettekandja kirjeldas PEG toru ja Foley kateetri erinevusi - PEG tube is slightly more complicated as it has those medic-proof things. Ehk siis maakeeli - kuna PEG toru peavad sageli sisearstid paigaldama, on sellel need (sise)arsti-kindlad jubinad külge pandud.
Lugesin seda lugu vesi tuli kadeduse pärast silma. Või on see nostalgia, tingitud niisugustest kujudest nagu professorid Vau, Kaarde, Tehver, Pärnakivi ja veel muidki. Kurat, kus ikka pääsevad mõned, mis sest et higi hinnaga, kullaaukude manu!
ReplyDeleteAga keele koha pealt meenutan Siberit ja jupiladu, kust tagavarajuppoe sai Küsitud: "Daite tu hujovinu, kotorõi idjot k drugoi hujovine sverhu sparava!" Küsimust saatis muidugi ka käeline geograafiaviide. Ja jupp tuli täpselt see, mis mida oligi vaja. Niipalju siis keelest.