peaaegu üle elatud. Eile sai pundi residentidega pisut linna peal jauramas käidud. Mnjah, ei oskagi kohe öelda, kas see nüüd hea või mitte. Ilmselt ikka pisut hea, sest sotsialiseeruma peab ning need tegelikult täitsa lahedad inimesed. Teisest küljest - lõi tänaseks ikka üksjagu selle vastiku nädalavahetuse tunde tagasi. Tuleb välja, et minu negatiivsed emotsioonid seoses siinse (kliiniku ja töövälise) olemisega ei ole miski erand. Vestlustest on jäänud mulje, et ega see olukord iseenesest palju paremaks ei lähe - lihtsalt ajapikku kohanetakse ning õpitakse sellest jamast mitte niivõrd end häirida laskma. Näiteks paar teise aasta residenti rääkisid omadest muljetest ja kogemustest ning sisuliselt kõlas täpselt samamoodi nagu minugi mõttekäigud on olnud, vaid väga pisikeste erinevustega. Kogu see olemine omadest eemal, ebamäärasus tuleviku suhtes, küsimus, kas kogu seda teadmist on võimalik selle ajaga enda sisse manustada, kui ühel hetkel eksamid tulevad, kas siis ikka õnnestub sealt läbi pääseda, mis tulevik toob (teadlikult kordan), mille nimel kogu see rabelemine (seda tunnet mul veel pole, see pidada alles teise aasta keskel tulema), mis on saanud Inimestest (neist kes kuskile eemale jäänud) jnejne. Ning isegi keelelised küsimused on paljudes juttudes korduvad - alguses raske aru saada kõigist neist erinevatest aktsentidest (siin ju rahvast üle maailma) ning murretest (paljud siinse riigi murded on sisuliselt lihtsureliku jaoks mõistetamatud), raske jälgida kahe inimese omavahelist vestlust või rääkida telfoniga - mõlemad vajavad kohutavat kontsentreerumist jne. Õnneks see keelevärk pidi laias laastus lahenema 4-6 kuuga ning teisel aastal olema juba praktiliselt täiesti probleemivaba. Aga noh jah... eks inime pidada kõigega harjuma ning nagu vist juba ennist ütlesin on nädala sees juba üsna kenasti ok see olemine. Eriti kui kuskil tööküllases osakonnas olla (meenutan, et 2 nädala pärast alustan sisehaigustes ning seal ei paista vaba ajaga mitte mingisuguseid probleeme oelvat).
Algav nädal viib mind pehmete kudede kirurgiasse. Ei oskagi mingit erilist seisukohta ennetavalt võtta. Kõigile on teada minu jahedad suhted kirurgiaga, kuid ilmne on, et siinne kirurgia tähendab ehk midagi pisut enamat, kui see, millega varem olen kokku puutunud. Eks ma's muljeta. Eriti arvestades, et kirurgiaski on sise/kardio/onko inimesed peaasjalikult külalised, mis tõenäoliselt tähendab pisut suuremat kogust vabamaid hetki.
Tegin täna ka pisikese investeeringu - kingituse oma pehmemale poolele. Nimelt seni kodus kasutusel olnud täispuidust köögitool ikka kohe kuidagi ei sobi arvuti taga istumiseks. Või pikemaks istumiseks üldiselt. Siis mõtsin, et ostaks mõne enamvähem-kontoritooli. Jupike vaagimist ning otsus - korralik kontoritool. Mis siis, et pappi tuli üksjagu välja köhatada, usun, et see investeering õigustab ennast peatselt. Kui ikka kirja- ja lugemistööd on palju, siis on tõenäoliselt väga hea, kui selle tegemine on mugav. Ning esmamulje (selle siinse jupikese kirjutamine) - hea valik. Väga hea valik. Ning kui teha pisut statistikat/matemaatikat, siis tõenäoliselt kujuneb istumise tunnihinnaks ca 1 kroon, mis ei tohiks kah väga jube olla :)
Mingi mõte oli veel, aga see ei tule hetkel meelde...
Ah jaa, kui nüüd kõik kenasti läheb, siis nov esimesel nädalal ehk õnnestub korraks kodumaile põgeneda. Pandagum siis õlled külma ;)
No comments:
Post a Comment