Patsientide suhtes miskit väga üllatavat ei olnud - paari sünkoobiepisoodiga bokser, kellelt ultrahelis midagi märkimisväärset ei leidnud ning vered ja Holter ootavad vastust (õigemini Holter ootab veel oma 24 tunni täis saamist) ning siis ehk midagi isegi selgub. Holter on iseenesest üks tore teema ja uus kogemus. Mul siiralt heameel, et ei andnud Eestis olles kiusatusele järele ning ei hakanud seda teenust vaatamata publiku suurele nõudmisele tegema. Juhtmete külge panemine pole miski tuumafüüsika. Tegelikult pole ka vastuste (siin ei loeta kah kohapeal vaid kasutatakse laborit teisel pool ookeani) interpreteerimine miski kunst, kui välja arvata see pisiasi, et üheski raamatus senini veel seda põhjalikumalt käsitletud ei ole. Jääb üle kolm võimalust - omandada ise piisavalt kogemust (arvestades Eesti ja lähiümbruse koerte hulgaga, läheb selleks ikka pääris pikalt aega ja ka ravivigasid), üritada avaldatud artiklitest miski mõistlik info kokku saada ja seejärel omanda ise piisavalt kogemust või siis hoopis käia residentuuris, kus on neli (jah, täpselt niipalju neid mul siin on; ja see ilmselt suurim arv maailmas) juhendavat klinitsisti ja nende summaarne kogemus. [Njah, veel võimalus lihtsalt suure vastuseks tuleva paberikuhja taga teha tarka nägu ning müüa seda teenuse pähe, aga see ilmselt pole suuremat asja vastuvõetav versioon]. Siin majas ilmselt saan Holtertada kõvasti - neli Holterit on praktiliselt kogu aeg tsirkulatsioonis (tavaliselt majast välja mineku ja majja tagasi jõudmise vahe ca 3 päeva).
Siis oli veel üks kopsustenoosi valuloplastia kordusultra ning veel mõned emergentsist või teistest osakondadest tulnud ultrad.
Ahjaa, hommikul oli ka ajakirjaklubi koos 7 artikliga. Neli neist oli lešmanioosi teemadel - loodetavasti Eestis niipea seda teadmist vaja ei lähe, kuid soojade suvede jätkumisel - mine tea.
Homme hommikul kardioloogia ajakirjaklubi. Kolmapäeval raamatuklubi. Neljapäeval kardio ajakirjaklubi. Reedel seminar. Iga päev veel tudengite roundid (kardios korra päevas, mõnes osakonnas ka kaks). Seega klubiüritusi jätkub (seda vist juba varemgi millaski mainisin). Samas on see ülimalt hea, sest sedamoodi ei kuhju õppimine mingile lühikesele perioodile.
Järgmisest nädalast tuleb mul nelja nädalane rotatsioon kujutavasse diagnostikasse, mis ehk annab aega pisut hinge tagasi tõmmata (loe: võimaluse teha ära mõned vormistuslikud paberitööd - registreeruda ECVIMiga, korraldada enda caselogid ja activitylogid jms). Ning pean ka raamatute tellimisega tegelema.
Igav just ei hakka...
No comments:
Post a Comment