Kiire nädal läheb kiiresti

Kohe palju toredam oli olla tagasi oma kodupesas - kardio osakonnas. Olgugi, et nädal oli pisut lühem, kuivõrd esmaspäev oli riigipüha, siis läksi nädal ikkagi kiiremini. Kahel päeval sain paberitööga hakkama alles hilistel õhtutundidel. Või olid need juba varajased hommikutunnid. Igal juhul parem kui kujutav diagnostika (seda vist olen juba varemgi maininud). Ning väike töine stress kah asja juurde ning ongi kohe parem. Ilmselt peabki mul elus pisut stressi olema, et tunneks, et elan :P

Mõned siia majja sattuvatest loomadest (või õigem oleks vist "nii mõnedki") on ikka erikuradipähklid pureda. Ja kui veel tegu sellisega, kes esmalt saadetakse neurosse, sealt edasi kardiosse ning siis peame neuroloogidega nõu ja saadame ilmselt tagasi neurosse. Ning ole siis mihkel ja kirjuta selle kohta saatvale arstile raport. Ja seda soravas ning meditsiiniliselt korrektses inglise keeles. Hõlmates kõiki protseduure, mis loomaga tehtud. PFUUUU!

Aga eelnev ei ole tegelikult kurtmine (kuigi reaalajas tahaks kurta küll) - miskipärast olen enam kui kindel, et sellest kadast läbi käimine jätab minu teadmistesse üsna tugeva jälje. Ja lõpeks - olgugi, et siin peab kõvasti tööd tegema (eriti just lugemise tööd), siis on ikkagi alati võimalik vanemate kolleegide abi saada. Selline küllalt hästi struktureeritud juhendamistegevus on võrratu. Ning tõepoolest - kui palju on selliseid töökohti kus on nõndapalju spetsialiste koos. Ning lisaks veel need, kes on pürgimas spetsialistiks saama. Väga vinge, ma ütlen.

Samas selline teadmiste-oskuste kontsentratsioon mõjub ka enesekindlusele. Kui vanas töökohas olin harjunud olema fafa-üks-targematest, siis siin lõi ikka algatuseks silme eest kirjuks. Ning siis pidin eile tudengitele ühe pisikese tunnise õppetöövärgi tegema. Täiesti oma käe peal. Brrr! (siinkohal minu endised tudengid ei muiga ega tulevased tudengid ei naera). Aga jah, päris jube oli küll. Minul ja tekib enesekindlusega probleeme. Kuid nii ta paraku oli. Kuna siinsed tudengid on keskeltläbi ikka üksjagu proaktiivsemad (ehk küsivad rohkem, olles eelnevalt ise endid teemaga rohkem kurssi viinud ning ilmselt on ka õpe, mida neile antakse on kah ehk pisut teisel tasemel (arvestades siia majja kogunenud teadmiste hulka ning kogu tegevuse orienteeritust teadusele ja õpetamisele)).

Kuid õnneks läks mõni minut ja sain krambist lahti ning oma sõiduvette tagasi. Mis omakorda lisas julgust ja kindlust ka patsientidega tegelemisele. Seega kokkuvõttes väga positiivne kogemus, mis sisendas tunnet, et ilmselt hakkan siin ikka asjadega toime tulema küll :) Tunneli otsas lülitati miski lambike sisse.

Ja kui nüüd keegi trehvab siin lugemas käima ning teab kedagi, kes sõidab pakiauto või rekaga siiapoole, siis palun andke teada. Päriseltpäriselt noh!